puudusid koolitatud mõõgavõitleja peenemad võtted. Kuid mehe jõud oli aukartust äratav ning nutika taktikuna ajas ta kohtuniku mitmel korral maanteeäärsele konarlikule maapinnale, kus tollel tuli jalgealust hoolega tähele panna. See oli kohtuniku esimene tõeline võitlus väljaspool treeningusaali ning ta nautis seda täiel rinnal. Ta mõtles endamisi, et peagi avaneb tal ehk võimalus vastane relvituks teha. Ent ründaja lihtlabane mõõk ei pidanudki karastatud Vihmadraakoni hoopidele nii kaua vastu. Kui röövel parajasti üht tugevat hoopi pareeris, murdus ta mõõk äkki pooleks.
Mõõgavõitlus maanteel
Sellal kui mees tummalt paigal seisis ja mõõgakönti oma käes jõllitas, pöördus kohtunik Di teise kallaletungija poole.
„Sinu kord!” haugatas ta.
Vibukütt hüppas hobuse seljast maha. Ta võttis ratsutamisjaki seljast ning torkas rüühõlmad vöö vahele. Ta oli juba märganud, et kohtunik on esmaklassiline mõõgavõitleja. Ent pärast paari vastastikku vahetatud torget taipas ka kohtunik, et nüüd on tal märksa ohtlikum vastane, vilunud mõõgavõitleja, kellega tuleb olla ettevaatlik. Kohtunikku valdas erutus. Esimene võitlus oli ta liikmed painduvaks teinud ning ta tundis, et on suurepärases vormis, Vihmadraakon näis olevat saanud osaks tema kehast. Kohtunik ründas vastast, kasutades hoopide ja torgete keerukat kombinatsiooni. Vastane aga põikas kõrvale, osutudes nii koguka mehe kohta uskumatult väledaks, ning ründas vastu, jagades kohtunikule terve rea kiireid raiuvaid hoope. Vihmadraakon aga vihises läbi õhu ning sooritas seejärel kohe etteulatuva torke, mis vastase kõrist üsna napilt mööda läks. Mees ei pilgutanud silmagi ning tegi kähku paar pettelööki, et valmistuda uueks rünnakuks.
Äkitselt kostis valju relvatärinat. Teekäänaku tagant ilmus nähtavale kahekümnemeheline ratsasalk, kes neli meest kähku ümber piiras. Tulijad olid vibude, mõõkade ja piikidega hambuni relvastatud.
„Mis siin toimub?” hüüdis sõjasalga juht. Lühikese rõngashame ja tipulise kiivri järgi oli selge, et ta on sõjaväe ratsapolitseinike kapten.
Nördinud, et tema esimene tõeline mõõgavõitlus sääraselt katkestati, teatas kohtunik üsna teravalt:
„Mina olen Di Renjie, Penglai ringkonna uus kohtunik. Need kolm meest on aga minu abilised. Ratsutasime kaua ja nüüd harjutame siin sõbralikult, et oma kangeid jalgu pisut sirutada.”
Kapten silmitses neid kahtlustaval pilgul.
„Palun esitage oma paberid, kohtunik!” nõudis ta karmilt.
Kohtunik Di tõmbas saapasäärest välja ümbriku ja ulatas selle kaptenile. Too vaatas paberid kähku läbi, andis need siis tagasi ja tervitas aupaklikult.
„Vabandage, et tüli tegin, härra!” sõnas ta nüüd viisakalt. „Meile teatati, et siinkandis liigub ringi teeröövleid, nii et mul tuleb olla tähelepanelik. Head reisi!”
Kapten andis meestele käskluse ja nad kappasid minema.
Kui ratsanikud olid silmist kadunud, tõstis kohtunik mõõga.
„Jätkakem!” ütles ta, sihtides pikka etteastet tehes vastase rinda. Too tõrjus hoobi, kuid torkas vastuhoopi andmata mõõga tuppe.
„Sõitke edasi, kohtunik!” ütles ta karedal häälel. „Mul on hea meel, et keisririigis leidub veel selliseid ametimehi nagu teie!”
Ta andis teisele mehele märku. Nad kargasid hobuste selga. Kohtunik andis mõõga Hongi kätte ja asus siis reisirüüd tagasi selga panema.
