oli esimene, kes laskis Rootsi raha vermida. Müntide meister oli Godwine ja algul oli neil tiitel „Olof, Sigtuna kuningas“ ja hiljem „Olof, svealaste kuningas“. Olof Skötkonungi aegset Rootsi riiki võib nimetada maakondade liiduks. Maakonna tähtsamad otsused ja seadused võeti vastu rahvakoosolekul ehk tingil. Kuninga ülesandeks oli ühise sõjaväe juhtimine.
Kui pärast Ansgari surma oli ristiusu levik Rootsis soiku jäänud, siis Yorki munga Sigfridi tulekuga Växjösse see elavnes taas. Väidetavalt oli Sigfrid koos õepoegade Unamani, Sunamani ja Vinamaniga teinud Smålandis edukat misjonitööd ja ehitanud Växjösse puukiriku, mille peale olevat Olof lasknud 1008. aastal Sigfridil enda ja oma pere Västergötlandis Husaby allikal ristida. Nii sai Rootsi esimese kristliku kuninga. Laiemalt hakkab kristlus levima 11. sajandil. Piiskop olevat kuninga kaitse all Sigtunas tegutsenud 1060. aastaist 1134. aastani, kui Uppland oli ümberkaudu veel paganlik.
Olof Skötkonungi järel valitses tema poeg Anund Jakob, kuid ta oli lastetu ja troonile pääses tema poolvend Emund Gammal, kelle poja surma järel valis Upplandi ting kuningaks tema sugulase jarl Stenkili, kes aitas Rootsis levitada ristiusku ja õiglase valitsejana suutis hoida rahu, mis aga tema surma järel ei jäänud püsima. Kui uskmatud said teada, et Skåne ja Sigtuna piiskop olid tahtnud Uppsala vana paganausu templi maha põletada, siis puhkesid pärast Stenkili surma rahutused ning läks lahti kristlaste tagakiusamine. Bremeni Adama kroonika kohaselt olevat Vana-Uppsala templis austatud vanu jumalaid Tori, Odinit ja Frejd.
Kui kaks troonile pretendeerinud Erikut teineteise tapsid, sai kuningaks Håkan Röde. Seejärel võitlesid võimu pärast Stenkili poeg Inge ja tolle naisevend Sven, kes toetas paganate ohvritalitusi ja pälvis hüüdnime Blotsven ehk Vereohvri-Sven (blota – vereohvrit tooma). Svealandi valitsenud Blotsven toetas paganlust ja Västergötlandi valitsenud Inge kristlust.
4. oktoobril 1080 saadab paavst Gregorius VII sueonide auväärt kuningale tervituse ja õnnistuse ja väljendab rõõmu kauge rahva ristimise üle. Too kuningas peaks olema Västgötalagenis mainitud Inge vanem ja see kiri tähistab Rootsi riigi jõudmist ajaloodokumentidesse. Tollase kuninga rolliks oli ilmselt juhatada tingi ehk rahvakoosolekut, kus arutati tähtsamaid küsimusi. Pärast seda kulub veel aega, enne kui riik ja selle nimi täpsustub. Mõnel 11. sajandi ruunikivil kohtab nime Svitjod, mis peaks tähendama Svealandi, aga kaks sajandit hiljem juba tervet riiki. Ladinakeelsetes kirikudokumentides esinevad nimed Suedia, Suetia ja Svecia. Rootsi allikatesse ilmub 13. sajandil Swerike.
Usklikul Ingel õnnestus Sven tappa ja saada Svea riigi kuningaks. Tõenäoliselt hävitati tema käsul Vana-Uppsala muinastempel, mille järel sai Rootsist lõplikult kristlik maa. Esimene Rootsi piiskop tegutses ilmselt Skara piiskopkonnas, kust see edaspidi koliti Vana-Uppsalasse.
Poliitilise kaose aastad, mil Põhjala kõrgaadel võitleb võimu pärast
12. sajandil algas Rootsis pikk segaduste periood, kui rootsi, taani ja norra suguvõsad võitlesid Svea troonile pääsu eest ning mis lõppes Vasade dünastia tekkimisega. Esialgu käis põhiline võitlus Eriku ja Sverkeri suguvõsa vahel.
Kui Västergötland oli valinud kuningaks taani printsi Magnus Nilssoni, siis Östergätlandi elanikud sellega ei leppinud ja valisid oma kuningaks Erik Årsälli poja Sverkeri. Kui otsustavas lahingus Magnus langes, tõusis Sverker vanem 1130. aastail terve Svealandi kuningaks.
1140. aastail peab Sverker läbirääkimisi Lundi peapiiskopi Eskiliga ja nende tulemusena saabuvad Rootsi tsistertslaste mungad, kes ehitavad Sverkeri ajal Rootsi esimesed kloostrid Alvastras, Nydalas ja Varnhemis. 1152. aastal toimus Linköpingis esimene kirikukogu (sinod), mida juhatas Inglise kardinal Nicolaus Albanensis ehk tulevane paavst Hadrianus IV ja mille otsusega sai Rootsist katoliku kiriku liige ja ta oli kohustatud paavstile maksu (Peterspenning ehk ladina keeli Denarius beati Petri) maksma. Sellega oli kristlus Rootsis lõplikult võidu saavutanud.
