pruun reisirüü. Ametirüü ja muud isiklikud asjad olid tal pakitud kahte ruumikasse sadulataskusse. Kohtunik oli otsustanud, et tema kaks naist ja lapsed järgnevad talle siis, kui ta on end Penglais sisse seadnud, ning sellepärast võis ta reisida vähese pagasiga. Hiljem pidid pereliikmed kattega vankritel tooma kaasa tema ülejäänud asjad ja teenijad. Kohtuniku abilise Hong Liangi käes olid kohtuniku kaks kõige hinnalisemat eset, tema mõõk, Di perekonna reliikvia nimega Vihmadraakon, ning hästituntud käsiraamat õigusemõistmisest ja kuritegude avastamisest, mille servadele Di isa, keiserlik nõunik, oli oma kauni selge käekirjaga teinud rohkesti märkmeid.
Hong Liang oli Di perekonna kaaskondlane ammustest Taiyuani päevist ning oli kohtuniku eest hoolitsenud tema lapsepõlvest saadik. Hiljem, kui kohtunik pealinna kolis ning seal enesele majapidamise rajas, oli ka vana teenija temaga kaasa läinud. Temast oli palju kasu koduste asjade korraldamisel ning ühtlasi oli ta ka kohtuniku usaldusmees ja kirjutaja. Nüüd aga oli ta nõudnud, et tohiks järgneda isandale ka Penglaisse, isanda esimesele ametipostile Hiina provintsides.
Lastes hobusel sammu sõita, pöördus kohtunik nüüd sadulas ringi ja ütles:
„Kui ilm jääb kuivaks, Hong, siis jõuame täna õhtuks Yanzhou garnisonilinna. Sealt võime homme varahommikul jälle teele asuda ning jõuda Penglaisse veel sama päeva õhtupoolikul.”
Hong noogutas.
„Kui paluks õige Yanzhou komandöri,” märkis ta, „et ta läkitaks sõnumiviijad teatega meie ees teele, et Penglai kohtus teataks meie peatsest saabumisest ja…”
„Me ei tee mitte midagi niisugust, Hong!” katkestas kohtunik kähku kaaslase jutu. „Vanemkirjutaja, kes pärast kohtuniku mõrvamist seal ajutiselt tema kohuseid täidab, teab väga hästi, et olen kohale määratud, ning sellest peaks piisama. Eelistan saabuda ootamatult. Ning sellepärast keeldusingi sõjaväelisest eskordist, mida piirivalveposti komandör mulle pakkus.”
Hong ei vastanud ja kohtunik jätkas:
„Uurisin hoolega kohtuniku mõrva toimikut, kuid nagu sa tead, puudub sellest kõige olulisem osa, nimelt surnud mehe raamatukogust leitud isiklikud paberid. Uurija tõi need endaga pealinna kaasa, kus nad varastati.”
„Miks jäi uurija Penglaisse vaid kolmeks päevaks?” päris Hong nüüd murelikult. „Ega siis keiserliku kohtuniku mõrv ole mõni naljaasi, uurija oleks sellele juhtumile pidanud rohkem aega kulutama ega oleks tohtinud provintsist lahkuda, ilma et oleks üritanudki mõista, kuidas ja miks see kuritegu toime pandi.”
Kohtunik Di noogutas innukalt.
„See on vaid üks tolle juhtumi kummalistest asjaoludest!” tähendas ta. „Uurija teatas vaid, et kohtunik Wang leiti mürgitatult oma raamatukogust ning et mürgiks oli olnud ussipuu pulbriksjahvatatud juur. Seejuures pole teada, mil viisil mürk kohtunikule sisse anti, samuti ei ole kurjategijast ega tema motiividest vähimatki jälge. Ja ongi kõik!”
„Niipea kui dokumendid minu suunamisest siia olid alla kirjutatud, läksin kohtusse, et uurijaga vestelda. Seal aga selgus, et ta oli juba uue ülesandega kaugele lõunasse läkitatud. Tema sekretär andis mulle puuduliku toimiku. Sekretär ütles, et uurija ei ole seda juhtumit temaga arutanud ega ole selle kohta ka mingeid märkmeid maha jätnud, samuti mitte mingeid suusõnalisi juhtnööre selle kohta, kuidas tema arvates tuleks seda juhtumit käsitleda. Nii et nagu näete, Hong, meil tuleb alustada algusest!”
