Kas me olime armunud? Vastus oli kindel ei, vähemalt minu puhul, aga me liikusime New Yorgis samades ringkondades ning parim oli muidugi see, et koos olles rääkisime prantsuse keeles. Nagu Mitchile, ei avaldanud ka Zedile muljet, kes ma olen, mis viimasel ajal oli üsna haruldane ja mõjus rahustavalt.
Silmitsesin ainiti mobiili ja püüdsin selgusele jõuda, kas Zedi ignoreerida ja pidada kinni Susie korraldusest varakult magama minna või mehele helistada ja tema seltskonda nautida. Vastus oli ilmselge, niisiis helistasin Zedile ja kutsusin ta külla. Teda oodates käisin duši all ja tõmbasin selga siidist lemmikkimono, mille üks järjest populaarsemaks muutuv Jaapani moeateljee oli disaininud spetsiaalselt mulle. Seejärel jõin ära umbes viis liitrit vett, et see avaldaks vastumõju alkoholile või mistahes muule kahjulikule kraamile, mida ma tema kohale jõudes võisin tarbida.
Sisetelefon hakkas piiksuma, et Zedi saabumisest teada anda, ja ma palusin uksehoidjal ta kohe üles saata. Minu ukse taha jõudnud Zedil oli käes hiigelsuur kimp valgeid roose, mis olid mu lemmikud, ning pudel Cristali šampanjat, nagu ta oli lubanud.
„Bonsoir, ma belle Elektra!”3 lausus ta veidrate sõnalõppudega prantsuse keeles lilli ja šampanjat lauale pannes ning mind mõlemale põsele suudeldes. „Comment vas-tu?”4
„Hästi,” vastasin ahnelt šampanjapudelit silmitsedes. „Teen lahti?”
„Ma arvan, et see on minu töö. Kas ma tohin kõigepealt pintsaku seljast võtta?”
„Muidugi.”
„Aga mul on sulle veel üks asi,” jätkas ta kätt pintsakutaskusse pistes ja mulle sametkarpi ulatades. „Seda nähes mõtlesin kohe sulle.”
„Tänan!” ütlesin diivanile istudes ja häirivalt pikki jalgu enda alla kerides, pilk nagu ootusäreval lapsel puurimas karbikest, mida ma käes hoidsin. Zed tõi mulle tihti kingitusi; tema tohutu suurt varandust arvestades olid need iroonilisel kombel harva uhkeldavad, küll aga alati läbimõeldud ja huvitavad. Kergitasin kaant ja nägin karbis peituvat sõrmust. Kivi oli ovaalse kujuga ja pehme võikollase värvivarjundiga.
„See on merevaik,” sõnas ta vaadates, kuidas kivi meie pea kohal rippuva kroonlühtri valguse kinni püüdis. „Proovi sõrme.”
„Millisesse sõrme ma peaksin selle panema?” narrisin teda pilku tõstes.
„Sinu valik, ma chère5, aga kui ma kavatseksin sind naiseks paluda, suudaksin teha parema etteaste. Aga kindlasti sa juba tead, et sinu Kreeka nimekaim on just merevaiguga seotud.”
„Tõesti? Ei, ei tea.” Ma ei pööranud temalt silmi, kui ta šampanjapudeli korgi õhku lennutas. „Kuidas siis?”
„Ühesõnaga, sõna „elektron” pärineb kreeka keelest ja tähendab merevaiku ning legendi järgi jäid päikesekiired selle kivi sisse lõksu. Üks Vana-Kreeka filosoof märkas, et kaht merevaigutükki teineteise vastu nühkides tekib hõõrdejõud, mille tulemusena sünnib energia … Pole olemas nime, mis võiks sulle paremini sobida,” naeratas ta šampanjaklaasi minu ette asetades.
„Kas sa tahad öelda, et ka mina tekitan hõõrdejõu?” tahtsin talle vastu naeratades teada. „Küsimus on selles, kas mina sain oma nime vääriliseks või sai nimi minu vääriliseks. Santé!6”
„Santé!” Lõime klaasid kokku ja ta istus minu kõrvale.
