mingil moel Stanley keerdude alt välja õngitseda. Bunty, kes oli ilmselgelt rahul sellega, et talle oli viimane sõna jäänud, istus köögis edasi.
„No näete,“ naeratas Margaret, kui nad ukse enda järel kinni tõmbasid, „ta haugub, kuid ei hammusta.“
„Ma pole päris kindel, kas Stanley kohta saab sama öelda.“
„Tema küll ei haugu,“ vastas Margaret pisut virila naeratusega. „Vabandust, et ma teda mainida unustasin. Ma tunnistan, et tegemist on Bunty-vanuse naise jaoks ebatavalise koduloomaga, aga ta on alati loomahull olnud. Tal oli veel hiljuti kolm koera, õed, kuid paraku surid nad kõik aasta jooksul järgemööda.“
„Küllap oli see kohutav.“
Margaret noogutas põgusalt. „Jah, ta oli päris endast väljas.“
„Ehk meeldib talle Hamishi seltskond, kui ma aeg-ajalt läbi astun.“
„Kuidas tema madudesse suhtub?“ Margaret kergitas kulmu.
„Naljakal kombel pole mul sellest aimugi.“ Nad mõlemad naersid.
„Siiapoole,“ ütles Margaret.
Bunty maja kõrval seisis järsu kaldega kivikatustega ridamajabokside rivi. Kõige otsmine majake oli just nii kena nagu Margareti saadetud pildil. Naine keeras võtit ja astus siis kõrvale, et Lucy saaks sisse piiluda.
See oli hunnitu ja imeväike. Lucy silmitses ukselävel seistes avanevat pilti. Temast vasakul asus kitsas keerdtrepp, mille otsale sai ette tõmmata jämeda nööriga kõrvale veetud kardina. Selle kõrval kõrguva uksekaare taga oli kitsas köök, mille tagumises seinas asuva ukse klaasruutudest voogas sisse päikesevalgus. Seinad olid jahedast kivist. Köögis oli uhke vanamoodne sügav kraanikauss ning tasse ja taldrikuid täis puhvetkapp. Seinu katsid riiulid ja sinivalge mustriga portselani täis taldrikualused. Bunty majas valitsenud segadusega võrreldes oli siin kõik tolmuvaba ja mõjus veidralt tühjana. Lucy libistas peopesa tamme siledust tunnetades üle puust tööpinna.
„Me üürisime seda mõnda aega Londonis töötanud paarile – nad sõitsid edasi-tagasi ja olid seega väga harva kohal. Nad tegid majas remondi ja nagu näete, on tulemus igati neutraalne, uus pliit on samuti paigaldatud ja me vahetasime külmkapi välja.“
Maja oli ideaalne. See mõte vupsas nagu iseenesest Lucyle pähe. Kodus olid eksamid parasjagu algamas ja tema õpilased rügasid mis kole, terve kool ägas stressi küüsis ja direktor avaldas töötajatele survet, et nad järeleaitamistunde annaksid ja keskmist hinnet tõsta üritaksid. Hetkeline hirm, et Bunty ta vabaduseunelmale kriipsu peale tõmbab, oli olnud otsekui esimene doominokivi ahelas ja Lucy oli taas muretsema hakanud – tehes täpselt seda, millest hoidumiseks ta siia sõitnud oli.
Just sellepärast ma siin olengi, tuletas naine endale kindlalt meelde. Mul on kuus kuud aega lõõgastumiseks, mõistmiseks, et taevas ei kukugi alla, kui ma kõike juba eilseks tehtud ei saa, oma elule keskendumiseks. Lucy surus end kogudes käe rinnale ja pöördus naeratades Margareti poole.
„See näeb nii kena välja.“
Tillukeses elutoas seisis väikese kandilise puupliidi vastas pehme halli villase tekiga kaetud pisike kahekohaline diivan. Kolde ees, väikese ümmarguse laua taga, oli endale koha leidnud mugav tugitool. Laual oli vanamoodsa olemisega laualamp, mida Lucy oli alati endale ihaldanud. Toas oli veel teinegi, selle ruumi jaoks pisut liiga suur puust kapp täis raamatuid, tagumisest seinast paistis väike aken. Kaltsuvaibale langes valguslaik ja Lucy teadis juba, et Hamish kuulutab selle enda kohaks.
