mu erasekretär mulle leidis; ka teenijatüdruk oli kirjutanud alla vaikimiskohustusele nagu kõik tema eelkäijad ning see ei lubanud tal mu halbadest kommetest meediale lobiseda. Aga sellegipoolest tekitas minus hirmujudinaid mõte, mida tüdruk – ta nimi oli vist Lisbet? – minust arvas, kui ta hommikul mu korterisse astus.
Istusin voodiservale ja kuulasin läbi häälsõnumid. Viis neist olid minu modelliagendilt, kes palus mul seoses järgmisel päeval toimuvate „Edevuse laada” võtetega esimesel võimalusel tagasi helistada, ning viimane sõnum oli minu uuelt erasekretärilt Amylt. Ta oli minu juures töötanud vaid kolm kuud, aga meeldis mulle.
„Tere, Elektra, Amy siin. Ma … ühesõnaga ma tahtsin lihtsalt öelda, et meie koostöö on olnud väga tore, aga ma ei usu, et see võiks pikema aja jooksul toimida. Ma andsin täna sinu esindajale oma lahkumisavalduse ja soovin sulle tulevikuks edu, ning …”
„KURAT!” karjusin sõnumit kustutades ja virutasin mobiili toa teise serva. „Mida paganat ma talle tegin?!” küsisin laelt, mõistmata, miks ma endast nii välja läksin, et mingi täielik tühisus, kes mind põlvili palus, et ma talle võimaluse annaksin, mu kolm kuud hiljem hülgab.
„„Ma olen lapsest saati unistanud töötamisest moemaailmas. Palun, preili D’Aplièse, ma olen valmis tegema teie heaks kõike, ööd ja päevad, teie elu saab minu omaks ja ma vannun, et ei vea teid iial alt.”” Imiteerisin oma agendile helistades Amy vinguvat Brooklyni aktsenti. On vaid kolm asja, milleta ma ei suuda elada: viin, kokaiin ja erasekretär.
„Tere, Susie, ma kuulsin äsja, et Amy lahkub töölt.”
„Jah, pole just kõige parem uudis. Ta sai hästi hakkama.” Susie Briti aktsent kõlas otsustavalt ja asjalikult.
„Jep, ka mulle tundus nii. Kas sa tead, miks ta ära läheb?”
Liini teises otsas valitses korraks vaikus, enne kui ta vastas. „Ei. Aga ma palun Rebekah’l selle asjaga tegeleda ja kindlasti on nädala lõpuks meil sinu uus erasekretär olemas. Kas sa said mu sõnumid kätte?”
„Sain küll.”
„Ära siis homme hiljaks jää. Nad tahavad alustada võtteid juba päikesetõusul. Auto korjab su peale kell neli hommikul, sobib?”
„Muidugi.”
„Ma kuulsin, et eile õhtul peeti sinu juures pöörast pidu.”
„Oojaa, meil oli väga lõbus.”
„Aga täna õhtul jääb pidu ära, Elektra. Sa pead end homseks korralikult välja puhkama. Sellest tuleb kaanepilt.”
„Ära muretse, ma lähen kell üheksa voodisse nagu tubli tüdruk kunagi.”
„Olgu. Vabanda mind, teisel liinil ootab Lagerfeld. Rebekah võtab sinuga ühendust ja pakub välja sobivad erasekretäri kandidaadid. Tšau!”
„Tšau!” ütlesin teda jäljendades mobiili, kui kõne lõppes. Susie oli üks vähestest inimestest sellel planeedil, kes söandas meie kõne esimesena lõpetada. Ta oli New Yorgis kõige mõjuvõimsam modelliagent ja esindas selle valdkonna tippe. Mind oli ta märganud siis, kui olin alles kuusteist. Tollal töötasin Pariisis ettekandjana, sest mind oli visatud välja kolmandast koolist sama suure hulga aastate jooksul. Olin öelnud Pa’le, et tal pole mõtet mulle uut kooli otsida, sest asi lõpeb niikuinii sellega, et varsti visatakse mind sealtki välja. Minu üllatuseks ei vaielnud ta vastu.
Mäletan, kui jahmunud ma olin, et ta polnudki mu järjekordse läbikukkumise pärast eriti pahane. Ainult veidi pettunud, mis mu enesekindlust tublisti kahandas.
„Ma tahaksin natuke ringi reisida,” pakkusin välja. „Elukogemustest õppida.”
