sulakivihunnikuteks. Wylid aga varjusid mägedes olevatesse koobastesse ja käikudesse ning Lesearm elas veel kakskümmend aastat.
Aastal 8 PV, äärmiselt kuival aastal, ületasid Dorne’i retklejad Dorne’i mere Jalgkivide piraatkuninga laevadel, rünnates poolt tosinat Raevuneeme lõunakaldal olevat linna ja küla ning süüdates tulekahjusid, mis levisid läbi poole Vihmalaane. „Tuli tule eest,” kuuldi printsess Meriat teatamas.
Sellele ei saanud Targaryenid vastamata jätta. Hiljem samal aastal ilmus Visenya Targaryen Dorne’i taevasse ning Vhagari leegid süütasid Päikeseoda, Sidrunisalu, Tondimäe ja Tori.
Aastal 9 PV Visenya naasis ja seekord lendas tema kõrval Aegon ise ning Liivakivi, Vaith ja Põrgupalu põlesid.
Dornlased vastasid järgmisel aastal, kui isand Fowler maleva läbi Printsi kuru Avarmaale juhtis, liikudes nii kärmelt, et suutis põletada tosin küla ja hõivata Öölaulu-nimelise vägeva piirikantsi enne, kui rajamaa isandad taipasid, end nad on vaenlase rünnaku all. Kui kuuldus rünnakust Muinaslinna jõudis, saatis isand Hightower oma poja Addami tugeva väega Öölaulu tagasi vallutama, kuid dornlased just seda ootasidki. Tähesajust väljus teine dornlaste malev ser Joffrey Dayne’i juhtimisel ning ründas linna. Muinaslinna müürid olid dornlaste jaoks liiga tugevad, kuid Dayne põletas linnast kahekümne penikoorma ulatuses kõik põllud, talud ja külad ning tappis isand Hightoweri noorema poja Garmoni, kui poiss tema vastu väljatungi juhtis. Kui ser Addam Hightower Öölaulu juurde jõudis, oli isand Fowler kantsi süüdanud ning selle kaitsesalga tapnud. Isand Caron ja tema naine ning lapsed viid vangidena tagasi Dorne’i. Jälitamise asemel naasis ser Addam viivitamatult Muinaslinna vabastama, kuid ser Joffrey ja tema malev olid samuti tagasi mägedesse tõusnud.
Vana isand Manfred Hightower suri peagi pärast seda. Isa järel sai Hightoweri isandaks ser Addam ja Muinaslinn karjus kättemaksu järele. Kuningas Aegon lendas Balerioni seljas Mägiaeda Lõuna valdjaga nõu pidama, kuid Theo Tyrell, noorisand, oli pärast tema isa tabanud saatust tõrges arutama uut sissetungi Dorne’i.
Kuningas lasi oma lohed veelkord Dorne’i vastu lahti. Aegon ise ründas Taevaalust, vandudes, et muudab Fowlerite kantsi „teiseks Harrenhaliks”. Visenya ja Vhagar tõid tuld ja verd Tähesajusse. Ning Rhaenys ja Meraxes naasid taas Põrgupallu … kus neid tabas tragöödia. Targaryenide lohed olid tapluseks aretatud ja treenitud, korduvalt läbi odade ja noolte raju lennanud ning pea puutumatuna jäänud. Täiskasvanud lohe soomused olid tugevamad kui teras ja isegi märki tabavad nooled suutsid vägevaid peletisi vaid raevu ajada. Aga kui Meraxes Põrgupalu kohal keerutas, vallandas kaitsja kantsi kõrgeimas tipus raskeammu ning jardipikkune raudnool tabas kuninganna lohe paremasse silma. Meraxes ei surnud kohe, vaid kukkus surmaagoonias alla, hävitades surmatõmblustes torni ja suure lõigu Põrgupalu ringmüürist.
Vaieldakse siiani, kas Rhaenys Targaryen elas oma lohest kauem või mitte. Mõned räägivad, et ta kukkus sadulast surnuks, teised väidavad, et ta jäi kantsihoovis Meraxese alla. Paari kuulujutu kohaselt jäi kuninganna pärast lohe langemist ellu ja piinati Ullerite vangikongides aeglaselt surnuks. Tema surma tegelikud asjaolud ei tule ilmselt kunagi päevavalgele, aga Rhaenys Targaryen, kuningas Aegon I õde ja kuninganna hukkus kümnendal aastal pärast Vallutust Põrgupalus Dorne’is.
Järgmist kaht aastat tuntakse Lohe Raevu aastatena. Kõik Dorne’i lossid põletati kolm korda maatasa, kui Balerion ja Vhagar kord korra järel naasid. Põrgupalu ümbritsevad liivad sulatati kohati klaasiks, nii tuline oli Balerioni leegitsev hingus. Dorne’i isandad sunniti varjuma, aga isegi see ei taganud ohutust. Isand Fowler, isand Vaith, emand Toland ja Põrgupalu neli isandat mõrvati järjepanu, sest Raudtroon oli pannud välja kuningliku tasu iga Dorne’i isanda pea eest. Vaid kaks mõrtsukat suutsid oma tasu välja nõuda ning dornlased maksid vere eest kätte verega. Greifikoja isand Connington tapeti jahil, Udulaane isanda Mertynsi terve koda mürgitati vaadi Dorne’i veiniga, isand Fell kägistati lõbumajas Kuningalinnas.
Ei säästetud ka Targaryene endid. Kuningat rünnati kolmel korral ja ta oleks ihukaitsjate abita kahel neist langenud. Kuninganna Visenyat rünnati ühel ööl Kuningalinnas. Tema kaks saatjat tapeti enne, kui Visenya viimase ründaja Tumeda Õega surmas.
Tolle verise ajastu kõige kurikuulsam tegu leidis aset aastal 12 PV, mil Lesearm Wyli Wyl kutsumata ser Jon Caffereni, Hirvelinna aujärjepärija ja Alys Oakhearti, Vanatamme isanda tütre pulmapeole saabus. Reeturliku teenija abil kõrvalväravast sisse pääsenuna tapsid ründajad isand Oakhearti ja suurema osa pulmakülalistest ning sundisid mõrsjat pealt vaatama, kui nad tema abikaasa kohitsesid. Seejärel vägistasid nad kordamööda emand Alyse ja tema ümmardajad ning müüsid seejärel myrlasest orjapidajale.
Selleks ajaks oli Dorne’ist alles vaid suitsev kõrb, mida laastasid nälg, katk ja häving. „Räsitud maa,” ütlesid selle kohta kaupmehed Vabalinnadest. Aga Martellide Koda oli ikka Alistumatu, Paindumatu, Murdumatu, nagu nende tunnuslause lubas. Üks Dorne’i rüütel, kes vangina kuninganna Visenya ette toodi, kinnitas, et Meria Martell laseb oma rahval pigem surra, kui langeda Targaryenide Koja orjusesse. Visenya vastas, et tema ja ta vend täidavad printsessi soovi suurima rõõmuga.
Viimaks said vanus ja põdur tervis hakkama sellega, millega lohed ja malevad ei saanud. Aastal 13 PV suri Meria Martell, Dorne’i Kollane Kärnkonn oma voodis (tema vaenlaste sõnutsi täkuga sugutades). Päikeseoda isandaks ja Dorne’i printsiks sai tema poeg Nymor. Kuuskümmend aastat vana ning juba põdura tervisega Dorne’i uus prints ei janunenud edasiste tapatalgute järele. Oma valitsusaega alustas ta esindajate saatmisega Kuningalinna, kaasas lohe Meraxese kolp ja kuningas Aegonile esitatavad rahutingimused. Delegatsiooni juhtis tema enda tütar ja aujärjepärija Deria.
Prints Nymori rahupakkumist tabas Kuningalinnas tugev vastumeelsus. Eriti oli selle vastu kuninganna Visenya. „Ei mingit rahu alistumiseta,” kuulutas ta ning tema sõbrad kuninga nõukogus kiitsid takka. Orys Baratheon, kes oli vanas eas küürakaks ja kibestunuks muutunud, nõudis, et printsess Deria saadetakse tagasi isa juurde ühe käega vähem. Isand Oakheart saatis kaarna ja pakkus, et dornlasest plika müüdaks „kõige räpasemasse pordumajja Kuningalinnas, et kõik kerjused end temaga rahuldada saaksid”. Aegon Targaryen heitis kõik sellised pakkumised kõrvale; printsess Deria oli saabunud rahulipu all ning tema kojas ei kõverdata tal juuksekarvagi, vandus ta.
Kõik nõustusid, et kuningas on sõjast kurnatud, aga dornlastele alistumiseta rahu pakkumine võrduks tunnistamisega, et tema kalli õe Rhaenyse surm ning kogu valatud veri oli olnud asjata. Aegoni väikese nõukogu isandad manitsesid teda, et säärase rahu sõlmimist nähakse nõrkusena ja see võib julgustada uusi mässe, mis tuleb omakorda maha suruda. Aegon teadis, et Avarmaa, tormimaad ja rajamaad olid tapluste käigus rängalt kannatanud ega andesta või unusta. Kuningas ei julgenud isegi Kuningalinnas dornlasi tugeva saatkonnata Aegoni Kantsist välja lubada, peljates, et linnarahvas kisub nad tükkideks. Selle kõige tõttu, kirjutas suurmeister Lucan hiljem, soovis kuningas dornlaste pakkumisest keelduda ja sõda jätkata.
Siis andis printsess Deria kuningale üle pitseeritud kirja oma isalt. „Ainult teie silmadele, Teie Hiilgus.”
Kuningas Aegon luges prints Nymori sõnu kivisel ilmel ja vaikides õukonna ees Raudtroonil istudes. Kui ta püsti tõusis, räägitakse, tilkus tema käsi verd. Ta põletas kirja ega rääkinud sellest kunagi, aga tol ööl istus ta Balerioni selga ja lendas üle Mustvee lahe Lohekivile selle suitseval mäel. Järgmisel hommikul naastes nõustus Aegon Targaryen Nymori pakutud tingimustega. Peagi kirjutas ta alla igavese rahu lepingule Dorne’iga.
Tänasel päevalgi ei teata kindlalt öelda, mis võis Deria kirjas seista. Mõned väidavad, et see oli kõigest palve ühelt isalt teisele, siirad ja kuningas Aegoni liigutavad sõnad. Teised kinnitavad,