Majake oli nii väike ja nii ideaalne, et naine unustas silmapilk pirtsaka Bunty ja tõsiasja, et ta oleks peaaegu ilma seda kohta nägemata välja praagitud. Lucy pöördus trepil ootava Margareti poole vaatama.
„Mulle meeldib siin.“
„Nüüd näete isegi, et pildid olid kehvavõitu.“
Lucy oli juba Margareti saadetud, telefoniga tehtud uduste ja kehvavõitu piltide põhjal otsustanud, et see koht meeldib talle, aga päriselus oli kõik veel miljon korda parem kui fotodel. Ta libistas käe üle kiviseina.
„Kas ma tohin Hamishi ära tuua? Ta on väga kannatlikult kõik see aeg autos oodanud.“
„Muidugi!“ Margaret astus ukse pealt kõrvale.
Hamish kappas sisse, nuusutas kõik üle ja tõmbas end vaibale kerra, nagu Lucy aimanud oli.
„Ma näitan, kuidas dušš töötab, sellega on vaja paari nippi teada.“ Margaret andis Lucyle käeviipega märku, et too tema kannul ülemisele korrusele tuleks.
Seal ootas neid armas väike pisikese vanni, pisut kapriisse duši („Kõik toimib kenasti, kui alati kõigepealt seda kraani keerata.“) ja aeda avaneva jääklaasist aknaga vannituba. Magamistoas oli vanamoelise rauast päitsiga voodi, lihtsat valget voodipesu kattis lapitekk.
„Me vahetasime madratsi teie jaoks välja. Loodetavasti on see mugav.“
„Ma olen kindel, et see on ideaalne.“
„Ja siis on veel üks väike tuba juhuks, kui keegi peaks külla tulema.“ Naine avas ukse, mille taga oli tibatilluke tuba, kuhu mahtusid vaid üheinimesevoodi ja kõrge kitsas kummut, millel troonis laualamp.
Lucy vahtis maha. Kuidas hakata kellelegi selgitama, et tööle ja oma eluga järje peale saamisele keskendumine on viinud selleni, et tuttavaid on kogunenud küllaga, kuid nende seas pole ühtki, keda külla tahaks kutsuda? See kõlas üpriski haledalt. Ta oli alati olnud pigem introvert, kelle ülikooliaeg möödus peamiselt raamatukogus – kuigi jah, ta pidas endiselt sidet oma korterikaaslastest sõprade Anna ja Dawniga, kuid nüüd oli üks neist abielus ja elas Invernessis ning teine õpetas ühes Sydney kolledžis kunsti. Kumbagi neist polnud külla oodata. Naine tõstis pilgu ja naeratas nii vapralt, kui suutis. „Tänan.“
„Minu meelest olete väga vapper, et julgesite midagi sellist ette võtta. Soovin, et oleksin teie vanuses sama teinud.“
„Aitäh.“ Lucy hammustas põske. Küllap mõjus ta palju veenvamana, kui ise ennast tundis. Hetkel andis hirmust ettevõetu pärast temas märku tasane sisemine võdin.
„Te mainisite, et kavatsete Bletchley Parkis aega veeta?“
„Jah, mul on plaanis mõnuga Bletchely naistele ja nende tehtud tööle ning Kodurindele keskenduda.“
„Noh, sel juhul olete õiges kohas. Ma julgen arvata, et paljudel selle küla naistel on sel teemal üht-teist rääkida. Kui Bunty peaks soone peale saama, siis on tal päris palju lugusid, mida jagada.“
„Kas tõesti?“
„Oo jaa. Tehke kindlasti katset. Ta on sellistes asjades väga kinnine, küllap on see tema põlvkonna häda. Aga ta on minu teada siin teismeeast alates elanud.“
„Ta siis polegi külast pärit?“
„Taevake, ei. Londonist.“
Lucy tegi endale mõttes märkuse Buntyga tegeleda – ettevaatlikult – ja võimalikult palju välja uurida. Kui naine on tõepoolest nii terane, nagu tundus, on tal kindlasti jagamiseks terve meretäis mälestusi.
„Aga
