paar peotäit siniseid paberkäterätte pudipõllena lõua alla topitud. Naine püüdis end istukile ajada, kuid rihmad ning silmipimestav peavalu- ja iiveldushoog ei lasknud tal midagi ette võtta.
„Pole siin midagi, noor daam,“ ütles parameedik. „Püsime nüüd kenasti paigal ja muretseda pole tarvis millegi pärast. Meil on kõik kontrolli all.“ Naine silmitses kanderaamiga ühendatud ekraani ja noogutas seejärel. „No nii, Dave, kõik on paigas. Läksime.“
Uksed ta jalutsis sulgusid kolksatusega.
„Mis toimub? Kuhu me läheme?“
„Ärge vaevake oma pead. Lihtsalt lamage rahulikult ja küllap kõik saab korda.“
Tundus, et siin on väheke üle pakutud: tal jooksis ju ainult nina verd, aga nüüd korraga on ta kiirabiautos. Ja lisaks oli Lucy kohutavalt, pööraselt väsinud. Ühtlasi tundus, otsekui läheks ta pea iga hetk lõhki. Enne taas unne suikumist meenusid Lucyle viimase asjana auto pagasiruumi jäänud kaheksanda klassi kontrolltööd.
„Pagan võtaks, Luce.“
Valgus oli hämar ja naine kuulis kardina tagant tasast krabinat. Ta vend Tom istus plasttoolil ja ajas end järsult sirgu, tooli metalljalad kriuksusid kõvade plaatidega kaetud põrandal.
„Kas kõik on korras?“
„Mmph,“ kuulis Lucy end vastamas. Ta kergitas käsivart, taipas, et sellega on ühendatud kanüül, ja pööras pilgu nägu krimpsutades kõrvale.
„Ja mina veel arvasin, et sulle ei meeldi dokumentaalsarjad haiglaelust.“ Tom muigas ja pööritas silmi. „Ei tahaks küll klišeesid loopima hakata, aga sa ehmatasid mu korralikult ära.“
Lucy pähe kerkisid ähmased mälestuspildid lahkest parameedikust kiirabiautos ja sireenide huilgamisest.
„Mis juhtus?“
„Sa pingutad tööga üle, vaat mis juhtus.“ Tom näris pöidlaküünt, kulmud kortsus. Ta nägi ebatavaliselt tõsine välja. „Su vererõhk oli väga kõrge, küllap pideva stressi tõttu. Ninaverejooks olevat üks selle kõrvalnähtudest.“
Oh taevake, mõtles Lucy, kellele meenusid pabertaskurätt, lauale tilkunud veri, aina suuremaks muutunud erkpunane laik ja …
„Kuidas ma kiirabiautosse sattusin?“
„Mulle öeldi, et üks su õpilastest leidis su. Ta oli midagi su lauale unustanud, tuli sellele järele ja leidis su teadvusetuna vereloigust. Kujutan ette, et terve kool muust ei räägigi.“
Lucy tundis, kuidas silmad taas kinni vajuvad. „Väga … väsinud.“
„See ei ole mingi üllatus.“ Tom sirutas käe ja pigistas õe käsivart. „Mul pole peale sinu kedagi teist, õeraas. Sa pead enda eest veidi paremini hoolitsema.“
Lucy üritas noogutada, kuid ta oli nii unine, et sellest sai pigem kavatsus kui tegelik liigutus.
Ja just nii oligi kõik alguse saanud. Seejärel, laisalt internetis surfates – ta ei mäletanud enam, miks ja kuidas – oli ta Margareti kuulutuse otsa komistanud. Kuni selle ajani oli Lucy endale alati kinnitanud, et vanaisalt päritud raha säästmine on mõistlik mõte, see oli igati arvestatav väike varu mustade päevade tarvis. Tom, kes oli oma raha kulutanud ümbermaailmareisile ja uhkele BMW kabrioletile, juhtis ta tähelepanu asjaolule, et mustad päevad on nüüd käes ja juhtunu pidanuks ta ärkvele raputama.