„Ma olen nõus, et suuremat osa sellest, mida meil on tarvis elus edu saavutamiseks, ei pea ilmtingimata omandama akadeemilise õppeprotsessi käigus,” nentis ta, „aga et sul on väga terav mõistus, oli mul siiski lootus, et sa saad vähemalt mingisuguse hariduse. Sa oled veel liiga noor, et üksi hakkama saada. Maailm on ettearvamatu, Elektra.”
„Ma suudan enda eest hoolitseda, Pa,” olin kindel.
„Kahtlemata suudad, aga kuidas sa kavatsed oma reiside eest maksta?”
„Mis seal ikka, eks ma siis lähen tööle,” vastasin õlgu kehitades. „Mul on mõte sõita kõigepealt Pariisi.”
„Suurepärane valik,” noogutas Pa. „See on imeline linn.”
Töötoas üle suure kirjutuslaua teda silmitsedes tundus mulle, et ta ilme oli ühtaegu unelev ja kurb. Jaa, päris kindlasti kurb.
„Tead mis,” jätkas ta, „ehk leiame kompromissi? Sa tahad koolist ära tulla ning sellest saan ma aru, aga mulle teeb muret, et mu noorim tütar läheb nii õrnas eas maailma avastama. Marinal on Pariisis tuttavaid. Kindlasti saab ta aidata sul turvalist elupaika leida. Veeda suvi seal ning siis saame uuesti kokku ja otsustame, kuhu sa sealt edasi lähed.”
„Olgu, see on päris hea plaan,” nõustusin, ikka veel hämmingus, et ta minu haridustee jätkamise nimel tugevamalt ei võidelnud. Kui ma tõusin, et lahkuda, olin veendunud, et üks kahest: ta ei taha enam minu eest vastutada või annab mulle piisavalt pika köie, et saaksin end sellega üles puua. Aga Ma oli tõepoolest oma tuttavatele helistanud ja peagi leidsin end tillukesest armsast ühetoalisest korterist, kust avanes vaade Montmartre’i katuseharjadele. Korter oli imepisike ja vannituba tuli jagada suure hulga vahetusõpilastega, kes siin oma prantsuse keele oskust lihvisid, aga elupaik oli ikkagi minu oma.
Mäletan iseseisvuse esimest hõrku maitset, kui ma saabumisõhtul oma toakeses seistes taipasin, et mitte keegi ei ütle mulle, mida teha. Et polnud ka kedagi, kes mulle süüa oleks teinud, seadsin sammud samal tänaval paiknevasse kohvikusse, istusin väljas laua äärde, süütasin sigareti ja jäin uurima menüüd. Tellisin Prantsuse sibulasupi ja klaasi veini ning kelner ei pilgutanud selle peale silmagi, et ma suitsetasin või soovisin alkoholi. Kolm klaasi veini joodud, olin juba nii enesekindel, et julgesin minna kohviku juhataja juurde küsima, kas tal oleks ettekandjale tööd pakkuda. Kakskümmend minutit hiljem jalutasin umbes paarisaja meetri kaugusel asuvasse korterisse tagasi, töökoht olemas. Üks uhkemaid hetki minu elus oli siis, kui ma järgmisel hommikul koridoris seisvast tasulisest telefonist Pa’le helistasin. Tema auks tuleb tunnistada, et ta näis olevat sama elevil nagu siis, kui mu õde Maia Sorbonne’i ülikooli sisse sai.
Neli nädalat hiljem serveerisin oma praegusele modelliagendile Susiele ühe croque monsieur’i1 ja ülejäänu on ajalugu …
Miks ma pidevalt minevikku meenutan? küsisin endalt mobiili ära tuues, et saaksin ka teisi sõnumeid kuulata. Ja miks ma kogu aeg Pa’le mõtlen …?
„Mitch …. Pa …” pomisesin oodates, et kõnepost oma saladused paljastaks. „Nad on läinud, Elektra, nagu seda täna tegi ka Amy, ja sul ei jää üle muud kui lihtsalt edasi liikuda.”
„Kullakallis Elektra! Kuidas sul läheb? Ma olen New Yorgis tagasi … Mida sa täna õhtul teed? Ehk sooviksid juua koos minuga Cristali šampanjat ja süüa Hiina nuudlirooga dans ton lit avec moi2? Ma igatsen sind. Helista mulle esimesel võimalusel tagasi.”
Kehvast tujust hoolimata kerkis mu suule naeratus. Zed
