vaid paar eakat naist ja väikest last.
Viimaks viis kuninganna lend teda Päikeseodale, Martellide Koja iidsesse päruslossi, kus ta leidis oma hüljatud lossis ees ootamas Dorne’i printsessi. Meistrite suu kaudu teame, et Meria Martell oli kaheksakümmend aastat vana ja dornlaste üle valitsenud neist kuuskümmend aastat. Ta oli väga paks, pime ja peaaegu kiilas, tema nahk sapikarva ja lotendav. Argilac Upsakas oli teda kutsunud Dorne’i Kollaseks Kärnkonnaks, aga ei vanus ega pimedus olnud nüristanud naise mõistust.
„Ma ei võitle teiega,” ütles printsess Meria Rhaenysele, „aga ma ei nõtkuta teie ees ka põlve. Dorne ei tunnista ühtki kuningat. Öelge seda oma vennale.”
„Ma teen seda,” vastas Rhaenys, „aga me tuleme uuesti, printsess, ja järgmine kord tuleme me tule ja verega.”
„Need on teie sõnad,” kostis printsess Meria. „Meie omad on Alistumatu, Paindumatu, Murdumatu. Võite meid põletada, mu emand … aga te ei alista meid, ei murra meid ega sunni meid põlve nõtkutama. See siin on Dorne. Te pole siin oodatud. Naaske omal vastutusel.”
Nõnda jätsid kuninganna ja printsess hüvasti ning Dorne jäi vallutamata.
Läänes kohtas Aegon Targaryen soojemat vastuvõttu. Kogu Westerose vägevaimat linna, Muinaslinna, ümbritsesid massiivsed müürid ja seda valitsesid Pikktorni Hightowerid, vanim, rikkaim ja vägevaim Avarmaade ülikutekoda. Muinaslinn oli ka Usu keskus. Siin elas ülemseitsmik, Ustavate Usuisa, uute jumalate hääl maapeal, kellele kuuletusid miljonid usklikud kõikides kuningriikides (peale põhja, kus omasid mõjuvõimu vanad jumalad) ja ususõdalased, sõdalaste ordu, mida lihtrahvas nimetas Tähtedeks ja Mõõkadeks.
Aga kui Aegon Targaryen ja tema malev Muinaslinnale lähenesid, leidsid nad linnaväravad avatuna ja isand Hightoweri alistunult ees ootamas. Juhtumisi oli ülemseitsmik end Aegoni maabumisest kuuldes seitsmeks päevaks ja seitsmeks ööks Säravasse Seitsmekotta lukustanud ja jumalatelt juhatust otsinud. Ta ei võtnud muud kehakinnitust kui leiba ja vett ning veetis kogu ärkveloleku palvetades, liikudes ühe altari eest teise ette. Ja seitsmendal päeval oli Vanaeit tõstnud oma kuldse laterna ja näidanud talle teed. Kui Muinaslinn hakkab Aegon Lohele vastu, nägi Tema Pühadus, hävib linn tules ning Pikktorn ja Tsitadell ja Särav Seitsmekoda tehakse maatasa ning hävitatakse.
Manfred Hightower, Muinaslinna isand, oli ettevaatlik ja jumalakartlik isand. Üks tema noorematest poegadest teenis Sõdalase Poegades ja teine oli alles andnud seitsmikuvande. Kui ülemseitsmik talle Vanaeide näidatud ilmutusest rääkis, otsustas isand Hightower, et ta ei hakka Vallutajale jõuga vastu. Seega ei põlenud Tuletandril ükski Muinaslinna meestest, ehkki Hightowerid olid Mägiaia Gardenerite läänimehed. Ja nii ratsutas isand Manfred välja Aegon Lohet tervitama ja pakkus talle oma mõõka, oma linna ja oma truudust. (Räägitakse, et isand Hightower pakkus ka ühe oma noorema tütre kätt, millest Aegon viisakalt keeldus, et mitte oma kahte kuningannat välja vihastada.)
Kolm päeva hiljem võidis Tema Pühadus Säravas Seitsmekojas ise Aegonit seitsme õliga, asetas talle pähe krooni ja nimetas ta Targaryenide Koja Aegoniks, Esimeseks Omanimeliseks, andaalide, rhoynlaste ja Esimese Rahva kuningaks, Seitsme Kuningriigi Valitsejaks ja Riigi Kaitsjaks. (Kasutati nimetust „Seitse Kuningriiki”, ehkki Dorne ei olnud alistunud. Ega alistu rohkem kui sajandi jooksul.)
Aegoni esimest kroonimist Kärejõe suudmes oli tunnistanud vaid käputäis isandaid, aga tema teist kroonimist tunnistasid sajad ning kui ta hiljem Balerioni seljas üle Muinaslinna tänavate lendas, hõiskasid tema nime kümned tuhanded. Aegoni teise kroonimise tunnistajate seas olid ka Tsitadelli meistrid ja ülemmeistrid. Ehk just sel põhjusel kinnitati Aegoni valitsusaja algusena seda kroonimist, mitte Aegoni maabumise päeval Aegoni Kantsis aset leidnud kroonimist.
Nii ühendati Westerose Seitse kuningriiki Aegon Vallutaja ja tema õdede tahtel üheks suureks riigiks.