Ja enne kui ta toimuvast arugi sai, seisis Tom nende ühise korteri lävel, Lucy kotid olid pakitud, raamatud ja kastid ja õhinast pakatav Hamish ta väikeses Corsas ning teda ootas ees tervelt kuus kuud kandis, mis oli täis ajalugu ja Bletchley Parki naiste saladusi. Lucy oli esimest korda väga pika aja jooksul tõeliselt elevil: viimaks ometi tegi ta midagi iseenda jaoks. Mitte selleks, et olla meele järele direktorile või teiste inimeste elu lihtsamaks muutmiseks. Ja kuigi teda painas endiselt kerge süütunne, oli mõte võimalusest kõiki nüüd ta voodile kuhjatud raamatuid lugeda ja huvitavaid paiku külastada äärmiselt ergastav. Tal avaneb viimaks võimalus oma ajalooarmastusele voli anda ja kasutada aega lihtsalt lõõgastumiseks. Ehk leiab ta endale isegi mõne sõbra.
Siin ta siis nüüd oli. Vaja oli vaid Buntyle kord päevas pilk peale visata ja ülejäänud aeg oli ta enda käsutuses. Ta võis soovi korral kogu päeva voodis vedeleda või siis mööda antiigipoode kolistada ja taluturgudel käia. Ees ootas tervelt kuus kuud mittemidagitegemist. Lucy veeretas end diivanilt maha ja asus sorima kummutis, kust leidis mõned ümbruskonna kaardid.
Mitte millegi tegemine polnud sugugi nii lihtne. Lucy oli riiulist välja valinud hunniku huvitavana tunduvaid kohalikku ajalugu käsitlevaid raamatuid, need kenasti tugitooli kõrval seisvale väikesele lauakesele virna sättinud ja tutvus nüüd kaartidega. Külas paistis olevat mitu vahvat ringikujulist matkarada, Hamishile valmistavad need palju rõõmu. Aga ehk tuleks enne asjad lahti pakkida.
Ta viis koti ülemisele korrusele ja sortis ära riided, millest muist leidis endale koha väikese voodi kõrval seisva puust kummuti sahtlites. Osa asju riputas ta riidekappi ja sättis tualett-tarbed hoolikalt vannituppa. Vann oli tibatilluke, otsekui oleks keegi võtnud standardsuuruses vanni ja seda kahandanud. Lucy nägi vilksamisi peeglist enda peegelpilti. Endiselt kahvatu, endiselt veel mitte päris normaalne – kuigi mis on üldse normaalne? Ta oli nii pikka aega stressis ja kurnatud olnud, et isegi ei mäletanud enam, milline ta varem välja võis näha. Naine loputas nägu külma veega ja kuivatas seda käterätikuga, päästis juuksed valla lohakast krunnist, mille oli autost asju tooma minnes pähe keeranud, ja raputas pead. No nii. Vähemalt ei näinud ta lahtiste juustega nii närb välja. Veidi maaõhku, ja loodetavasti on ta varsti jälle parimas vormis.
Hamish oli alumisel korrusel kosutavast uinakust ärganud ja nätsutas rõõmsalt vaibanurka. Ta vaatas üles ja liputas irevil hammastega naeratades saba. Oh issand, ta oli jõudnud vaibanurgast terve tüki välja närida.
„See on arvatavasti vanaaegne,“ halas Lucy. Hamish langetas järamist jätkama valmistudes pea. „Lõpeta. Tegelikult tule siia. Sa oled pidanud terve igaviku autos istuma. Lähme õige ümbrusega tutvuma.“
Väljas istus selsamal pingil, kus Lucy vaid tund aega tagasi passinud oli, väikest kasvu ja väga tõreda olemisega teismeline tüdruk. Ta ei vaadanud Lucy lähenedes üles, vaid jätkas telefonis tuhnimist; juuksed varjasid ta nägu otsekui kaks musta ja siledat kardinat. Lucy astus temast mööda. Oli hea teada, et tema ei pea mõnda aega teismeliste vaeva ja viletsusega tegelema. Tal oli tarvis üksnes sekeldustesse sattumata oma väikeses majakeses püsida. Puhkus, rahu ja vaikus, ei muud. Igapäevane käik kõrvalmajja Bunty juurde pidi sellele kõigele piisavat vaheldust pakkuma. Lucy tundis end esimest korda üle pika aja nii nagu vanasti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой
