oleme ühevanused,” ütlesin, tundes mingil kummalisel põhjusel heameelt, et olin selle ebatavalise inimolendiga ühiseid jooni leidnud. „Ja mida sa pärast kooli lõpetamist tegid?”
„Päeval töötasin lillepoes ja õhtul käisin ärikoolis. Kui tarvis, võin omandatud kvalifikatsiooni kohta tunnistuse koopia tuua. Ma oskan kasutada arvutit, koostada Exceli tabeleid ja minu masinakirjaoskus on … ühesõnaga, ma pole päris kindel, kui kiiresti ma tegelikult trükin, aga üsna kiiresti.”
„See ei kuulu minu peamiste nõudmiste hulka ning Exceli tabelid samuti mitte. Rahaasjadega tegeleb raamatupidaja.”
„Oh, aga neist oskustest võib ka organisatoorses rollis palju kasu olla. Ma saaksin üheainsa silmapilguga kogu kuu teie jaoks detailselt ära planeerida.”
„Kui sa seda teeksid, laseksin jalga,” tegin nalja. „Mina elan üks päev korraga. Ainult nii saan ma hakkama.”
„Ma saan teist väga hästi aru, preili D’Aplièse, aga minu ülesanne on organiseerida veidi rohkem. Bardini juures kasutasin ma Excelit isegi tema rõivaste keemilise puhastuse jaoks, me panime üheskoos paika, mida ta üritustel kannab, ning kirja läks isegi see, mis värvi on tema sokid – need olid sageli meelega valitud eri paaridest.” Mariam itsitas vaikselt ja ajas ka minu naerma.
„Sa siis väidad, et ta on tore inimene?”
„Jah, suurepärane.”
Vahet polnud, kas see ka tõele vastas, aga selles tüdrukus oli väärikust. Minu erasekretäri kandidaadid olid liiga sageli oma eelmist tööandjat mustanud. Võib-olla arvasid nad, et see on lahe, kui nad põhjalikult selgitavad, miks nad ära tulid, aga mulle tegi muret tõsiasi, et tulevikus võivad nad samamoodi rääkida minust.
„Enne kui te küsida jõuate, tahan kinnitada, et olen äärmiselt diskreetne.” Mariam oli ilmselt lugenud mu mõtteid. „Ma olen avastanud, et lood, mis meie töös kuulsuste kohta ringlevad, ei vasta sageli tõele. Huvitav, et …”
„Mis on huvitav?”
„Pole oluline.”
„Palun räägi.”
„Ühesõnaga, minu meelest on see päris põnev, et suurem osa meie planeedi elanikest igatseb kuulsust, aga minu kogemused on näidanud, et see toob vaid õnnetust. Arvatakse, et kuulsus annab õiguse teha kõike, mis pähe tuleb, aga tegelikult kaotatakse kõige hinnalisem aare, mis meil, inimestel, on, nimelt vabadus. Ma pean silmas ka teie vabadust,” lisas ta.
Jäin teda üllatunult vaatama. Mul oli tunne, et hoolimata kõigest, mis mul on, tunneb ta mulle kaasa. Mitte üleolevalt, vaid osavõtlikult ja soojalt.
„Nojah, oma vabaduse olen ma tõepoolest kaotanud. Tegelikult on lugu nii,” tunnistasin võhivõõrale inimesele, „et ma olen kohutavalt paranoiline ja kardan, et mind nähakse tegemas midagi täiesti tavalist ja luuletatakse siis sellest kokku lugu, et ajalehed paremini müüks.”
„Nõnda pole hea elada, preili D’Aplièse.” Mariam raputas tõsisel ilmel pead. „Aga nüüd pean ma kahjuks lahkuma. Ma andsin emale ausõna, et hoian väikevenda, kuni ema ja isa väljas on.”
„Selge. Aga lapsehoidmine … kas see on regulaarne?”
