asub oma võimu tugevdama. Kuningas Magnus nimetas enne surma kuningaks oma alaealise poja Birger Magnussoni, kelle ajal viis regent Torgil Knutsson lõpule Soome idapoolsete alade (Karjala) ristimise ja võtmise Rootsi koosseisu, asutas Viiburi (Viborg) ja vallutas venelastelt Käkisalmi (Keksholm).
Birger Magnussonil käis võimuvõitlus vendade Eriku ja Valdemariga. Torgil Knutsson andis oma tütre Valdemarile naiseks, kuid too tühistas abielu ja seejärel otsustasid kolm venda ühiselt Knutssoni kõrvaldada ning ta lohistati 1306. aastal hobusega Stockholmi, kus tal pea maha löödi.
Seejärel korraldasid printsid Erik ja Valdemar Birgerile niinimetatud Håtuna üllatuse (Håtunaleken), lastes ta vahistada. Edaspidi ta vabastati ja Rootsi jagati vendade vahel kolmeks suveräänseks riigiks, see kestis seitse aastat. 1317. aastal kutsus Birger omakorda vennad Nyköpingisse jõule veetma, laskis nad vahistada ja heitis vangikongi. Seda sündmust kutsutakse Nyköpingi võõruspeoks (gästabud). Vendade kaitseks puhkes ülestõus, Birger oli sunnitud põgenema Taani, kuid enne seda viskas vendade vangla võtme jõkke ning jättis nad surema.
1319. aastal valiti Mora kivide juures kuningaks Eriku kolmeaastane poeg Magnus, kelle sirgumise ajal oli suur mõju tema emal Ingeborgil, kes oli nii Rootsi kui ka Norra eestkostevalitsuse liige. Kui Magnus sai täisealiseks, sai temast vanaisa, Norra kuninga Håkoni surma järel Rootsi ja Norra personaaluniooni kuningas Magnus VII Eriksson. Olles eriksgata’l, avaldas ta 1335. aastal Skaras kuulsaks saanud otsuse, millega kaotati Västergötlandis ja Värendis orjus. Kuna ei ole kuulda olnud, et orjade vabastamine oleks mingeid probleeme tekitanud, siis oletatakse, et neid pidi olema suhteliselt vähe. Kuningas abiellus prantsuse krahvitütre Blanche’i ehk Namuri Blankaga, abielust sündisid Erik ja Håkan. Tema õde Eufemia abiellus Mecklenburgi krahvi Albrechtiga ja nende poeg Albrecht etendas Rootsi ajaloos samuti olulist osa.
Eriksgata – Rootsi kuningate trooniletõusu teekond
Eriksgata’ks nimetati keskajal Rootsi kuningaks valitud isiku kohustuslikku teekonda läbi riigi maakondade Uppsalasse, kus lõpuks toimus kroonimistseremoonia. Tõenäoliselt esines seda juba 13. sajandil, kuid esmakordselt on see dokumentides kirjas kuningas Magnus Erikssoni 1335. aasta maaseaduses. Kui Gustav Vasa muutis kuningatiitli päritavaks, kaotas eriksgata mõtte, kuid sellele vaatamata jätkus eriksgata’l käimine ja viimasena tegi seda kuningas Karl IX 1609. aastal. Uuemal ajal on seda mõistet kasutatud kuningate ringreiside kohta. Mis puutus sõna päritollu, siis seda täpselt ei teata. Erik võib pärineda Erik Pühast või vanema aja sõnast ed (vanne) ja gata teed, reisi, kokku seega vandekinnitusreisi.
Teekond sai alguse Upplandist Mora kivide juurest valimiskohast läbi Södermanlandi, Östergötlandi Jönköpingisse, Smålandi, ümber Vätterni järve ja sealt edasi läbi Västergötlandi ning Närke ja Västmanlandi kaudu tagasi Upplandi. Maakondade tingil kohtus kuningaks valitu rahvaga, et saada tähtsamates maakondades endale kinnitus seaduslikkuse ja kõrgema võimu kohta. Et Mora kivide juures tohtis kuningaks valida vaid svealasi, siis oli vaja saada võimule kinnitus ka ülejäänud tähtsamates maakondades.
Magnuse ajal loodi maaseaduste kogu, tõsteti makse ja suurendati aadlikest koosneva riiginõukogu tähtsust. Kui Rootsi jõudis Aasiast alguse saanud katk, otsustas Magnus 1349. aastal Lödösö nõukogus, et reede tuleb muuta paastu- ja palvepäevaks ning igal kodanikul tuleb annetada raha neitsi Maarjale. Sellest oli aga vähe abi, sest 1350. aastal Rootsi jõudnud katk nõudis ajaloolaste hinnangul 250 000–390 000 inimelu ja võis kuni 1410. aastani viia manalateele kaks kolmandikku rahvastikust.
Kui Magnus Eriksson kavandas riigi rahaseisu parandamiseks Bengt Algotssoni abiga aadlikelt ja kirikult maade äravõtmist ehk reduktsiooni, siis tõstis aadel mässu ja kui poeg Erik sellega ühines, tuli Magnusel järele anda ja Rootsi riigi valitsemine poeg Erikuga ära jagada. Lisaks tuli tal loobuda Norra troonist oma teise täisealiseks saanud poja Håkani kasuks.
Poeg Eriku vastutegutsemisest ärritatud kuninganna Blanka kutsus Eriku koos abikaasa Beatrixiga enda juurde jõule veetma ning mürgitas nad. Last ootav Beatrix suri kohe, kuid Erik vaevles paarkümmend päeva ja lahkus siit ilmast sõnadega: „See, kes andis mulle elu, selle ka võttis.“ Magnuse nõrga positsiooni kasutas ära Taani kuningas Valdemar Atterdag, kes võttis rahulikult oma valdusse vanad Taani alad Skåne, Blekinge ja Hallandi, mis jäid Taani kätte järgmiseks 300 aastaks.
Seejärel okupeeris Valdemar Gotlandi, kus võimutsesid hansakaupmehed. See omakorda ajas Põhjamaade suhted teravaks Hansa Liiduga, mida toetasid paljud Rootsi ülikud. Valdemari abiga ajas Magnus paljud rootsi aadlikud maapakku ning pani poeg Håkani paari Valdemari tütre Margretega. Samal ajal pöördusid maapaos olevad aadlikud Mecklenburgi Albrechti poole ja pakkusid abi eest Rootsi trooni tema pojale Albrechtile. Magnuse ja Håkani ühisvägi sai lüüa ja Magnus pisteti kuueks aastaks Stockholmi lossi vangitorni, kust Håkanil õnnestus ta lõpuks vabastada. Viimased eluaastad veetis ta poja juures Norras ja suri viimaks laevaõnnetuses Bergeni lähedal.
Rootsi aadelkonna teke, areng ja hääbumine
Esimesed ülikute suguvõsad tekkisid Rootsi ajaloos viikingiajastul, kui nad vandusid truudust kuningale või juhile. Aastail 1150–1249 tekkisid tugevad nii kuninglikud kui mittekuninglikud suguvõsad, kellest võib mainida Eriku ja Sverkeri suguvõsa. Edaspidi see süsteem jätkus, kui aadlikel tuli anda kuningale ustavus- või teenistusvanne. Samal ajal vabastati nad kohustustest riigi ees ja nad ei pidanud maksma suurt osa maksudest. Tekkiv keskvõim vajas välispoliitika elluviimiseks relvakandjate tuge, need pidid olema ustavad ja kiiresti liikuvad ehk siis ratsa.
Esimese ilmalike aadlike (frälse – fri hals – maksudest vaba) määratluse koostas Rootsi kuningas Magnus Aidalukk (Ladulås) 1280. aastal Alsnö kindluses, kuhu oli kogunenud riigi koorekiht. Seal uuendati ja kinnitati Birger jarli vabadusseadusi ja võeti vastu Alsnö otsus (stadga). Selle kohaselt vabastati maksudest kolm rühma sõjamehi. Esimesse kuulus kuninga kaaskond (homines regni) ja teise (pea)piiskopi kaaskond ning kolmandasse iseseisvad täisvarustuses ratsanikud. Maksudest vabastatud frälse kohustus nõu ja jõuga (de radhum oc hialpp) teenima kuningat ja aitama tal riiki valitseda. Seda otsust kutsuti avalikuks kuninga kirjaks, mis tuli rahvakoosolekutel ette lugeda.
Alsnö otsus pani aluse relvastatud ratsaväe loomisele ja lõi eelisõigustega aadliklassi, kuhu kuulusid ilmalikud ülikud ja rüütlid. Selle tulemusena loetakse aastaid 1280–1400 rüütlite (milites) ja relvakandjate-kannupoiste (armigeri) ajastuks. Algul, kui seisus ei olnud veel pärilik, pääsesid nende hulka rikkamad talunikud, kes suutsid välja panna hobuse ja ratsaniku. Neil, kel ei olnud raha kuninga teenistusse minna, kaotasid oma seisuse ja pidid jälle makse maksma.
Peale frälse oli veel rühm suurmaaomanikke, kes nautis paremat seisust tänu sugulussuhetele kuningasuguvõsaga või ametile. See tähendab, et kulus veel aega, enne kui frälse’st kujunes lõplikult välja aadlike klass. Seisuslikult seisis hierarhia tipus kuningas, kellele järgnesid hertsog ja rüütel ning kannupoiss. Frälse esindaja lõi rüütliks kuningas, enne seda pidi ta andma vande. Seisus kohustas rüütleid elama väärikalt ja lõpetama näiteks kodukandis röövkäigud ja kohaliku hirmuvalitseja mängimise.
1349. aastal Rootsi jõudnud katk, sõjad ja majandusprobleemid laastasid senist ülikkonda ja frälse seast tõusid esile uued aadlikud. Nende perekonnanimi lõppes sufiksiga -son, nagu näiteks Karl Knutsson, või oli sellele lisatud mõisa nimi. Hiljem hakati aadliperekondi eristama aadlivapi järgi. 13. sajandist pärit aadlisuguvõsade Natt och Dag ja Bielke järeltulijad kestavad katkematult tänaseni.
Niinimetatud aadlikirju (frälsebrev) hakati jagama 14. sajandi lõpul. Esimese päritava aadlitiitli kirja ja suguvõsavapi andis Pommeri Erik Björn Påvelssonile 1420. aastal. 15. sajandi keskel koostatud Bergshammari vapiraamatus on näha vanemate vappide pilte.
Üldisemalt muudeti aadliseisus
