on>
Originaal:
Anne Griffin
When All is Said
Sceptre
Toimetanud Mari Tuuling
Kaane kujundanud Ande Kaalep
Tagakaane foto: Ger Holland
Raamatu tõlkimist ja väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Copyright © Anne Griffin, 2019
First published by Sceptre
imprint of Hodder & Stoughton, UK
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9916-12-001-9 (köites)
ISBN 978-9916-12-002-6 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
OSTAN:
Edward VIII ajastu kuldsovrin, 1936.
Valmis maksma kõrgeimat võimalikku hinda.
Esitage oma tingimused.
Hinnasoovid on oodatud järgmisele aadressile:
Thomas Dollard, 3 Fennel Way, London. Ajakirja International Coin Enthusiast Magazine 1977. aasta mai- ja juuninumber, väljaanne nr 51.
Esimene peatükk
18.25
Laupäev, 7. juuni 2014
Rainsford House’i hotelli baar
Rainsford, Meathi krahvkond, Iirimaa
Kas asi on minus või on baaripukid madalamaks jäänud? Ehk ma olen kokku kuivanud. Kaheksakümmend neli aastat võivad inimesele niimoodi mõjuda küll, aastad ja karvased kõrvad.
Poeg, mis see kellaaeg praegu Ühendriikides võiks olla? Üks, kaks? Küllap sina passid praegu selle va sülearvuti taga kliimaseadmega kontoris ja muudkui klõbistad. Muidugist, pole võimatu, et sa istud kodus terrassil logiseva käetoega lamamistoolis ja loed oma viimast artiklit ajalehest, mille juures sa töötad, mistan’d oligi …? Jestas, no ei tule praegu meelde. Aga ma näen, kuidas sa keskendud, laubal murekurrud, sellal kui Adam ja Caitríona su tähelepanu võitmiseks lärmi löövad.
Siin on vaikne. Mitte ainsamatki patustajat. Üksipäini mina räägin siin iseendaga ja kopsin esimese lonksu ootuses baariletti sõrmedega oimetuks. Kui see kopsimine vaid aitaks seda kätte saada. Olen ma sulle rääkinud, Kevin, et mu isa oli kõva sõrmedega kopsija? Toksis lauda, mu õlga, mis aga nimetissõrme alla jäi, et oma seisukohta selgeks teha ja teenitud tähelepanu nõuda. Mu enda pahklikul sõrmel ei paista sellist annet olevat. Mind ei pane keegi tähele. Mitte et siin oleks kedagi, kelle tähelepanu püüda, välja arvatud üks neiuke vastuvõtulaua taga. Tema teab, et ma siin ootan, ja minu eiramine tuleb tal hästi välja. Siin kandis poleks janusse kõngemine mingi ime.
Eks nad ole muidugi kõik maakonna spordiauhindade ürituse asjadega ametis. Rainsfordi-suguse jaoks on tubli saavutus, et nad sellise pralle kahe hotelliga Duncasheli käest endale napsasid. Seda tegi Emily, juhataja, või tuleks öelda omanik, naine, kelle jaoks on ükskõik kelle ära moosimine ja talle selle koha imede pähe määrimine käkitegu. Mitte et ma ise oleks neid aastate jooksul hulganisti kogenud.
Aga sellegipoolest istun ma siin. Eks mul ole omad põhjused, poeg, eks mul ole omad põhjused.
Sa peaksid nägema seda päratuma suurt peeglit mu ees. Tohutu kaadervärk. Jookseb pudelirivi kohal terve baarileti pikkuses. Selle ülespanekuks pidi küll vähemalt kümme meest käed külge lööma. Sellest on näha diivanid ja toolid mu selja taga, mis ei jõua ära oodata iga hetk neil maanduvaid peentes hilpudes taguotsi. Ja nurgas kükitan mina otsekui mingi paganama tola, kes õigel hetkel pead kaadrist välja tõmmata ei jõudnud. Ja on see alles pea. Ega ma viimasel ajal suurt peeglisse vaata. Kui su ema veel elas, siis ma vahel ikka viitsisin vaeva näha, aga mis mõte sel praegu oleks? Mul on raske ennast vaadata. Ma ei taha seda näha, seda teravust – taipad küll, mida ma silmas pean, eks sa ole seda aastate jooksul piisavalt omal nahal kogenud.
