skulptuuri püha „Jüri ja draakon“, mis valmis 1489. aastal ja seisab Stockholmi Suurkirikus. Rootsi kunstiajaloolased oletavad, et see skulptuur kujutab allegooriliselt Brunkebergi lahingut ning et püha Jüri kujutab Sten Sturet, draakon Christianit ja printsess Rootsit. Dokumendid tõestavad, et skulptuuri on tõesti valmistanud Notke koos viie abilisega, aga nende igaühe panus ei ole teada. Samuti on oletatud, et Suurkiriku krutsifiks võib samuti olla pärit Notke meistrikojast.
Rootsi vabanes unioonikuninga alt, Stockholmis kukutati võimult sakslased, Taani poolel olnud rootsi ülikud naasid kodumaale ja Sten Sture suutis eduka riigimehena järgmised 10 aastat tulemuslikult valitseda.
Võimuvõitluses osaleb kolm Sturet
Aastail 1470–1520 valitses Rootsit väikeste vaheaegadega kolm Sturet: Sten Gustavsson (Sten Sture vanem), Svante Nilsson Natt och Dag, kes ise Sture nime ei kasutanud, ja Sten Svantesson (Sten Sture noorem).
Kui Christian I 1481. aastal suri, tahtsid Taani aadlikud uniooniga jätkata ja soovisid kolme riigi esindajate kokkutulekut, et asja arutada. Kohtumine toimus 1483. aastal Halmstadis, ent Rootsi esindaja Sten Sture sinna ei ilmunud. Seetõttu valiti Christiani poeg Hans (Rootsis Johan, sest tema ladinakeelne nimi oli Johannes) Taani ja Norra kuningaks ja Sten Sturel õnnestus Hans aastaid Rootsi valitsemisest eemal hoida. Rootsi unioonimeelne aadelkond ei olnud olukorraga rahul ja ärgitas 1495. aastal Venemaad ja Taanit Rootsiga sõda alustama. Sten Sture jätkas sõda taanlastega, kellega mestis olevaid rootsi aadlikke juhtis Svante Nilsson Sture. Saanud lüüa, taganes Sten Sture oma meestega Stockholmi, kus ta pidi alla andma ja mille järel valiti Hans 1497. aastal Rootsi kuningaks. Kuid rootsi aadlike seas kasvas vastuseis Hansule ja 1501 nimetati Sten Sture uuesti regendiks. Kui ta kaks aastat hiljem suri, läks tema ainuke tütar Vadstena kloostrisse nunnaks ja uueks regendiks sai Svante Nilsson, kes samuti eelistas seda tiitlit kuninga omale. Hans keeldus uut regenti tunnustamast ja 1504. aastal puhkes Rootsi ja Taani vahel uus veniv sõda. Svante Nilsson suri 1512. aastal väga ootamatult. Ta sõitis Västeråsi, et arutada Sala tulusa hõbedakaevanduse tulevikku, istus lauda, kui korraga tundis end halvasti, läks uksest välja ja kukkus surnuna maha.
Hans suri järgmisel aastal ja Taani troonile tõuseb tema poeg Christian II, kes saab ühtlasi Norra kuningaks, ning Taani ja Rootsi vahel sõlmitakse vaherahu. Svante Nilssoni asemele saab riiginõukogu aadlike ja Taani-meelsete vaimulike otsusega regendiks esialgu Erik Arvidsson (Trolle), aga poole aasta pärast suudab Sten Sture noorem talunike ja kodanlaste seisuse toel tema koha üle võtta. Trolled on Taaniga uniooni loomise poolt, sest neil on seal suured varad. Kui Erik Trolle poeg Gustav Trolle nimetatakse peapiiskopiks, saavad uniooni pooldajad tugeva eestkõneleja ja Sten Sture arvestatava vastase, ehkki ta algul püüab sõprust hoida ja seda isegi paavsti abiga. Pärast avalikku vastasseisu vahistavad Sten Sture pooldajad peapiiskopi ja heidavad ta vangikongi, sunnivad ametist lahti ütlema, konfiskeerivad peapiiskopi Stäketi lossilääni ning sunnivad nõukogu, Stockholmi kodanikke ja talupoegi selle heaks kiitma. Selle peale paneb paavst nad kirikuvande alla. Gustav Trolle kohtlemist kasutab Christian II mõjusaks ettekäändeks kohalikku võimuvõitlusse sekkumiseks, väites, et Trolle olevat temalt süüdlaste karistamist kolm korda põlvili palunud.
1518. aastal tuleb Christian II suure väega, kus on palju palgasõdureid, Stockholmi piirama. Linna vallutamine ei õnnestu, kuid Christian võtab pantvangi kuus rootsi aadlikku, kelle seas on 22-aastane Gustav Eriksson Vasa. Nad toimetatakse Taani ja paigutatakse eri lossidesse.
Gustav Erikssoni (Vasa) legendid on ehk isegi tõesed
1490. aastal sündinud Gustav Eriksson, kelle emapoolne vanaema Sigrid Banér oli vanast väärikast taani suguvõsast, olevat isa Erik Johansson saatnud juba kuueaastaselt Sten Sture õukonda lihvi saama. Üheksa-aastast terast poissi märkas seal külas olnud kuningas Johan, kes nägi temas juba siis ohtu Taani ülemvõimule ja soovis poissi edasi kasvatada Kopenhaagenis. Sten Sture nägi kuninga läbi ja saatis poisi salaja tagasi vanemate juurde.
