ja kukkus vette ning tõmbas kuninganna kaasa. Lähedal seisnud tallmeister sukeldus kohe Kristiinat päästma ning ülendati tänutäheks ooberstiks ja vabahärraks.
Kust said aadlikud oma sissetuleku? Seda saadi pärusmaast, läänivaldustest, ametist, kohtuliikmeks olemisest. Aadli privileegide kohaselt tohtisid aadlikud kaubelda üksnes oma kaupadega ja sedagi ainult välismaal. Kauplemist ei peetud aadlikele siiski päris seisusekohaseks.
Aadlikud harrastasid tohutu luksuslikku elulaadi. Kerkisid uhked lossid, mis sisustati kalli mööbli, gobeläänide, serviiside, klaas- ja hõbeesemetega. Lossides toimusid sagedased peod, banketid, jahilkäigud, kontserdid ja teatrietendused. Sellele priiskamisele tegi lõpu Karl XI, kes viis läbi suure reduktsiooni ehk maade taasriigistamise.
Riigi- ja sõjaväeteenistusse oli vaja haritud aadlikke, selleks asutati Taani Sorö akadeemia eeskujul 1626. aastal Rootsis aadlike koolitamiseks uus õppeasutus – Collegium Illustre. Kooli rektor oli Johannes Matthiæ Gothus, kellest edaspidi sai kuninganna Kristiina õpetaja. Kool suleti katku tõttu juba kolme aasta pärast. Kuninganna asutas veel nn exertieakademie, kuid seegi ei pidanud kaua vastu.
Samuti suundusid aadlinoorukid välismaa ülikoolidesse, eriti Hollandi, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Inglismaa ülikoolidesse ning vallutatud aladel loodud Tartu ja Greifswaldi ülikooli. Tihtipeale said andekad aadlinoorukid kuningalt välisõppeks stipendiumi. Peale õppimise peeti oluliseks uute kogemuste hankimist. Selles abistas neid enamasti kaasasolev mentor.
Et nooraadlike elu ei olnud sugugi kerge, sellest annab tunnistust Erik Lindschöldi koostatud Karl X Gustavi sohipoja kasvatusprogramm. 13-aastane nooruk pidi tõusma kell kuus hommikul, järgnes palve ja piibli lugemine. Kell seitse algasid ladina klassikaliste tekstide lugemine, harjutused ja vestlus. Kell 10 tegeles noor tund aega muusikaga, millele järgnes lõuna. Pärast seda tõlkis ja kommenteeris ta Saksa ajalootekste ning edasi luges ja tõlkis rootsi keelde ladinakeelseid lugusid. Õhtupoolikul olid vehklemine või tants ning kuni kella seitsmese palvuseni tegeles temaga prantsuse kõnekunstiõpetaja. Alles siis pääses nooruk õhtule. Kodust õpetust täiendasid tihti välisreisid Prantsusmaale, Itaaliasse ja Saksamaale.
Viimane aadlikele privileegide jagamine toimus 1723. aastal. 1750. aastal oli kokku 3000 aadlikku, neist 550 kuulus põlisaadli ja 2450 uusaadli hulka. Kuid juba sajandi lõpupoole 1789. aastal hakkas riigipäev aadlike eesõigusi kärpima ning lubas kõrgetesse riigiametisesse kandideerida ka mitteaadlikel, kellel võimaldati osta ka aadlike maid. 1865. aastal, kui aadlike osakaal riigi rahvastikus oli 0,3 protsenti, vaimulikel 0,4 protsenti, kodanlastel 2 protsenti ja vabadel talunikel 75 protsenti, said ka aadlikud aru, et enamus on parlamendis esindamata ja toetasid häältega 361:294 seisusliku parlamendi reformimise otsust.
Viimasena tõsteti Rootsis aadlikuks 1902. aastal Sven Hedin. 1975. aasta Rootsi põhiseaduse kohaselt ei ole kuningal enam õigust aadlitiitleid jagada. Ja 2003. aasta 11. aprillil löödi viimane nael aadliseisuse kirstu, kui parlament otsustas, et aadelkond ei ole enam avalik-õiguslik korporatsioon, mille statuute otsustatakse rüütelkonna ja valitsuse kõnelustel. Sestpeale on rüütelkonnal sama õiguslik staatus nagu igal teisel ühendusel.
Sellele vaatamata jätkuvad rüütelkonna hoones iga kolme aasta tagant „aadlike“ kohtumised ja antakse välja oma ajalehte Arte et Marte. Mõni aasta tagasi oli huvitav juhtum, kui üks mees taotles patendiametilt oma nime vahetamist väljasurnud aadlisuguvõsa nime vastu, tuues põhjenduseks kauge suguluse. Rüütelkond vaidlustas sellise praktika kohtus ja sai patendiameti üle võidu.
Tüüpilised aadlinimede lõpud on -crantz, -crona, -hielm, -hufvud, -sciöld ja -stierna ehk siis arhailised vormid nendest sõnadest, mis peavad näitama, et tegemist on vanade ja väärikate suguvõsadega. Jan von Konow on oma raamatus „Rootsi aadli ajalugu“ („Sveriges adels historia“) üles lugenud 73 aadliperekonda, kelle nimi algab eesliitega Gyllen-, nagu näiteks Gyllenhammar või Gyllenhöök.
