amet kaotati Rootsis 1308. aastal. Mecklenburgi Albrecht kutsus oma drotsi Bo Jonssoni Gripi officialis generalis’eks, kelle volitused vastasid varasema jarli omadele.
Sverker II ehk Sverker noorem valitses aastani 1208, kuid suri 1210. aasta 17. juulil Gestilreni lahingus. Tema võimu ajal hoogustus Sverkeri ja Eriku suguvõsa võimuvõitlus. Sverkeritel olid head sidemed paavstiga ja nad toetasid tugevat kuningavõimu. Eriku suguvõsa soovis kuningale piiskoppide valimise õigust ning toetas ülikute piirkondliku võimu jätkumist. Sverker andis Uppsala toomkirikule Rootsi esimese privileegidekirja, kus muu hulgas tsiviilõigus ja kanooniline õigus on lahutatud. Ühtlasi püüdis ta kiriku abiga tugevdada kuninga keskvõimu.
1208. aastal troonile tõusnud Erik Knutsson tugevdab oma positsiooni Taani kuninga Valdemari tütre Rikissaga abiellumise kaudu ja oli tõenäoliselt esimene Rootsi kuningas, kelle kroonimise tseremoonia korraldas kirik. Kroonimise viis läbi Uppsala peapiiskop Valerius ja selle aktiga sai kuningas krooni sümboolselt kirikult. Vastutasuks vabanes Uppsala peapiiskop Lundi peapiiskopi alluvusest.
Kuna Erik Knutssonil ei ole järglasi, tõuseb valitsejaks Sverker Karlssoni poeg Johan, kes sureb 1222. aastal juba 21-aastaselt ja jääbki viimaseks Sverkeriks. Rootsi ülikud valivad kuningaks Erik Knutssoni poja, seitsmeaastase Erik Erikssoni, kelle folkungid sunnivad 1229. aastal Taani põgenema. Vahepeal valitseb riiginõukogu poolt ametisse nimetatud Knut Pikk (Holmgersson), kes on tõenäoliselt Knut Erikssoni venna- või õepoeg ja kelle surma järel naaseb Erik 1234. aastal Rootsi troonile ja jarliks tõuseb Birger Brosa venna Magnus Månesköldi poeg Birger Magnusson ehk Birger jarl. Birger jarl abiellub Eriku õe Ingeborgiga ja tõuseb Rootsi üheks mõjukaimaks meheks. Ta suudab keskvõimu tugevdada, täiustab seadusi, arendab kohtukorda, loob kirikurahu ja parandab suhteid paavstiga ning püüab Soomet alistada, kui kuningas saadab ta mõõgaga Hämet ristima. Pärast Ingeborgi surma abiellub Birger jarl Taani leskkuninganna Mektildiga ja paneb poja Valdemari paari Taani printsessi Sofiaga. Nüüd oli Briger jarl Põhjala mõjukaim mees. Tema käe all asutatakse Stockholm ja ta laseb sinna ehitada esimese kiriku.
1248. aastal toimub Östergötlandis Skänninges kirikukogu, millest võtavad osa paavsti saadik piiskop Vilhelm, Rootsi peapiiskop ja piiskopid ning Birger jarl koos teiste ilmaliku võimu esindajatega. Paavst soovis korrastada Rootsi kirikuorganisatsiooni ja rakendada seal kirikuõiguslikke norme ja reegleid ning nõuda rootsi vaimulikelt tsölibaadi järgmist. Otsustati luua toomkapiitel, mis tugevdas kiriku sõltumatust ilmalikust võimust ja mis sai õiguse ise valida piiskoppi.
Eriku suguvõsa lakkab Eriku surmaga 1250. aastal ning algab Folkungide valitsemine.
Folkungid ja Folkungi suguvõsa: kes on kes?
Tuleb vahet teha folkungide poliitilise rühmituse ja Folkungide dünastia vahel, kuna neid ei tohi samastada ja kuna mõlemal on Rootsi poliitilises elus oma roll. Folkungid olid Eriku kroonika järgi Upplandis svealaste kõrgaadli rühmitus, kes pidas aastail 1210–1280 relvavõitlust kuningavõimu vastu. Oma nime sai see rühmitus Folke jarli järgi, kes langes Gestilreni lahingus 1210. aastal. Nad kaitsesid aadlike kohalikke õigusi tugevneva keskvõimu vastu. Nende viimane juht tapeti 1280. aastal.
Folkunga suguvõsa, keda nende Östergötlandi kodukoha järgi kutsutakse ka Bjälbo suguvõsaks või lühidalt Folkungideks, olid Rootsis võimul aastail 1250–1364. Nendegi esiisa olevat kandnud nime Folke Täkukastreerija, kuid tegelikule võimule pani aluse Birger jarl, kelle abielust Erik Erikssoni õe Ingeborgiga sündinud Valdemarist saab dünastia alguse. Suguvõsa tuntuimad valitsejad on Magnus Aidalukk ja Magnus Eriksson, kellega dünastia lõpeb.
Valdemari esimesel 16 aastal on riigi tegelik valitseja tema isa Birger jarl, kelle ajal kehtestatakse seniste maakonnaseaduste asemel keskvõimu tugevdavad üleriigilised niinimetatud rahuseadused: kodu-, kiriku- ja tingirahuseadus. Pärast isa surma ei suutnud Valdemar võimu hoida.