„Oh ei, sugugi mitte, aga just sellepärast peangi täna õhtul õigel ajal kohal olema. Teate, täna on ema sünnipäev, ja meie suguvõsas heidetakse nalja, et viimasel korral viis isa ta välja õhtust sööma siis, kui talle kakskümmend kaheksa aastat tagasi abieluettepaneku tegi! Ma tean, et kui te peaksite mu palkama, vajate te mind kakskümmend neli tundi ööpäevas.”
„Ning sa tead ka seda, et ees ootab palju välisreise?”
„Jah, see pole probleem. Mul pole praegu ka romantilist suhet. Vabandage mind, aga nüüd pean ma minema …” Ta tõusis. „Mul oli rõõm teiega kohtuda, preili D’Aplièse, ja seda isegi juhul, kui me ei hakka koostööd tegema.”
Mu pilk püsis temal, kui ta end ümber pööras ja ukse poole läks. Koledatest rõivastest hoolimata oli temas loomulikku graatsiat ja midagi, mida fotograafid nimetavad „kohalolekuks”. Hoolimata asjaolust, et meie töövestlus oli kestnud vaid viisteist minutit ja ma ei esitanud talle isegi mitte kümnendikku küsimustest, mida oleksin pidanud temalt küsima, tahtsin ma väga, kogu hingest oma ellu Mariam Kazemit ja tema imelist meelerahu.
„Kuule, kui ma pakun sulle seda töökohta kohe praegu, kas sa siis oleksid nõus selle vastu võtma? Asi on nimelt selles,” jätkasin diivanilt püsti hüpates ja tema kannul ukse juurde minnes, „et ma tean ka sinu teisest tööpakkumisest, millele sa pead homme vastuse andma.”
Ta jäi viivuks seisma, keeras end ringi, vaatas mulle otsa ja naeratas. „Aga loomulikult oleksin ma nõus. Minu arust olete te armas inimene, hea südamega.”
„Millal sa saad alustada?”
„Kui soovite, siis järgmisel nädalal.”
„Oleme kokku leppinud!” Sirutasin talle käe ja paarisekundilise kõhkluse järel sirutas ta enda oma vastu.
„Oleme kokku leppinud,” kordas ta. „Aga nüüd pean ma minema.”
„Loomulikult.”
Ta avas ukse ja ma järgnesin talle liftini. „Töötingimused on sulle juba tuttavad, aga ma lasen Rebekah’l ka ametliku tööpakkumise koostada ja selle hommikul sulle saata.”
„Väga hea,” lausus ta, kui liftiuksed avanesid.
„Muide, mis lõhnaõli sa kasutad? See on vapustavalt hea.”
„Ausalt öeldes on see kehaõli ja ma valmistan seda ise. Head aega, preili D’Aplièse!”
Liftiuksed sulgusid ja Mariam Kazemi oligi läinud.
* * *
Kõik Mariami soovituskirjad mitte üksnes ei vastanud tõele, vaid neis sisalduvast kiidulaulust jäi isegi väheks, seega astusime järgmisel neljapäeval kahekesi New Jerseys Teterboro lennuväljal eralennukisse ja võtsime suuna Pariisi poole. Ainus muudatus, mille ta reisimiseks oma vormirõivastusse oli teinud, seisnes selles, et seeliku asemel kandis ta nüüd beeže viigipükse. Vaatasin, kuidas ta salongis istet võttis ning seejärel sülearvuti ranitsast välja tõmbas.
„Kas sa oled ka varem eralennukiga lennanud?” küsisin temalt.
„Oojaa, Bardin midagi muud ei kasutanudki. Aga nüüd, preili D’Aplièse …”
„Palun ütle mulle Elektra.”
„Elektra,” parandas ta end. „Ma pean sinult küsima, kas sa eelistad lennu ajal puhata või minuga mõningaid asju läbi arutada?”
Lähtudes tõsiasjast, et Zed oli olnud sellel hommikul kella neljani minu mängukaaslane, valisin esimese variandi ja kohe, kui olime õhku tõusnud, vajutasin nuppu, mis mu istme voodiks muutis, panin unemaski pähe ja jäin magama.
Ärkasin kolm tundi