Rüütelkonna hoone suures saalis on 2330 aadlivappi, puudu on väljasurnud aadliperekondade umbes 500 vappi.
Tugevnenud aadelkond piiras kuninga võimu
Aadelkond eesotsas mõjuvõimsa Bo Jonsson Gripiga kasutas kuningavõimu nõrkust ära ja dikteeris oma tingimused ning vastutasuks aitas 1363. aastal Rootsi troonile Magnuse õemehe Mecklenburgi Albrechti. Too müüs Gotlandi saare sakslastele ja tegi aadlikele järeleandmisi, mis tugevdas Albrechti kõrgeima ametniku (officialis generalis), Rootsi drotsi ja Soome valitseja Gripi positsiooni.
Rahapuuduses Albrecht kaalus lisaks Gotlandile terve Soome mahamüümist Saksa ordule. Seda ei lasknud sündida Bo Johnsson Grip, kes laenas kuningale raha ja võttis 1375. aastal üle kuninga võlad ning sai vastutasuks läänistatud maid, mis hõlmasid kolmandiku Rootsist ja terve Soome. Tema vägev tiitel officialis generalis Sveciæ ac Osterlandiarum capitaneus (Rootsi kõrgeim ametnik ja Österlandi peamees) viitas Soome tähtsusele.
Maadehankimise üks eesmärke oli takistada Mecklenburgidel Rootsis suure maaomandi hankimist. Seepärast tegi Grip oma testamendis selget vahet eramaa ja poliitilisel eesmärgil panditud maade vahel. Tema kuulsaim loss oli Gripsholm. Bo Johnsson Grip sai hästi läbi püha Birgitta poja Birger Ulfssoniga ja ta on maetud Vadstena kloostrisse. Grip oli kõigi aegade suurim maaomanik Rootsis, kui ta 1386. aastal suri, kuulus talle terve Soome, Nyköpingi, Kalmari ja Rumlaborgi lään, Hälsingland ning suur osa Östergötlandist ja Västergötlandist. Ta oli osav ja halastamatu ärimees, kes kasutas osavalt ära iga võimalust vara suurendamiseks. Ta laskis tappa inimesi, kelle vara ta ihkas, või vabastas surmamõistetu, kes tänutäheks kinkis talle oma maid. Ta teenis ekspordiga ja ostis pärast katku maid odavalt kokku. Et ta millegi ees risti ette ei löönud, tõendab fakt, et kui tema naine Margareta Porse sünnitusel suri, lasi ta naise kõhu lõhki lõigata. Tal oli vaja tõestada, et laps ei sündinud surnult, vaid oli väljavõtmise hetkel elus, mida tõendasid juuresolevad tunnistajad. Nii sai ta lapse pärijana taotleda osa jõuka abikaasa pärandist (bakarv).
Kui mõjukas riigidrots Bo Jonsson Grip 1386. aastal suri ja jättis endast maha tohutu vanaduse ja rohkesti losse, siis pärijaks ei saanud tema poeg Knut Bosson. Drots oli kahe aasta eest teinud testamendi, kus ta pärandas oma valdused riiginõukogu liikmetele, kes olid Albrechtiga opositsioonis. Ta otsekui aimas ette, et Albrecht püüab testamenti tühistada ja hakkab aadlilt ja kirikult maid tagasi nõudma. Aadlikud pöördusid abi saamiseks Norra ja Taani valitseja Margrete poole. Testamenditäitjate ja Margrete kohtumine toimus 1388. aastal Dalaborgis, kus Margrete kuulutati Rootsi täievoliliseks emandaks ja õigeks peremeheks. Kingiks sai Margrete suurema osa surnud drotsi varadest ja maadest. Nõnda pani Bo Jonsson Gripi vara majandusliku aluse Rootsi ning Taani-Norra unioonile. Kuninganna lubas vastu, et säilitab kõik rootsi aadlike privileegid ja keskse koha Rootsi valitsemises ning aitab neid Albrechti vastu, kes kogus Saksamaal sõjaväge.
1397. aastal õnnestus Margretel ühendada Rootsi, Taani ja Norra Kalmari uniooniks ja panna selle kuningaks oma õetütre poeg Pommeri Erik. Et Erik oli alaealine, valitses Margrete uniooni oma surmani 1412. aastal. Rootslased Margretet ei armastanud, kuna nende arvates soosis ta Rootsi arvel Taanit, Margrete omakorda vihkas rootslasi kõige selle halva pärast, mis need olid teinud tema abikaasale Håkanile ja tolle isale Magnus Smekile. Kuid tänu unioonile hakkasid rootsi aadlikud abielluma üle riigipiiri ja nõnda tekkis Põhjamaade aadel.
1397. aastal kroonitakse Erik Kalmari lossis Rootsi, Norra ja Taani uniooni kuningaks. H. P. Hanseni gravüür (Vikipeedia)
Arvestades tollaseid rahutuid aegu, oli Margrete sooviks luua tugev kaitseliit ühe monarhi valitsemise all. Tegelikult aga tekkis kuningate vahel terav võitlus uniooni juhiks saamise nimel. Pealegi ei olnud uniooniaadlil rahvuspiirid olulised ja sõltuvalt
