Päikeseõde. Lucinda Riley

      1

      „Ma ei mäleta, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin.”

      „Hästi. Kas sa tahad sellel pikemalt peatuda?”

      Põrnitsesin Theresat, kes istus inglise stiilis tiibadega nahktugitoolis. Ta meenutas mulle vaid pooleldi ärkvel olevat Unihiirt Alice’i Imede-maa teepeolt või mõnd tema rotist sõpra. Väikeste ümmarguste prilliklaaside tagant paistvad silmad pilkusid pidevalt ja huuled olid kogu aeg kokku surutud. Aga jalad põlvi katva tviidseeliku all olid ilusad ja juuksed lopsakad. Olin kindel, et kui ta vaid tahaks, võiks ta olla päris kena, aga teadsin, et teda huvitab ainult see, kuidas intelligentne välja näha.

      „Elektra? Su mõtted on jälle mujal.”

      „Jajah, anna andeks, ma olin kilomeetrite kaugusel.”

      „Kas sa mõtlesid sellest, mis tunded sind isa surmast kuuldes valdasid?”

      Et ma ei suutnud täpselt kirjeldada, millele ma tegelikult mõtlesin, noogutasin tõsiselt. „Just, seda ma tegin.”

      „Aga täpsemalt?”

      „Ma tõesti ei suuda meenutada. Mul on kahju.”

      „Jääb mulje, justkui oleks tema surm tekitanud sinus viha, Elektra. Miks sa vihane olid?”

      „Ma ei ole … ei olnud vihane. Ma ei mäleta, ausalt.”

      „Sa ei mäleta, kuidas sa end tol hetkel tundsid?”

      „Ei.”

      „Olgu.”

      Nägin, et ta kritseldas oma märkmikku midagi, mis oli tõenäoliselt järeldus „keeldub tegelemast isa surmaga”. Sedasama oli mulle öelnud ka minu eelmine psühhoterapeut, ehkki ainult sellega ma tegelesingi. Olin aastate jooksul taibanud, et neile meeldib leida põhjus, miks ma alati kõik nässu keeran, haarata sellest kinni nagu hiir juustutükist ning seejärel mu kallal näkitseda, kuni ma nendega nõustun ja ajan jama, et neid rõõmsaks teha.

      „Aga mida sa tunned siis, kui mõtled Mitchile?”

      Fraasid, mis endise kallima kirjeldamiseks pähe tulid, võinuksid sundida Theresat mobiili haarama ja võmme hoiatama, et vabadusse on pääsenud hullumeelne naine, kes tahab maailma ühe kuulsaima rokitähe munad õhku lasta. Vaikisin ja naeratasin armsalt.

      „Minuga on kõik korras. Ma olen oma eluga edasi läinud.”

      „Kui sa eelmisel korral minu juures käisid, olid sa tema peale väga tige, Elektra.”

      „Nojah, aga praegu on kõik hästi. Ausalt.”

      „See on tõesti hea uudis. Ja kuidas on lood joomisega? Kas see on veidi rohkem kontrolli all?”

      „Jah,” valetasin veel kord. „Tead, ma pean nüüd ühele koosolekule lippama.”

      „Aga me oleme seansiga alles poole peal, Elektra.”

      „Ma tean, mul on väga piinlik, aga mis parata, selline see elu kord juba on.” Tõusin ja hakkasin ukse poole minema.

      „Võib-olla õnnestub mul sulle nädala lõpu poole uus aeg leida? Kui välja lähed, räägi sellest Marciaga.”

      „Aitäh, ma teen seda.” Uks mu selja taga oli peaaegu sulgunud. Kõndisin vastuvõtusekretärist Marciast mööda ja suundusin lifti poole. See tuli peaaegu kohe, ning kui ma allapoole vuhisesin, sulgesin silmad – ma vihkan suletud ruume – ja surusin kuuma lauba vastu jahedat marmorpinda.

      Jessas, mõtlesin, mis minuga ometi lahti on? Ma olen omadega nii puntras, et ei suuda isegi oma psühhoterapeudile tõtt rääkida!

      Sul on nii

Скачать книгу