õigus omaette nuriseda isegi juhul, kui tegu pole globaalse katastroofiga, on mul õigus?
Esimest korda sellel päeval soojust nautides vajusin patjadele ja kontrollisin häälsõnumeid. Susie erasekretär Rebekah oli jätnud mulle neli sõnumit, milles teatas, et oli meilinud mulle paari sobivana tunduva erasekretäri lühitutvustuse, mis mul tuleks esimesel võimalusel läbi vaadata. Uurisin neid parasjagu sülearvutis, kui mu mobiil helises ja ma nägin, et helistaja on taas Rebekah.
„Ma juba vaatan neid läbi,” teatasin enne, kui ta jõudis midagi öelda.
„Super, aitäh, Elektra. Tegelikult helistan ma sellepärast, et on üks tüdruk, kes sulle ideaalselt sobiks, aga talle pakuti ka üht teist töökohta ja ta peab homme andma vastuse. Kas kõlbaks, kui ta õhtupoolikul sinu juurest läbi astuks ja te veidi vestleksite?”
„Ma just jõudsin tagasi „Edevuse laada” võtetelt, Rebekah, ning …”
„Ma arvan, et sa peaksid teda ikkagi nägema, Elektra. Tal on imehead soovituskirjad. Varem töötas ta Bardini erasekretärina ja sa ju tead, kui raske iseloomuga see mees on. Ma tahan nimelt öelda,” jätkas Rebekah kiirustades, „et ta on harjunud töötama suure surve all avalikkuse tähelepanu keskmes olevate moeklientide heaks. Kas ma tohin ta sinu juurde saata?”
„Olgu,” ohkasin, soovimata jätta muljet, et olen raske iseloomuga, nagu ta minust ilmselt arvas.
„Väga hea, ma ütlen talle edasi. Ma tean, et ta satub vaimustusse – ta on üks su suurimaid fänne.”
„Selge. Hea küll. Palu tal kell kuus läbi astuda.”
Täpselt kell kuus hakkas sisetelefon piiksuma, andes märku, et külaline on kohal.
„Saatke ta üles,” sõnasin väsinult. Ma ei oodanud seda kohtumist – sestsaadik, kui Susie oli teinud ettepaneku minu elu organiseerimiseks keegi appi võtta, olin näinud tervet rida innukaid noori naisi, kes olid entusiastlikena saabunud, aga vaid mõni nädal hiljem lahkunud.
„Kas ma olen raske iseloomuga?” küsisin oma peegelpildilt, tehes kindlaks, ega mul midagi hammaste vahele pole jäänud. „Võib-olla tõesti. Aga selles pole ju midagi uut või on?” lisasin viinaklaasi tühjendades ja juukseid siludes. Minu stilist Stefano oli alles hiljuti mu juuksed tugevalt vastu peanahka tõmmanud, et nende külge pikendused kinnitada. Iga kord, kui uus juuksepikendus sisse põimiti, hakkas kogu mu pea valutama.
Kõlas koputus ja ma läksin ust avama, teadmata, mis mind teisel pool ootab. Päris kindlasti ei osanud ma oodata pisikest prinki keha, mida kattis lihtne pruun kostüüm, mille seelik ulatus vanamoodsalt õige veidi allapoole põlvi. Mu pilk rändas ta jalgadele, mille otsas olid parkimata nahast lihtsad pruunid kingad – Ma oleks nende kohta öelnud, et need on mõistlikud. Kõige üllatavam tema juures oli aga asjaolu, et ta kandis pearätti, mis oli tugevalt üle otsmiku ja seejärel ümber kaela seotud. Märkasin, et tal on harukordselt ilus nägu: tilluke nina, kõrged põsesarnad, täidlased roosad huuled ja selge piimakohvi värvi jume.
„Tervist!” Ta naeratas mulle ja armsad tumepruunid silmad lõid särama. „Minu nimi on Mariam Kazemi ja mul on suur rõõm teiega kohtuda, preili D’Aplièse.”