Paljud arvasid, et kuningas Aegon valib sõdade lõpus oma kuninglikuks aujärjeks Muinaslinna, teised aga arvasid, et ta hakkab valitsema Lohekivilt, Targaryenide Koja iidsest saarkantsist. Kuningas üllatas neid kõiki, kui kuulutas, et kavatseb valida aujärjeks Musta Kärejõe suudmes, kus tema ja ta õed Westerose pinnale olid astunud, olevale kolmele künkale juba kerkiva linna. Uue linna nimeks pidi saama Kuningalinn. Sealt valitseb Aegon Lohe oma riiki ja istub suurel, langenud vaenlaste sulatatud, väändunud ja murtud mõõkadest troonil, ohtlikul istmel, mida terve maailm saab peagi tundma kui Westerose Raudtrooni.
Lohe valitsusaeg
Kuningas Aegon I sõjad
Kuningas Aegon I Targaryeni pikk valitsusaeg (1–37 PV) oli suuresti rahumeelne … eelkõige tema kõrgemas eas. Aga enne Lohe Rahu, nagu nimetasid Tsitadelli meistrid tema valitsuse viimast kaht aastakümmet, leidsid aset Lohe sõjad, millest viimane oli julm ja verine lahkheli, mille sarnast pole Westeroses aset leidnud.
Kuigi räägiti, et Vallutussõjad lõppesid siis, kui ülemseitsmik Muinaslinnas Säravas Seitsmekojas Aegoni kroonis ja võidis, polnud kõik Westerose isandad talle veel alistunud.
Hammastevahes olid Kolme Õe isandad Aegoni Vallutusega kaasneva segaduse ära kasutanud ning end vabaks riigiks kuulutanud ja Sunderlandide Koja emand Marla enda kuningannaks krooninud. Kuna Arrynite laevastik oli Vallutuse käigus enamjaolt hävitatud, käskis kuningas Põhja valdjal, Talitundru Torrhen Starkil sõsarlaste mäss maha suruda ning põhjalaste malev asus palgatud braavoslaste galeerilaevastikul ser Warrick Manderly juhtimisel Valgest Sadamast teele. Laevastiku purjede märkamisel ning kuninganna Visenya ja Vhagari äkilisel ilmumisel Sõsarlinna kohale sõsarlaste vaprus hajus; kuninganna noorema venna nimel tõukasid nad kuninganna Marla viivitamatult troonilt. Steffon Sunderland vandus Kotkapesale uuesti truudust, nõtkutas kuninganna Visenya ees põlve ja andis sõnapidamise kinnitamiseks oma pojad talle pantvangideks, ühe kasupojaks Manderlydele, teise Arrynitele. Tema õde, troonilt tõugatud kuninganna, saadeti eksiili ja vangistati. Viie aasta pärast lõigati tal keel suust ning ülejäänud elu veetis ta vaikivate õdedega ja hoolitses surnud ülikute eest.
Westerose teises otsas valitses Raudsaartel tohuvabohu. Hoare’ide Koda oli pikki sajandeid raudsaarlaste üle valitsenud vaid selleks, et ühe ööga lõplikult põrmu langeda, kui Aegon Balerioni leegid Harrenhali vastu vallandas. Kuigi Harren Must ja tema pojad leekides hävisid, kuulutas Harlaw Qhorin Volmark, kelle vanaema oli olnud Harreni esiisa noorem õde, end musta liini õiguspäraseks järeltulijaks ning kuningaks.
Kõik raudsaarlased tema nõudega aga ei leppinud. Vanal-Wykil, Merelohe Nagga luude all asetasid Uppunud Jumala preestrid ajupuust krooni pähe ühele endi seast, paljasjalgsele pühamehele Lodosele, kes kuulutas end Uppunud Jumala elavaks pojaks ja kuulu järgi suutis ta imetegusid korda saata. Suur-Wykil, Pyke’il ja Orkmontil tõusid esile ka teised trooninõudlejad ning nende pooldajad taplesid üksteisega nii maal kui ka merel kauem kui aasta. Räägitakse, et saartevahelised veed olid laipadest nii ummistunud, et vere lõhn tõmbas kohale sadu ja sadu kaheksajalgu.
Raudsaarlaste kaklusele tegi lõpu Aegon Targaryen. Ta laskus Balerioni seljas saartele aastal 2 PV. Koos temaga tulid Lehissaare, Mägiaia ja Lannisporti sõjalaevastikud ning isegi paar Torrhen Starki teele saadetud pikklaeva Karusaarelt. Raudsaarlased, kelle jõud olid aastapikkuse vennatapusõja käes kokku kuivanud, ei osutanud suurt vastupanu … paljud isegi tervitasid lohede saabumist. Kuningas Aegon tappis Qhorin Volmarki Mustleegiga, aga lubas tema imikust pojal pärida isa maad ja kantsid. Vana-Wykil kutsus preesterkuningas Lodos, Uppunud Jumala arvatav poeg, kaheksajalgu sügavikest välja pinnale tõusma ja sissetungijate laevu merepõhja kiskuma. Kui seda aga ei juhtunud, toppis Lodos oma põue kive täis ja sammus merre „oma isa käest nõu küsima”. Talle järgnesid tuhanded. Meri uhtus nende pundunud ja krabide söödud surnukehi
