Hall kass, keda Lucy oli ennist aknal silmanud, kükitas nüüd Aga pliidile laotud kokku lapatud köögirätikute virna otsas. Lucy sai aru küll, miks Margaret selles kõiges kaost nägi, kuid see oli omamoodi üsna armas kaos. Koguni trööstiv. Kui ta oma linast jakki seljast saada üritas, libises see tal käest. Enne kui Lucy reageerida jõudis, oli Margaret juba kummardunud ja selle üles korjanud.
„Pange oma asjad siia,“ soovitas ta ajalehte, nööripundart ja vana seemnepakke täis kingakarpi kõrvale nihutades ja suurele tammelauale pisut vaba ruumi tekitades. „Ja jaki paneme näiteks ...“ ta pilk libises turvalist hoiukohta otsides üle ruumi. „Selle paneme sinna kummuti peale.“
„Mitte sinna,“ keelas Bunty end sirgemaks upitades. Ta kõõritas silmi pilutades suure puust Walesi stiilis kummuti suunas.
„Sinna kõlbab küll,“ ütles Margaret jakki napsates ja seda kummutile heites. See libises pisut, otsekui kipuks kohe põrandale kukkuma, ja näis siis iseseisvalt ülespoole kerkivat. Lucy põrkus tagasi.
„Ma ütlesin,“ Bunty tooli puust jalad kriuksatasid mööda kivipõrandat liikudes valjusti, „et mitte sinna.“ Naine turtsatas häälekalt. Lucy vaatas, kuidas ta jakk kerkimist jätkas, otsekui hoiaks seda kellegi kummituslik käsi. Ta kuklakarvad läksid turri. Ta viibis kuskil maakolkas, pealtnäha inimtühjas külas kahe võhivõõra seltsis. Ja nüüd oli ta jakk kurjast vaimust vaevatud. Asjad ei sujunud üldse plaanikohaselt.
„Palun väga vabandust, Stanley,“ ütles Bunty jakki enda kätte võttes ja seda kõrvale visates. „Mõne inimese kombed on lihtsalt jõledad.“
Stanley pilgutas aegamööda ja mõtlikult silmi ning ta keel liikus nilpsates suust välja. Lucy taganes kiirustades ning jõudis enne, kui ta jalad järele andsid, toolile vajuda.
„Margaret vist unustas Stanleyt mainida, mis?“ Bunty kallutas pea viltu. Ta suunurkades mängles vaevumärgatav naeratusevirve.
Lucy noogutas. Ta huuled olid kriipsuks surutud. Madudel pole häda midagi. Madudel pole absoluutselt midagi häda. Olukord oli ootamatu, kuid selles polnud midagi hullu. Paljud inimesed peavad madusid lemmikloomadena.
Margaret näis pisut häbi tundvat. „Ma ei jätnud seda meelega mainimata ...“
„Teda,“ teatas Bunty.
Lucy vaatas vargsi üle ruumi taas kerra tõmbunud – või hoopis hüppevalmilt keerdunud Stanley poole.
„Teda mainimata,“ parandas Margaret. „Ma ... no küllap see lihtsalt läks mul meelest.“
Kuidas saab midagi nii paganama suurt unustada, küsis Lucy endalt mõttes. Madu näis olevat tubli paari meetri pikkune ja päris kindlasti polnud tegemist mõne nunnu, kõhetu ja lahke olemisega tegelasega. Stanley meenutas pigem mõnda sellist tüüpi, kes sind hindava pilguga takseerib ja valmistub seejärel mõnel ööl voodiga tükkis alla kugistama.
Margaret askeldas köögis, pani vee Aga pliidile keema ja korjas kokku mõned erineva mustriga portselantassid ja teekannu. Bunty istus, käed süles kokku põimitud, näol pisut lõbustatud ilme.
„Teed?“ küsis Margaret kannu ja kulme kergitades.
„Ma ... ma ei tea,“ vastas Lucy ja üritas end jalgele ajada. Need osutusid üsna nõrgaks ja ta võttis uuesti istet.
„Äkki ikka tasuks juua,“ arvas Bunty heatahtlikult. „Paistab, et sa oled paraja šoki saanud. Kas sa pole varem madusid näinud?“
„Loomaaedades ikka,“ noogutas Lucy vastuseks. „Ma ei teadnudki, et mul madudega mingeid probleeme on.“
„Klaasi taga ei pea inimesed neid enamasti häirivaks. Alles siis, kui nad vabalt ringi liiguvad ja oma asju ajavad, kiputakse üle reageerima.“ Bunty silmitses teda pisut pahakspanevalt.