Mulle meeldis ta hääletoon – kui see oleks olnud müügiks, oleksin ma selle ära ostnud, sest ta hääl oli madal ja vaheldusrikas ning nirises ta kurgust õrnalt välja nagu mesi.
„Tere, Mariam, tule sisse!”
„Tänan.”
Kui mina läksin diivani poole pikkade sammudega, siis Mariam Kazemi varus aega. Ta seisatas, et silmitseda kallihinnalisi lärakaid ja väänlevaid jooni lõuendil, ning tema ilme reetis, et talle meeldivad need sama vähe kui mulle.
„Pildid ei kuulu mulle, korteriomanik valis need välja,” tundsin miskipärast vajadust selgitada. „Kas ma võin sulle midagi pakkuda? Vett, kohvi, teed või midagi kangemat?”
„Oh ei, ma ei joo. Selles mõttes, et joon küll, aga mitte alkoholi. Kui see teile tüli ei tee, siis paluksin vett.”
„Muidugi mitte,” laususin suunda muutes ja läksin kööki. Õngitsesin parasjagu külmikust Eviani pudelit, kui ta mu kõrvale ilmus.
„Ma kujutasin ette, et selliste asjadega tegelevad teie teenijad.”
„Mul on küll teenijatüdruk, aga siin olles see vaeseke lihtsalt haletseb ennast. Ole hea!” Ulatasin talle veepudeli, misjärel ta astus akna alla ja jäi välja vaatama.
„Te elate päris kõrgel.”
„Seda küll,” kinnitasin, mõistes, et olen täiesti rabatud naisest, kellest kiirgas rahu nagu parfüümi ja kellele ei paistnud vähimatki muljet avaldavat minuga kohtumine ega uhke korter, kus ma elan. Tavaliselt olid võimalikud kandidaadid suurest erutusest ja lubadustest lausa hullumas.
„Ehk võtame istet?” tegin ettepaneku.
„Jah, tänan teid.”
„Sedasi,” laususin, kui olime end elutuppa paika seadnud, „ma kuulsin, et sa töötasid Bardini juures?”
„Jah, tõsi.”
„Miks sa ära tulid?”
„Mulle pakuti ametikohta, mis võib mulle paremini sobida.”
„Mitte sellepärast, et see mees on raske iseloomuga?”
„Oh ei,” itsitas Mariam. „Ta polnud põrmugi raske iseloomuga, lihtsalt kolis hiljuti alatiseks tagasi Pariisi, aga mina elan ikka veel siin. Me oleme parimad sõbrad.”
„Väga hea. Tegelikult on see imetore. Ja miks sa tahaksid minu juures töötada?”
„Sellepärast, et ma olen alati teie tööd imetlenud.”
Vau, mõtlesin. Ma ei kuule just sageli, et keegi minu ametit tööks nimetab.
„Tänan.”
„Minu meelest on selleks tarvis tõelist annet, et luua isiksus, mis suudab reklaamitavat toodet täiendada.”
Ta avas oma lihtsa pruuni koti, mis sarnanes pigem kooliranitsa kui kunstnikutootega, ja ulatas mulle oma elulookirjelduse.
„Ma arvasin, et võib-olla polnud teil enne minu kohalejõudmist aega seda läbi vaadata.”
„Ei olnud tõesti,” nõustusin ja libistasin pilgu üle ta eluloo pidepunktide, mis olid tavatult napid ja asjakohased. „Sa pole siis kolledžis käinud?”
„Ei, minu vanematel puudus selleks raha. Või õigemini …” – tema pisike õrn käsi jõudis näo juurde ja üks sõrm hõõrus nina – „tõenäoliselt oli, aga meie peres on kuus last ja see poleks olnud ülejäänute suhtes õiglane, kui mina oleksin saanud minna ja teised mitte.”
„Ka mina olen üks kuuest! Ja ka mina ei käinud kolledžis ega ülikoolis.”
„Tore, siis on meil vähemalt midagi ühist.”
„Mina