Pärast õpinguid Uppsalas siirdus Gustav Eriksson Sten Sture noorema õukonda, kus hea läbisaamine Hemming Gadhiga aitas tal mõista poliitika telgitaguseid ning Taani ja Rootsi keerulisi suhteid.
Kui Christian Gustavi reetlikult Taani pantvangi viis, suutis Kallö lossis elav Erik Banér umbusklikku kuningat viimaks veenda, et too nooruki tema juurde saadaks, kusjuures kohustus maksma 6000 riigitaalrit, kui vang peaks põgenema. Kui Gustav kuulis Christiani võitudest Rootsis, otsustas ta talupojariietes põgeneda Saksamaale Flensburgi, kust tal õnnestus koos kaupmeestega saada edasi Lübeckisse, kuhu ta jäi kaheksaks kuuks ja sõlmis sidemed hansalastega. Kui kuninga viha alla sattunud Erik Banér süüdistas Gustavit reeturlikus käitumises, lubas too pärast Rootsi naasmist tasuda talle 6000 taalri suuruse lunaraha. Hansakaupmehed aga varustasid Gustavi raha ja meeskonnaga ning saatsid ta 1520. aastal laevaga Stensö neemele, kust ta liikus läbi Smålandi ja kodukandi edasi Dalarnasse, et alustada võitlust Christiani vastu.
Samal aastal tuleb Christian uue väega Rootsi ja Sten Sture saab Åsundeni lahingus haavata ja sureb, kui ta on saaniga teel üle kinnikülmunud Mälari järve. Kui varasemas ajalookäsitluses on Sten Sturet peetud suureks Rootsi huvide eest võitlejaks, siis uuemal ajal on jõutud seisukohale, et tegelikult oli ta isiklike huvidega külmalt arvestav valitseja. Kuni Brunkebergi lahinguni oli ta valmis Christianiga kokkuleppele minema, kui too tagab talle Taanis teatud arvu mõisaid. Alles siis, kui ta seda ei saanud, alustas võitlust Christiani vastu. Tõsi, pärast seda tegi ta Rootsile palju kasulikku. Lõpetas näiteks sakslaste valitsemise Stockholmis.
Christiani vägi piirab Stockholmi, mille kaitsmist juhatab Sten Sture abikaasa Katarina Gyllenstierna. Rootsi riiginõukogu on valmis tunnistama Christianit kuningana, kui ta vastutasuks lubab amnestiat kõigile tema vastu võidelnud Sten Sture noorema poolehoidjatele. Linn avab väravad ja viimaks loovutab ka Kristina Stockholmi lossi. Christian käib korraks ära Taanis ja tagasituleku järel kroonitakse 4. novembril 1520 Rootsi kuningaks. Aga Christian ei pea oma lubadust ja laseb kroonimispidustuste viimasel päeval, 7. novembril, lossiväravad sulgeda ja kõik kohal olnud Sten Sture poolehoidjad tapetakse. Isegi Sten Sture surnukeha kaevatakse üles ja põletatakse tuleriidal koos tapetutega. Seda sündmust nimetatakse Stockholmi veresaunaks.
Göran Hägg nimetab Stockholmi veresauna sama mõistatuslikuks sündmuseks nagu näiteks Olof Palme tapmist, sest ajaloolased küsivad tänini, miks see nii läks ja mis tagajärjed sellel tegelikult olid.
Pärast kroonimist nõudsid Trolle ja teised vaimulikud Sten Sture tekitatud kahju heastamist. Sten Sture lesk esitas vastukaaluks kirjaliku kinnituse, et Steni tegevuse olid heaks kiitnud nõukogu ja Stockholmi kodanikud, ning viitas Christiani lubadusele kõigile vastastele armu anda. Aga kirjaliku otsuse sõnastust peapiiskopi tagandamise kohta võis pidada mässuavalduseks kiriku õpetuse vastu, seega ketserluseks. Vaimulik komisjon, kuhu kuulus 13 rootsi ja üks taani vaimulik ja kelle hulgas oli hilisem reformatsiooni edendaja Laurentius Andreae, kinnitas 7. novembril praeguseni säilinud dokumendis, et tõesti oli tegemist ketserlusega.
Teada on, et järgmistel päevadel hukati umbes 80 inimest, kelle seas oli kaks piiskoppi, viis riiginõukogu liiget jt. Piiskoppide tapmine oli õiguse- ja kirikuvastane, kuid ilmselt otsustas Christian vabaneda kohalikest vastastest. Aga riiginõunike ja kahe piiskopi tapmine ilma kanoonilise kohtuotsuseta on Euroopa ajaloos õige haruldane. Veresaunaga kaotas Christian Rootsi kiriku toetuse ja halvendas suhteid Taani ülikutega. See tekitas kohalikes ülikutes ja kogu unioonis kahtlusi kuninga plaanide suhtes. Ja see andis tema vastastele kätte tugevad trumbid.
Algab Vasade valitsusaeg, mis kestab 1654. aastani
Kui Christian II pärast Stockholmi veresauna kuu aega hiljem veel Norrköpingis, Linköpingis, Vadstenas, Jönköpingis ja Nydala kloostris hulga väärikaid inimesi hukata laskis, siis tekkis riigis suur rahulolematus.
