Kui kõik on öeldud. Anne Griffin

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kui kõik on öeldud - Anne Griffin страница 4

Kui kõik on öeldud - Anne Griffin

Скачать книгу

minu omade taktis kajamas. Trepp on kitsas, eesliikujast mööda ei pääse. Hoidsin ühtlast ja rahulikku tempot.

      „Uks on lukus,“ teatas ta üles jõudes endaga väga rahulolevalt.

      „Sest pole lugu.“ Sirutasin käe, kobasin uksepiida kohalt, leidsin võtme ja näitasin seda talle. „Probleem lahendatud,“ ütlesin. Tüdruku nördinud nägu kadus mu silmist, kui ma talle laia naeratust läkitades ukse enda järel kinni tõmbasin.

      „Muide, see on sissemurdmine. Ma helistan politseisse!“ karjus ta läbi ukse.

      „Väga hea,“ vastasin Roberti tooli istudes. „Mul on Higginsiga kah väheke klaarimist, tapamegi kaks kärbest ühe hoobiga.“

      Kui ta midagi enamat ei öelnud, kallutasin pea kuklasse ja jäin tukkuma, kuulates, kuidas ta sammud müdinal trepist alla lähevad.

      „Mul on rõõm näha, et sa end koduselt tunned, Maurice,“ ütles Robert veidi vähem kui viis minutit hiljem uksest sisse astudes ja mulle kätt ulatades. „Linda maha rahustamiseks kulub mul muidugi terve päev.“

      Olen päris kindel, et Linda-preili räägib praegu kodus õhtusöögilaua taga seda juttu oma isale. Ja tema rõõmustab, kuuldes, kuidas tüdruk mulle säru tegi.

      „Rõõm sind näha, Robert.“

      Tõusin ja asutasin ümber laua oluliselt ebamugavama tooli suunas minema.

      „Ei, istu-istu,“ ütles tema odavamal toolil istet võttes. „Sõnapidaja mees, mis? Täpselt õigel päeval. Võti on siin.“

      Ta asetas portfelli lauale, avas selle ja ulatas mulle mõnusalt vanamoodsa raske võtme, mille ma taskusse pistsin.

      „Kas nad teavad, et tuba tahan mina?“

      „Ütlesin, et see on VIP-ile, „ta lepib üksnes pruutpaarisviidiga“,“ naeris mees. „Emily püüdis igat moodi mu käest infot välja meelitada.“

      „Tore, see on tore. Kuule, Robert,“ ütlesin pisut ebalevamalt kui muidu. „Ma, ee, kolin Kilboy kanti vanadekodusse. Müüsin kulude katteks nii maja kui maa maha. Kevin aitas mind. Leidis Ühendriikidest ostja.“

      Küllap annad mulle andeks, poeg, et ma sinu oma pettusesse segasin.

      „Mida?“ hüüatas tema ja ta hääl saavutas kõrguse, mida kuulevad üksnes koerad. „Ja millal see veel juhtus?“

      „Kevin rääkis sellest viimane kord siin käies. Ma ei pidanud sellest jutust siis midagi, ausalt öeldes arvasin, et küllap ta unustab kõik ära, aga siis, täitsa ootamatult, helistas ta mulle umbes kuus kuud tagasi ja ütles, et leidis ostja. Mingi jänki otsib kodutunnet. Ja siin ma nüüd siis olen, pangaarve paksult raha täis ja asjad pakitud. Ma olen üllatunud, et ta sulle ei helistanud. Ta lubas seda teha, ainult ta on viimsel ajal oma ajalehevärgiga kole hõivatud olnud, mingi Obamacare’i või asjaga. Aga küllap ta teeb seda.“

      „Nojah,“ vastas Robert ja vaatas mind pisut solvunud pilguga, kuna me polnud tema teeneid kasutanud. „Küllap pole see minu asi, kui kõik on seaduslik ja ametlik ja keegi sul nahka üle kõrvade ei tõmba.“

      „Just. Kõik on tehtud, alla kirjutatud ja üle antud.“

      „Ma pole sind kunagi vanadekodu tüüpi inimeseks pidanud, Maurice,“ ütles mees, soovides mind veel pisut praadida.

      „Ma ise ka mitte. Ainult ma ei jaksanud Kevini naaksumist rohkem välja kannatada. Praegu tahan ma ainult mugavat elu elada. Ilma Sadieta on niigi raske.“ Mängi hingekeeltel, poeg, see toimib alati.