„Hm …”
„Sa vist mõtled endamisi, kas ma sulle veel mõne kingi tõin?”
„Jep.”
„Sellisel juhul vaata karbi voodri alla.”
Seda ma ka tegin, ning tõepoolest, sõrmust ümbritseva õhukese sametitüki all oli väike kilekotike.
„Aitäh, Zed!” ütlesin pakki lahti tõmmates, pistsin sõrme selle sisu sisse nagu laps meepotti ja hõõrusin pulbrit igemetele.
„Päris hea, on ju?” küsis ta, kui ma veidi pulbrit lauale kallasin, pakikesest lühikese kõrre võtsin ja ninatäie sisse tõmbasin.
„Mhmh, väga hea,” nõustusin. „Tahad ka?”
„Sa ju tead, et ei. Räägi siis, kuidas sa vahepeal oled elanud.”
„Oh … pole viga.”
„Su hääl ei kõla veenvalt, Elektra, ja sa näed väsinud välja.”
„Mul on olnud kiired ajad,” laususin, kui olin suure lonksu šampanjat võtnud. „Möödunud nädalal olin Fidži saartel võtetel ja järgmisel nädalal lendan Pariisi.”
„Ehk peaksid hoogu maha võtma. Puhkama.”
„Ütleb mees, kes rääkis, et veedab rohkem öid oma eralennukis kui voodis,” heitsin tema üle nalja.
„Sellisel juhul peaksime ehk mõlemad tempot aeglustama. Kas ma suudan sind üheks nädalaks oma jahile meelitada? Järgmise paari kuu jooksul on see ankrus Santa Luċija saare rannikul ning seejärel lasen sel suveks Vahemerele seilata.”
„Sellest saan ma vaid unistada,” ohkasin. „Mul on juunikuuni graafik täis.”
„Tule siis juunis. Me võime purjetada ümber Kreeka saarte.”
„Võib-olla tõesti,” kehitasin õlgu, aga ei võtnud teda tõsiselt. Ta tegi sageli ühiseid plaane, aga need ei saanud eales teoks, ning kõige olulisem oli ehk see, et seda ma poleks tahtnudki. Zed oli suurepärane ühe öö kaaslane füüsiliseks tegevuseks, aga kui asjad oleksid kaugemale läinud, oleks ta mind oma pedantsuse ja uskumatu ülbusega ärritama hakanud.
Sisetelefon helises taas ja Zed tõusis, et vastata. „Tänan, saatke kohe üles.” Ta kallas meile šampanjat juurde. „Kohe saabub Hiina toit ja ma luban, et see on parim chow mein, mida sa kogu oma elu jooksul oled proovinud,” naeratas ta. „Kuidas siis su õed ka elavad?”
„Ma ei tea. Viimastel nädalatel olen olnud liiga hõivatud, et neile helistada. Igatahes Allyl sündis laps – pisike poiss. Ta pani pojale nimeks Bear, mis on hästi armas. Mõelda vaid, ma peaksin nende kõigiga juunis Atlantises kohtuma; me seilame Pa jahiga Kreeka saartele, et visata pärg paika, kus Ally meelest isa kirst merre lasti. Muide, kas ka mitte sinu papsi ei leitud samast kandist ühelt rannalt?”
„Jah, aga nagu sina, ei taha ka mina isa surmale mõelda, sest see viib mu endast välja,” vastas Zed järsult. „Mina mõtlen ainult tulevikule.”
„Ma tean, aga milline kokkusattumus …”
Kostis kellahelin ja Zed läks ukse juurde.
„Aga nüüd, Elektra,” lausus ta kaht karpi läbi toa kööki viies, „tule aita mul nendega toimetada.”
2
Järgmisel päeval võtetelt koju jõudnud, läksin kuuma duši alla ja seejärel viinaklaasiga voodisse. Olin üdini kurnatud – kõik, kes arvavad, et modellid lihtsalt hõljuvad