„Ema, pole just palju sinuealisi inimesi, kellel oleks boamadu. Tegelikult on see lausa naeruväärne,“ tähendas Margaret teekannu lauale asetades ja Buntyle pahast pilku heites. Ta lükkas kolmele tassile ruumi tekitamiseks virna kolletunud ajalehti laua kaugemasse otsa.
„Kus su piimakann on?“
„Pole õrna aimugi.“ Bunty suust kostis midagi kõkutuselaadset. Lucy taipas, et vana naine lausa naudib olukorda. Margaret tuhnis külmkapis.
„Vaata tibudega ette. Need sulavad alumisel riiulil. Stanley lõunasöök,“ selgitas ta Lucyle.
Lucy noogutas jõuetult.
Margaret lükkas külmkapiukse kinni, piimapudel käes. Ta jume oli kergelt rohekas. „Mul on nii piinlik, me peame piima pudelist valama,“ ütles naine ja paistis selle pärast tõsiselt endast väljas olevat. Lucyt, kes polnud veel toibunud ehtsa elusa mao riidenagina kasutamisega kaasnenud traumast, ei morjendanud see mitte üks raas. Ta võttis tassi tänulikult pihku ja rüüpas sellest jõuduandva, ehkki küll pisut liiga kuuma lonksu.
„Nii, asume siis asja juurde,“ ütles Margaret sõrmi kokku põimides ja üle laua Lucy poole vaadates. „Ema, me oleme sellest juba rääkinud. Bluebell Cottage seisab tühjalt ja sinul on tõepoolest abi tarvis.“
„Pole mul mingit abi tarvis,“ teatas Bunty kindlalt ja võttis lonksu teed. „Võeh. Margaret, sa teed ikka täiesti jubedat teed. Ma ei saa aru, kuidas Gordon seda välja kannatab.“
„Ta teeb endale ise teed.“ Margareti silmad läksid ümmarguseks ja ta pöördus toetust otsides Lucy poole.
„Ja parem ongi,“ arvas Bunty. Temagi vaatas Lucy poole. Lucy polnud päris kindel, mismoodi neile pilkudele reageerida, niisiis põrnitses ta oma teetassi sügavustesse ja kui paus oli järjekordseks piinlikuks vaikuseks veninud, vaatas ta taas üles ja ruumis ringi. Tõepoolest, seal valitses segadus, kuid see oli tulvil mälestusi täiel rinnal elatud elust. Tolmustes raamides pleekinud fotod rosettidega ehitud poni seljas istuvast väikesest poisist. Tolmunud ja luitunud rosetid – ehk needsamad, mida oli kujutatud fotodel? – rippusid Aga pliidi kohal asuva karniisi küljes. Raamaturiiul oli kahe kihina laotud kokaraamatute ja kaustade all lookas ning laest rippuval raamil lasusid ürdikimbud ja päevinäinud rasked malmist potid ja pannid. See maja näis olevat tulvil ajalugu. Lucy küll mõistis, miks Margaret nägi selles koristamis- ja korrastamisprojekti, kuid tema enda jaoks oli selles midagi lausa nõiduslikku.
„Ma ei taha sind siia sekeldama,“ ütles Bunty korraga.
Margaret kummardus pisut ettepoole ja tema ning Lucy jäid edasist ootama.
„Ma tulen üksi elamisega suurepäraselt toime. Mul pole tarvis, et keegi minu eest hoolitseks, ma ei vaja lapsehoidjat ega kedagi, kes mind passiks, siin koristaks või üldse kogu seda jama.“
„Kus sa sellega,“ ütles Margaret.
„Ma näen, et teil on siin väga palju mälestusi,“ alustas Lucy ettevaatlikult. „Ma tuleks siia üksnes selleks, et küsida, kas teile oleks tarvis midagi supermarketist tuua, uurima, kas ma saaksin midagi teha … selliste asjade pärast.“
„Hmm.“ Bunty silmitses teda mõtlikult.
„Noh, minu meelest kõlab see ju päris kenasti?“ Margaret muutus oluliselt ärksamaks.
„Olgu.“ Bunty pani tassi tagasi alustassile ja hõõrus korraks käsi.