      „Muidugi, muidugi. Vaevalt see lihtne on, Maurice. Kui kaua ta nüüd juba, ee … läinud ongi?“

      „Punktipealt kaks aastat.“

      „Tõesti?“ ütles tema siira murega. „Raske uskuda, et juba nii kaua.“

      „Minu jaoks on see justkui terve eluaeg.“

      Ta pööras pilgu kõrvale ja lülitas sülearvuti sisse.

      „Mina olen muidugi kindel vanadekodu pooldaja,“ ütles mees. „Ütlesin Yvonne’ile, et lasku aga käia. Ma ei jõua ausalt öeldes ära oodata, et keegi mind poputama hakkaks.“

      Neljakümneaastane mees, kellele kodus naine ja kaks last tröösti pakuvad, võib muidugi sellist juttu ajada.

      „Niisiis on pruutpaari sviit sinu hüvastijätt Rainsfordiga. Kas sellepärast sa hotelli ja seda tuba tahtsidki?“

      „Võib nii öelda küll,“ vastasin teisel pool tänavat päikesesäras kümblevat hotelli vaatama jäädes.

      Tead, ma tulin siia tööle 1940. aastal, ammu enne seda, kui mingid hotellijutud algasid. Sel ajal oli see veel Dollardite perekonna kodu. Räägitakse, et maal asuva häärberi kohta nägi see kentsakas välja. Esiuks avanes täpselt küla peatänavale nagu mõnel Dublini väljakul. Küllap meeldis selle esimestele omanikele mõte sellest, kuidas neid teeniv küla asub otse sõna otseses mõttes nende ukselävel. Ei mingit suurt väravat ega pikka sissesõiduteed – see kõik oli teisel pool maja. Teatri eesriiet meenutavad puuderead kulgesid maja esikülje nurkadel kahes suunas, tähistades piiri, mille taga nende maa kaugusesse sirutus. Suurem osa neist puudest on tänaseks läinud ja peatänavat on pikendatud – see kulgeb nüüd paremalt ümber hotelli, vasakule jäävad poodide read. Maa, mida volikogu linna laiendamiseks ära pole ostnud, on endiselt alles, aga see ei kuulu enam neile, nagu me hästi teame.

      Olin mõisas põllutöölisena tööd alustades kõigest kümneaastane poisike. Meie maa, tegelikult mu isa maa, niipaljukest kui seda siis oli, jooksis nende omaga kokku. Minu nende juures töötamise aeg ei olnud kõige õnnelikum. Tegelikult oli see nii hull, et kuus aastat hiljem lahkudes vandusin, et ei tõsta iial oma jalga üle nende ukseläve, ja polekski seda teinud, kui sina ja Rosaleen poleks otsustanud pulmi seal pidada. Ma ei saanud kuidagi aru, kust sinul või Sadiel need kinnismõtted tulid. Tema oli hullemgi, muudkui jahvatas ja jahvatas, kui uhke see koht on ja kui luksuslikud on sealsed toad. Ajas mu oma vaimustusega pruutpaari sviidi üle lausa hulluks. Mõtlesin, et ta saab pulmapäeval mingisuguse rabanduse. Muidugi võis see kõik olla üksnes minu innutust kompenseeriv etteaste. Mina ei ole teeskleja.

      „Algsete omanike Amelia ja Hugh Dollardi magamistuba esialgsel kujul,“ teatas ürituste korraldaja, nägu säramas, otsekui oleks tegu millegi silmapaistvaga.

      Siis ma jätsingi teid asju ajama ja suundusin otseteed baari. Istusin täpsel sama koha peal ja valasin selle koha huku terviseks kurku klaasi viskit. Ma ei tea, kes mind toona teenindas, kindlasti mitte keegi nii noor – sealt see laps klaasivirna all vankudes tuleb. Issand ise teab, kuhu ta need panna kavatseb, letil seisab juba niigi terve kuhi klaase. Ma pole eluski nii süvenenult joonud nagu tol päeval. Pea vist arvas, et mu kael on murtud, kuna ma keeldusin pilku tõstmast, selles kohas ringi vaatamast või kedagi neist märkamast, kui nad juhtumisi kohal viibinuks. Igal seinal rippusid fotod, koridorides ja tubades, pilgates seda mehemürakat oma ajalooga.

      Kui te viimaks minuga ühinesite, ostsin veel ühe ringi või tegelikult mitu ringi, ja kuulasin, kuidas te vatrasite banketisaali lühtrist ja pruutpaari sviidist avanevast vaatest.

      „Te peate silmas vaadet minu maadele?“ küsisin.

      Selleks

Скачать книгу