„Võtan sõnad tagasi,” märkis ta, „te olete tõesti teeröövlid. Aga kui te niiviisi jätkate, lõpetate ikkagi tapalaval nagu lihtlabased vargad. Unustage see, mis iganes teil elus viltu on läinud. Liiguvad kuuldused, et ülal põhjas on peagi oodata vägevaid lahinguid barbarite vastu. Sõjaväes on teiesuguseid mehi vaja.”
Vibukütt silmitses kohtunikku pikal pilgul.
„Minu nõuanne teile, kohtunik,” vastas ta rahulikult, „oleks aga, et kannaksite edaspidi oma mõõka ise, muidu võib keegi teid jälle ootamatult tabada!”
Mees pööras hobuse minekule ning kaks röövlit kadusid puude vahele.
Sellal kui kohtunik Di Hongi käest mõõga võttis ja selle oma turjale kinnitas, sõnas vanamees rahulolevalt:
„Te andsite neile hüva õppetunni, härra! Ei tea, mis inimesed need õige olid?”
„Tavaliselt on teeröövlite puhul tegemist inimestega, kellel on mõni tõeline või väljamõeldud mure ning kes sellepärast on hakanud lindpriideks,” vastas kohtunik. „Kuid nad peavad õigeks röövida ainult ametnikke ja jõukaid inimesi ning aitavad sageli hättasattunuid. Neil on vaprate ja rüütellike inimeste kuulsus. Nad kutsuvad end „roheliste laante vennaskonnaks”. Noh, Hong, see oli vahva võitlus, aga me kaotasime hulga aega. Läki kähku edasi!”
Videvikus jõudsid nad Yanzhousse ning linnavalvurid juhatasid rändurid suurde, reisivatele ametnikele mõeldud võõrastemajja linna keskel. Kohtunik Di üüris toa teisel korrusel ning andis teenijale käsu tuua neile korralik eine, sest ta oli pärast reisi kenakesti näljane.
Kui reisimehed eine lõpetasid, kallas Hong peremehele tassi tulist teed. Kohtunik istus akna lähedusse ning jäi silmitsema all võõrastemajaesisel avanevat vaadet, kus sagis edasi-tagasi hulk piigivõitlejaid ja jalaväelasi. Nende rauast kiivritel ja rinnaturvistel helkles tõrvikute valgus.
Äkki kõlas koputus uksele. Ümber pöördudes silmas kohtunik sisenemas kaht pikka kasvu meest.
„Armuline taevas!” hüüdis ta hämmastunult. „Need on ju meie sõbrad roheliste laante vennaskonnast!”
Mehed tegid kohmaka kummarduse. Neil olid ikka veel seljas nende polsterdatud ratsutamiskuued, kuid nüüd olid neil peas ka jahimehemütsikesed. Esimesena hakkas rääkima toekas sell, kes oli neid kõigepealt rünnanud:
„Härra, täna õhtul maanteel ütlesite te tollele kaptenile, et oleme teie abilised. Arutasime seda asja omavahel, härra, ning jõudsime otsusele, et kuna te olete kohtunik, ei tohiks te meie pärast valetada. Kui te meid teenistusse võtate, jääme teile ustavaks.”
Kohtunik kergitas kulmu. Teine mees lisas kiiruga:
„Kohtutööst ei tea me küll midagi, härra, aga me oskame käsku kuulata ja me mõtlesime, et vahest võiks meist musta töö tegemisel teile abi olla.”
„Eks istuge,” sõnas kohtunik nüüd napilt. „Kuulakem, mis teil enda kohta öelda on!”
Mehed võtsid järidel istet. Esimene toetas oma pirakad rusikad põlvedele, köhatas kurgu puhtaks ja alustas:
„Minu nimi on Ma Rong ja ma olen pärit Jiangsu provintsist. Minu isal oli kord kaubalaev ja mina olin talle tüürimehena abiks. Ent kuna ma olin ka tugev noormees, kellele meeldis võitlus, saatis isa mu tuntud poksiõpetaja juurde ning laskis mulle õpetada ka lugemist ja kirjutamist, et pääseksin sõjaväkke ohvitseriks. Siis aga suri isa ootamatult. Kuna temast jäi ohtrasti võlgu, tuli minul laev maha müüa ja nii astusin ma ihukaitsjana kohaliku kohtuniku teenistusse. Peagi aga avastasin, et kohtunik on julm ja kõlvatu lurjus. Kord