1275. aastal tagandati ebapopulaarne Valdemar, kes tegi kuninganna Sofia õele, nunnaks pühitsetud Jutale ebaseadusliku lapse, võimult ja kuningaks sai tema vend Magnus Aidalukk (Ladulås või Ladislaus). Magnuse valitsemise ajal korrastati kuningavõimu suhted ülikute ja kirikuga ning pandi alus seisuslikule ühiskonnale. 1280. aasta Alsnö (Adelsö) maapäeva otsusega vabastati kuningale rüütliteenust pakkuvad jõukad mehed maksudest ja neist sai privilegeeritud seisus ning kuningas omakorda allutas sel moel sõjalise jõu ja kohalikud ülikud oma kontrollile. Uue otsuse kohaselt tohtis näiteks tavalisel rüütlil olla saatjaks kaheksa ja riiginõukogusse kuuluval rüütlil 12 ratsanikku ja mitte rohkem. Alsnö kohtumine toimus veidi aega pärast kuninga suhtes opositsiooniliste folkungide tapmist ja aitas luua kuningale ustavat ühtset ülikute kihti.
Maapäev areneb riiginõukoguks ja riigipäevaks
13. sajandil kutsus kuningas tähtsamate küsimuste arutamiseks esimest korda kokku mõjukamad ilmalikud ja usutegelased, seda kohtumist nimetati maapäevaks (herredagar) ja sajandi lõpuks kasvas sellest välja riiginõukogu (riksråd), mis tuli Magnus Aidaluku juhtimisel esimest korda kokku Skänninges 1284. aastal. Nõukogul oli algselt 12 liiget, kes kuulusid mõjukamatesse aadlisuguvõsadesse ja kellel oli ühiskonnas suuremaid privileege. Nõukogu oli nii kuninga nõuandev kui ka riiki esindav organ.
15. sajandil pidi kuningas lubama, et ei tegutse nõukogu enamuse tahte vastu. Nõukogu sai kaasa rääkida seadusloomes, maksuasjades, riigimaade jagamises ja välisriikidega kõneluste pidamises. Ajuti juhtis nõukogu riiki kuninga asemel, kui too viibis näiteks pikalt välismaal. See toimus näiteks aastail 1389–1435 ja 1441–1448.
Riiginõukogu kujunes mõjukaks eriti Magnus Erikssoni ajal, kes 1319. aastal kuningaks valimise ajal oli kolmeaastane ja kelle täisealiseks saamiseni oli võim riiginõukogu käes. Aga selline suurnike eestkostevalitsus oli tegelikult olemas juba 1220. aastail kuningas Erik Erikssoni ajal. Magnus Erikssoni ajal hakkas kuningavõim tänu kirikult saadud legitiimsusele stabiliseeruma ja koos riiginõukogu seadustega kujundas Rootsist terviku.
Koos nõukoguga tekkisid riigivalitsemise ametid marssal (marschalk), drots (dapifer) ja kantsler (cancellarius). Marssal sai alguse kunagisest kuninglikust tallmeistrist (stallare). Drotsi juhtida oli õigusemõistmine ja kantsleriamet kuulus alati Linköpingi piiskopile. Need kolm tiitliga ametimeest olid nõukogus juhtivad tegelased. Ülejäänud umbes 20-liikmelise nõukogu liikmeid nimetati härradeks või rüütliteks ja need nimetati nõukokku kas kuninga või nõukogu liikmete soovitusel. Nõukogu oli sisuliselt tollane valitsus. Naised riiginõukokku ei pääsenud, kuid neil võis olla poliitiline mõju näiteks eestkostevalitsuse kaudu. Magnus Erikssoni 1350. aasta maaseaduse kohaselt ei tohtinud nõukokku kuuluda välismaalasi.
Rahututel aegadel tuli nõukogu kuninga juhtimisel kokku paar korda aastas, muul juhul harvemini. Kuninga ja nõukogu vahelisi kokkuleppeid nimetati käelöömiseks (handfästning) ja kuninga kinnituseks (konungaförsäkran). Oli juhtumeid, kus nõukogu täitis eestkostevalitsuse ülesandeid. Alates 1470. aastast sai nõukogu juhiks regent, kes vajaduse korral esines kuninga asemikuna.
Riigipäeva eelkäijaks olevad riiklikud kohtumised (riksmöte) said alguse 14. sajandil ja muutusid üldiseks järgmisel sajandil. Kohtumised kutsus kokku kas riiginõukogu või regent, kui ootamatult tuli lahendada mõni riigi jaoks tähtis probleem. Rootsi riigipäeva alguse kohta on mitu käsitlust. Kui aluseks võtta tervet riiki esindav kogu, millel oli teatud otsustusõigus, siis öeldakse, et kuningas kutsus esimese riigipäeva kokku 1319. aastal. Aga kui rääkida kõigi seisuste osavõtust riigi valitsemisest, nihkub riigipäeva algus 15. sajandisse ja täpsemalt kutsutakse Rootsi esimeseks riigipäevaks Arbogas 1435. aastal toimunud kohtumist, kus arutati riigi seisukohalt tähtsaid küsimusi.
Tegelikult hakati riigipäeva mõistet kasutama alles 1540. aastail. Ja alles Gustav Vasa kaht Västeråsi kohtumist 1527 ja 1544
