dušši vaadates lihtsalt külm ja just seepärast ei lasknud ma vaatamata su ema protestidele seda kunagi paigaldada.
Minu viimase aja suurimaks avastuseks on pesumaja Duncashelis, mis mu asjad kodunt ära viib ja kolm päeva hiljem tagasi toob. Mitte nagu see meie kohalik, neilt ei maksa midagi nii inimsõbralikku oodata. Pristine Pete’s saab minult iga nädal tellimuse ja saadab mu särgid alati tagasi kenamate ja puhtamatena, kui need Sadie käe alt tulles olid, kõlagu see pealegi pühaduse teotusena.
Ja siis on veel Bess, kes maja koristamas käib. Kaks korda nädalas nagu kellavärk. Küürib ja kraamib, kuni kõik on jälle täiuslikult korras. Ma arvan, et ta oleks su emale meeldinud.
„Ma võtan teie parima koristaja, kes inglise keelt ei räägi,“ ütlesin Dublinis asuvale agentuurile. „Ma ei taha kedagi kohalikku. Mul on vaja diskreetset inimest, kes ei ole latatara. Kui vaja, maksan talle bensiini eest lisaks.“
Ta teeb süüa ka. Valmistab mulle paar korda nädalas pajarooga. Olgu öeldud, et need ei maitse üldse Sadie omade moodi, tegelikult ma isegi ei tea, mida need endast kujutavad. Mul võttis nendega harjumine üksjagu aega. Küüslauku on neis kindlasti kõvasti. Aga omaenda üllatuseks hakkasin ma neid ootama, eriti seda kanaga asja. Kogu selle aja, kui Bess mu eest hoolitses, seletas Robert, kuidas ma peaksin laskma sotsametil koristaja töötasu kinni maksta, Meals on Wheelsi toitlustajate teenused pealekauba.
„Segi oled või?“ küsisin. „Ma pole eluski almust küsinud ega kavatse sellega praegu ka pihta hakata.“
Svetlana on minu juurde astunud. Ta on oma kontrollimise ja koristamise ja klaaside virna ladumisega ühele poole saanud. Viimased minutid on külaliste hordide saabumist oodates baaris edasi-tagasi tammunud.
„Teie siin õhtust sööma, jah?“
Mulle meeldib ta nimi. Svetlana. See on konkreetne, pisut terav, kuid samas ka täitsa ilus. Küsin endalt, mis mulje ma talle jätan. Kahtlemata napaka. Istun siin, pea mõtteid täis, ja pobisen aeg-ajalt midagi. Tüdruk naaldub letile, oodates, et midagi juhtuks; paistab, et isegi lame jutuajamine baaris istuva taadiga ajab asja ära.
„Ei,“ vastan ja sellega tavaliselt asi piirduks. Aga täna ei ole tavaline õhtu. „Kas sul on täna esimene õhtu tööl?“
„Teine. Mina töötab eile õhtul.“
Noogutan ja keerutan klaasi sisu enne selle tühjaks kummutamist. Ma olen nüüd valmis alustama esimesega viiest toostist: viis toosti, viis inimest, viis mälestust. Lükkan tühja pudeli üle baarileti tüdruku poole. Ja kui tema käsi selle napsab ja ta ise kõrvale pöördub, rõõmustades, et tal ometi midagi teha on, ütlen vaikselt: „Ma olen siin, et meenutada: kõike seda, mis ma olen olnud, ja kõike seda, mida ma enam kunagi ei ole.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