1150. aastail hakkas Sverker vanema autoriteet vähenema ja väidetavalt laskis ta tappa Taani prints Magnus Henriksson, kes Inge sugulasena pretendeeris Rootsi troonile. Ei ole välistatud, et tapmises osales ka teine troonipretendent, rootsi ülik Erik Jedvardsson.
Götalased soovisid Magnuse asemel troonile Sverkeri poega Karli ja upplandlased Blotsveni tütre Cecilia poega Erik Jedvardssoni. Võimule sai Erik, kes targa, vaga ja õiglase valitsejana laskis ehitada hulga kirikuid ja kes alustas Lõuna-Soome ristiusustamist ning keda mäletatakse seaduste koostajana (S:t Erik konungs lag). Kuid tema valitsusaeg jäi lühikeseks.
Neli aastat hiljem olevat Magnus Henriksson kogunud suure väe ja viinud selle salaja Uppsalasse, kus Erik oli parajasti kirikus jumalateenistusel. Kui ta pärast jumalateenistust kirikust väljus, laskis Magnus tal pea maha raiuda. See olevat toimunud 18. mail 1160. Väidetavalt olevat kohas, kuhu tema veri langes, tekkinud allikas, mida kutsutakse püha Eriku allikaks.
Samal 1160. aastal valiti kuningaks Sverkeri poeg Karl. Karl jätkab isa kirikupoliitikat ja lisandub mitu uut tsistertslaste kloostrit. Vormiliselt olid Skandinaavia piiskopid Taanile kuuluva Lundi peapiiskopi all. Kuid tänu Karli headele suhetele paavstiga sai Rootsi 1164. aastal Vana-Uppsalasse oma peapiiskopi. Esimene peapiiskop Stefanus, kes oli endine Alvastra tsistertslaste kloostri munk, pühitseti ametisse Prantsusmaal Sens’i linnas paavst Alexander III osavõtul.
12. aprillil 1167 ründas Erik Jedvardssoni poeg Knut Karl Sverkersoni tema Visingsö kindluses ja tappis ta. Karli pojal Sverkeril õnnestus põgeneda Taani ja ellu jäid ka tema vennad Kol ja Burislev. Selles, et Erik pühakuks kuulutati, on ilmselt suuri teeneid tema pojal Knut Erikssonil, kes laskis Eriku matta Uppsala toomkirikusse ning mõrva heastamiseks rajas Julita kloostri. Ta taotles Eriku pühakuks kuulutamist paavstilt, kuid seda otsust ei tulnud ja ei ole tänini. Paavst nimetas Erikut prassijaks, kes suri alkoholi liigtarvitamisse. Kuid sellest hoolimata hakati teda Rootsis austama pühakuna ning Vallentuna kalendaariumis on püha Erik märgitud teiste pühakute päevade seas alates umbes 1198. aastast, kuid pühakukultus arenes välja 13. sajandi lõpul ning temast sai Rootsi peamine kaitsepühak.
Knut Eriksson suudab hoida rahu ja ajada tarka poliitikat ning püsib võimul kas 1195. või 1196. aastani. Tema valitsemise ajal 1187. aastal tungisid kas eestlased või karjalased, ajaloolased kalduvad arvama, et eestlased, läbi Rootsi saarestiku Mälarile, mis tollal oli merelaht, ja rüüstasid Sigtuna. Selle tulemusena hakati järgmistel aastakümnetel kindlustama Mälari suudmeala ja ajapikku tekkis sinna Stockholm. Knut Eriksson oli tõenäoliselt esimene kuningas, kelle kontrolli all olid nii Götaland kui ka Svealand. Tol ajal tõusis Rootsi üheks mõjukamaks meheks jarl Birger Brosa, kes Knuti lõpuaastail võttis oma kaitse alla tapetud Karl Sverkerssoni poja Sverkeri, kes abiellus tema tütrega ja sai pärast Knuti surma Sverker II Karlssoni nime all kuningaks.
Birger Brosa pani aluse Rootsi mõjukale jarliametile
Jarl (jerl, jærl), mis tuleneb ingliskeelsest sõnast earl – krahv, oli varasel keskajal riigi kõrgeim amet. Jarl oli kuninga usaldusisik ja parem käsi, tema järelevalve all olid need valdkonnad, mida kuningas ise otse ei saanud valitseda, ja kui kuningas oli alaealine, siis usaldati ta jarli järelevalve alla. Seda tiitlit on kandnud paljud Rootsi suurmehed viikingi- ja keskajal. Viikingiajal tähistas see suurima usalduse pälvinud isikut. Eri maakondades võis jarli positsioon olla üsna erinev ja neid võis olla mitu, ning kõrgeim neist oli riigijarl (riksjarl). Ladina keelde tõlgiti see dux regni, mis tagasitõlkes tähendab hertsogit. Hertsogitiitli võttis esimesena kasutusele Birger jarl, kelle pojale Magnusele kuulus Södermanlandi hertsogkond. Seda tiitlit ei kasutatud 14. sajandi teisest poolest kuni Gustav Vasani, kes tegi oma poegadest hertsogid.
Esimene Rootsi riigijarl oli Birger Brosa, kes oli Bjälbo ehk Folkunga suguvõsast. Ja selle tiitli viimane kandja oli Birger jarl, kelle abielu kuningas Eriku õe Ingeborgiga avas tema pojale Valdemar Birgerssonile tee troonile. Suguvõsas oli selline uskumus, et kuni Birger