Hallhabe ei vastanud: ta ei jaganud peremehe entusiasmi. Nad ratsutasid vaikides edasi. Juba mõnda aega ei olnud nad kohanud ühtki teist reisijat ning sõitsid nüüd üle metsiku maastiku, kus kõrged puud ja tihe alustaimestik maanteed mõlemalt poolt palistasid.
Parajasti siis, kui nad järjekordse teekäänaku tagant välja jõudsid, ilmus äkki ühelt kõrvalrajalt nende ette kaks hobustel meest. Neil olid seljas polsterdatud ratsutamiskuued ning juuksed olid mõlemal helesinise määrdunud paelaga üles seotud. Sellal kui üks meestest vibuga reismehi sihtis, ratsutas teine nende juurde, mõõk käes.
„Kobi hobuse seljast maha, asjamees!” kamandas ta. „Me võtame sinu ja selle vanamehe ratsud maanteemaksuks!”
Teine peatükk:
Ränk mõõgavõitlus jääb poole pealt katki; neli meest joovad Yanzhou võõrastemajas veini
Kärmesti pöördus Hong sadulas ringi, et ulatada peremehele mõõk. Kuid sedamaid vihises tema peast mööda nool.
„Jäta see hambaork rahule, vanamees!” hüüdis vibuga röövel. „Järgmise noole lasen ma sulle otse kõrisse!”
Kohtunik Di hindas kärmesti olukorda. Vihaselt huulde hammustades taipas ta, et pole midagi parata ja et neid oli rünnatud täiesti ootamatult. Ta oli mõttes enda peale pahane, et oli saatemeeskonnast loobunud.
„Laske käia!” urises esimene ründajaist. „Te peaksite tänulikud olema, et me oleme ausad teeröövlid ja teile hinge sisse jätame!”
„Ausad teeröövlid!” sõnas nüüd kohtunik pilgates ja ronis hobuse seljast maha. „Ründad relvastamata meest, sellal kui teine sind eemalt vibuga katab! Teie kaks pole küll muud kui lihtsalt tavalised hobusevargad!”
Mees hüppas hämmastava kiirusega hobuselt maha ning seadis end kohtuniku ette seisma, mõõk löögivalmis. Mees oli kohtunikust pikem, tema laiad õlad ja jäme kael andsid tunnistust sellest, et tegemist on erakordselt tugeva selliga. Oma toekat lõuga õieli ajades sisistas mees:
„Sina siin mind juba solvama ei tule, igavene ametnikukoer!”
Kohtunik tõmbus näos tulipunaseks.
„Anna mulle mu mõõk!” käskis ta Hongi.
Vibukütt juhtis hobuse otsekohe vanamehe juurde.
„Pea suu ja tee, mida sulle öeldakse!” ütles ta kohtunikule ähvardavalt.
„Eks tõestage, et te pole kaks harilikku varganägu!” käratas kohtunik. „Andke mulle ainult mõõk ja ma teen esmalt lõpu sellele lurjusele siin ja siis õiendan arved ka sinuga!”
Äkitselt puhkes suurt kasvu mõõgaga mees laginal naerma. Mõõka langetades hüüdis ta vibukütile:
„Teeks õige selle habemikuga ivake nalja, vend! Las ta võtab mõõga ja ma hakin teda väheke – anname sellele paberimäärijale tubli õppetunni!”
Teine mees piidles kohtunikku mõtliku pilguga.
„Meil ei ole siin aega nalja heita!” vastas ta seltsilisele teravalt. „Võtame hobused ja laseme jalga!”
„Nii ma arvasingi!” märkis kohtunik Di põlgusega. „Vägev jutt, aga tegusid pole ollagi!”
Suurt kasvu mees laskis kuuldavale vägeva vandesõna. Ta astus Hongi hobuse juurde, haaras hallhabeme käest mõõga ja viskas selle kohtunikule. Too püüdis mõõga kinni ja võttis kähku reisirüü seljast. Ta jagas oma pika habeme kaheks ja sidus habeme otsad kukla taha sõlme. Mõõka paljastades ütles ta siis röövlile:
„Juhtugu mis juhtub, aga vanamehel lasete minna!”
Vastane noogutas ning ründas siis kohe, sihtides juba esimese löögiga kohtunikule rindu.
