vaid neid, kellele kaotus nii väga häda ei teinud. Annan teile oma sõna, et minu verevennaga siin on täpselt samad lood. Ja ongi kõik!”
Kohtunik Di noogutas ning vaatas siis küsivalt teisele mehele otsa. Mehel oli kaunite joontega nägu, sirge nina ja õhukesed huuled. Oma väikesi vuntse näppides alustas too seletusi:
„Mina ütlen oma nimeks Jiao Tai, sest mu tegelik nimi on mõnedes keisririigi osades väga hästi tuntud ja au sees. Üks kõrge ohvitser saatis kord tahtlikult surma mitu mu sõpra, kelle elu eest ma vastutasin. Too lurjus pääses pakku, ning kui ma võimudele juhtunust teatasin, keeldusid need tegutsemast. Siis hakkasingi teeröövliks ning rändasin ringi kogu keisririigis, lootes ühel heal päeval kurjategija tabada ja ta tappa. Ma pole kunagi röövinud vaeseid ning minu mõõk pole valanud süütut verd. Asun teid teenima ühel tingimusel, nimelt et lubate mul erru minna niipea, kui olen tolle lurjuse tabanud. Sest olen oma hukkunud kaaslaste hingede nimel andnud vande, et löön tal pea otsast ja söödan koertele.”
Kohtunik silmitses kaht meest tähelepanelikult, silitades seejuures mõtlikult põskhabet. Mõne aja pärast sõnas ta:
„Võtan teie pakkumise vastu, kaasa arvatud Jiao Tai tingimus, ehkki tahan siiski kokku leppida, et kui ta tolle mehe leiab, annab ta esmalt mulle võimaluse tehtud kurja seaduslike vahendite abil heastada. Tulge koos minuga Penglaisse ja seal vaatame, kas ma teid kasutada saan. Kui ei, siis ütlen teile seda kindlasti ja sel juhul võite astuda meie põhjaarmee ridadesse. Kui minuga tulete, siis saab see olema kas kõik või mitte midagi!”
Jiao Tai nägu lõi särama. Ta teatas innukalt:
„Kõik või eimidagi, see saab olema meie juhtlause!”
Ta tõusis ja laskus kohtuniku ette põlvili, puudutades otsaesisega kolm korda põrandat. Sõber järgis tema eeskuju.
Kui Ma Rong ja Jiao Tai jälle püsti olid, ütles kohtunik Di:
„See siin on Hong Liang, mu ustav nõuandja, kelle ees mul ei ole saladusi. Tehke temaga hoolsalt koostööd. Penglai on mu esimene ametipost ja ma ei tea, mil viisil sealses kohtus asju aetakse. Ent eeldan siiski, et kohtu juurde kuuluvad kirjutajad, konstaablid, valvurid ja muu tavapärane personal. Minul aga on vaja enda kõrvale inimesi, keda võin usaldada. Teist kahest saavad mu silmad ja kõrvad. Hong, las teener toob kannu veini!”
Kui peekrid täis valati, jõi kohtunik Di kordamööda kõigi kolme mehe terviseks ning nemad tõstsid aupaklikult toosti tema terviseks ja eduks.
Järgmisel hommikul, kui kohtunik allkorrusele tuli, leidis ta Hong Liangi ja oma kaks uut abimeest end juba hoovil ootamast. Ma Rong ja Jiao Tai olid ilmselt juba poodides käinud ning nüüd olid neil seljas korralikud pruunid, mustade särpidega vöötatud rüüd, peas tillukesed mustad mütsid ning nõnda olid neist nüüd saanud täiuslikud kohtuametnikud.
„Taevas on pilves, härra,” märkis Hong. „Kardan, et saame vihma!”
„Panin sadulate külge õlgkübarad,” teatas Ma Rong, „Neid kasutades jõuame kenasti Penglaisse kohale!”
Neli meest istusid hobuste selga ning lahkusid linnast idavärava kaudu. Paari miili vältel kohtasid nad maanteel rohkesti reisijaid, siis aga liiklus hõrenes. Kui teelised jõudsid üksildasele mägisele alale, kihutas neile galopis vastu keegi ratsanik, kaks hobust ohelikku pidi järel. Hobustele pilku heites märkis Ma Rong:
„Kenad hobused! Mulle meeldib too valge lauguga!”
„Seda laegast ei tohiks too sell küll sadula küljes kanda,” leidis omakorda Jiao Tai. „See kisub talle veel õnnetuse kaela!”