Aga sellegipoolest. Puhas valge särk, sirge krae, tumesinine lips, ühtki soustiplekki silma ei hakka. Kampsun, see roheline, mille su ema mulle enne surma jõuludeks kinkis, pintsak ja läikima löödud kingad. Kas tänapäeval inimesed veel üldse kingi läikima löövad või olen mina ainus, kes seda kunsti harrastab? Sadie oleks ikka täitsa uhke. Igati õnnestunud meessoost eksemplar. Kaheksakümmend neli aastat vana, juuksed ikka veel peas ja lõual habemetüügas. Aga kare on see küll, kare mis kare. Ei teagi, miks ma igal hommikul habemeajamisega vaeva näen, kui lõunaks katab mu lõuga traathari.
Ma tean, et mind olnuks noorestki peast raske nägusaks nimetada, kuid tänaseks paistab läinud olevat seegi vähene. Mu nahk näeb välja nagu kortsurägastik. Aga tead mis? Hääl on mul veel alles.
„Maurice,“ ütles mu vanaema ikka, „sina võiksid oma häälega jäämägesid sulatada.“
Selle kõla on tänase päevani otsekui tšellol – sügav ja sume. Sunnib inimesi kuulama jääma. Piisaks ühest hõikest sellele vastuvõtulauas tähtsate asjadega tegelemist teesklevale tipsile ja juba oleks ta siin ja täidaks mu klaasi. Aga ma parem ei tekita rohkem sekeldusi kui hädapärast tarvis. Hiljem tuleb üks töö ära teha ja ees ootab pikk õhtu.
Ma tunnen siin jälle seda lõhna. Soovin, et oleksid siin ja mõistaksid, millest ma räägin: Mr Sheen. Mäletad? Igal laupäeval lõhnas selle järele terve maja. Sinu ema tolmuvõtmispäev. Selle haigemajalõhn lõi mulle ninna niipea, kui tagauksest sisse astusin. Aevastasin terve õhtu, otsekui oleks viimnepäev kätte jõudnud. Aga reeded, vaat reeded olid põranda poonimise päevad. Vaha, koduste krõbekartulite ja suitsulõhe hõng, mis mu südant soojendas ja suu naerule vedas. Toimekus ja toitev eine – see läheb alati peale. Praegusel ajal pole enam kuulda, et keegi põrandat pooniks. Ei tea, millest see tuleb.
Viimaks siseneb keegi ja astub baarileti taha, et mu janupiinad lõpetada.
„No kas sa näed,“ ütlen Emilyle, ilu ja asjalikkuse kehastusele. „Tulid mind päästma sellest häbist, et peaksin endale ise jooki valama? Ma siin juba kaalusin preili Abivalmi poole pöördumist.“
„Siis jõudsin ma pärale täpselt õigel ajal, härra Hannigan,“ ütleb naine naeruselt, paneb letile virna pabereid ja heidab pilgu kõige peal olevale telefonile. „Pole vaja, et te oma kuulsa sarmiga meie töötajatel päid segi ajama lähete.“ Naine tõstab mulle otsa vaadates pea ja ta silmi ilmub enne, kui need taas ekraanile kinnituvad, hetkeks sära.
„Nii armas. Mees tuleb väikest napsi võtma, ja vaat mis teda selle asemel ootab.“
„Svetlana tuleb kohe. Meil oli kiire koosolek, arutasime tänast õhtut.“
„No kas sa näe, nagu päris Michael O’Leary kohe.“
„Ma näen, et te olete täna üsna atsakas meeleolus,“ ütleb tema mu ette seisma jäädes ja kogu tähelepanu minule keskendades. „Ma ei teadnud, et te täna tulete. Millele me sellise rõõmu eest tänu