„Mispärast?” küsis nüüd Hong.
„Siinkandis kasutavad sääraseid punaseid nahklaekaid maksukogujad, kes seal oma raha hoiavad,” seletas Jiao Tai. „Tark inimene peidaks säärase laeka sadulataskusse.”
„Tol sellil paistab olevat hirmus kiire!” märkis kohtunik Di justkui möödaminnes.
Keskpäevaks jõudsid reisijad viimase mäeseljakuni. Korraga puhkes äge vihmavaling. Nad otsisid varju kõrge puu all ühel teeäärsel platool, kust avanes vaade rohetavale poolsaarele, kus asuski Penglai ringkond.
Sellal kui reisiseltskond suupistet võttis, pajatas Ma Rong neile lennukalt paar lugu oma seiklustest ühe külatüdrukuga. Kohtunik Did nilbed naljad ei huvitanud, ent ta pidi möönma, et Ma Rongi pajatuste humoorikas toon muutis nad üsna lõbusaks. Ent kui siis Ma Rong üht oma järjekordset lugu alustas, katkestas kohtunik teda, öeldes:
„Olen kuulnud, et siinkandis leidub tiigreid. Arvasin ikka, et neile elukatele meeldib kuivem kliima.”
Jiao Tai, kes vestlust seni vaikides oli kuulanud, ütles nüüd:
„Ei tea öelda. Tavaliselt hoiduvad nood elajad kuivematesse, metsaga kaetud paikadesse, aga kui nad kord juba inimliha maigu suhu on saanud, uitavad nad ka tasandikel ringi. Seal all saaks toredasti jahti pidada!”
„Aga kuidas on lugu juttudega libatiigritest?” päris nüüd kohtunik.
Ma Rong heitis kahtlustava pilgu mustendavale metsale nende selja taga.
„Neist pole ma küll kunagi kuulnud!” vastas ta lühidalt.
„Kas tohiksin korraks teie mõõka vaadata, härra?” küsis nüüd Jiao Tai. „Mulle paistab, et see on uhke vanaaegne relv.”
Talle mõõka ulatades ütles kohtunik:
„Teda kutsutakse Vihmadraakoniks.”
„Kas tõesti kuulus Vihmadraakon!” hüüdis Jiao Tai üliõnnelikult, „relv, millest kõik mõõgavõitlejad räägivad aukartusega! See oli viimane ja parim mõõk, mille kolm sajandit tagasi sepistas kuulus Kolmsõrm, suurim mõõgameister, kes eales on elanud!”
„Pärimuse kohaselt,” seletas kohtunik Di, „üritas Kolmsõrm seda mõõka teha kaheksa korda, kuid iga kord ebaõnnestunult. Siis andis ta vande, et ohverdab oma kauni noore naise jõejumalale, kui mõõga valmistamine tal õnnestuks. Nüüd võttis ta sepatöö üheksandat korda ette ja see läks korda. Otsekohe raius ta naisel jõe kaldal pea otsast. Äkki tõusis kohutav torm ja välk lõi Kolmsõrme surnuks. Mäslevad lained kandsid tema ja ta naise surnukehad endaga kaasa. Viimased kakssada aastat on see mõõk kuulunud meie perekonnale ning antud alati pärandina üle vanimale pojale.”
Jiao Tai kattis suu ja nina kaelarätiga, et mitte rikkuda oma hingeõhuga võrratut tera. Siis tõmbas ta mõõga tupest. Tõstes relva ettevaatlikult mõlema käega, imetles mees mõõga tumerohekat läiget ja tera juuspeent serva, millel polnud näha ühtki tärget. Jiao Tai silmades oli mõistatuslik helk, kui ta viimaks ütles:
„Kui peaks olema määratud, et mul tuleb kord mõõga läbi surra, siis andku jumal, et see juhtuks selle mõõga läbi!”
Sügava kummarduse saatel ulatas ta mõõga kohtunik Dile tagasi.
Valingust oli saanud peen uduvihm. Mehed ronisid tagasi hobuste selga ja asusid nõlvakust alla laskuma.
All tasandikul nägid nad tee ääres kivisammast, mis tähistas Penglai ringkonna piiri. Vihmamärja tasandiku kohal heljus udu, ent kohtuniku meelest oli maastik siiski kaunis. See oli nüüd tema territoorium.
