oletas, et kiirustades lahkumise taga oli arvatavasti kergendus, mida pakkus naisele teadmine, et tema vastutuskoorem Bunty osas on, vähemalt ta enda arvates, nüüd jagatud. Selline frukt ämmana ei saanud lihtne olla.
Ta lükkas Margareti järel suletud uksele riivi ette ja pöördus seejärel Hamishi poole vaatama.
„Ära tegime!“
Ta viskas kingad jalast ja seisis hetke, tallad vastu köögipõranda külmi kiviplaate surutud. Nad olid sellega hakkama saanud. Siin oli nüüd kodu, vähemalt järgmiseks kuueks kuuks.
Lucy tiris kastid autost majja ja lasi neil diivanile potsatada, püüdes mitte unustada arsti sõnu tasakaalustud elu ja vabamalt võtmise kohta, ning võttis seejärel suure klaasitäie veega istet. Tal oli lõdvestumisega raskusi. Ta tundis endiselt end pisut süüdlaslikult, kuna oli teised hätta jätnud, aga õpetajad võtsid alailma stressist tingitud haiguste tõttu aja maha. Temale polnud pähegi tulnud, kui ta üritas aina nõudlikumaks muutuvates tingimustes endast parimat anda, et temagi võiks üks selliste hädade ohvritest olla. Lucy sulges hetkeks silmad ja möödunu tuletas end silmapilk taas meelde.
„Ei.“
See sõna, Lucy jaoks nii ebaharilik, jõudis ta suust pudeneda enne, kui ta ise öeldust arugi sai.
„Ole nüüd, Luce. Mõistagi tähendab see lisaraha ja jätab arenguvestlusel hea mulje.“ Mehe hääl oli siidine ja libe. Nick oli harjunud oma tahtmist saama ja ta teadis, et „ei“ oli sõna, mil polnud Lucy sõnavaras kohta. „Ei“ oleks pidanud kõlama juba siis, kui mees uuris, kas tema kui ajaloo vanemõpetaja ei tahaks semestri kohta õppetöö kokkuvõtet koostada. Ja ometi oli just „ei“ see sõna, mida ta end parasjagu kordamas leidis.
„Ma ei saa.“
„Luce,“ ütles Nick ja ta hääl muutus soojemaks. „No kuule. Sa oled ju tõeline täht. Sinu peale võin ma alati loota.“
„Seekord mitte.“
Kostis klõpsatus, kell Nicki laual sai pool üheksa ja hakkas helisema. Mees sirutas käe ja vajutas selle ärritunud ilmel kinni. Ukse taga hakkas võimust võtma algava päeva energia: esimesed varased õpilased möödusid mehe kabineti akna tagant, viimased hilja peale jäänud töötajad hiilisid sisse, kiirpilk läbi akna kinnitamas, et õnneks on mees oma kabinetis ega seisa parklas, pilk kellal. Nick oli neile suunatud kui superdirektor, kellest pidi saama allakäiguteel oleva keskkooli päästja. Ta juhtis kooli nagu äriettevõtet ja paberil nägid tulemused suurepärased välja. Reaalsuses aga murdis ta pikaajalisi ja oma ametile kõige enam pühendunud töötajaid. Peaaegu kümme aastat õpetajaametit pidanud, nüüdseks kolmekümne kolme aastane Lucy teadis, mis kohe järgneb.
„Ma palun sul seda teha vaid ühel semestril. Ma luban, et võtan sul selle eest koormust vähemaks ja otsin täiendava abiõpetaja.“
Naine teadis, et sel jutul pole mingit katet: pool abiõpetajaist olid möödunud õppeaasta lõpus, kui kool eelarvekärbete tõttu suure hulga raha kaotas, kinga saanud. Lucy näppis oma vanaema abielusõrmust, mida kandis parema käe väikeses sõrmes. See pakkus talle stressihetkedel – ehk siis hetkel sisuliselt kogu aeg – tröösti. Ta masseeris kukalt ja vahtis aknast välja, tajudes ähmaselt, et Nick aina räägib edasi. Lucy pea valutas nagu tavaliselt ja ta tundis sellist väsimust, et oleks võinud vabalt end mehe kirjutuslaua alla kerra tõmmata ja seal uinuda. Tegelikult poleks Nick ilmselt tähelegi pannud, kui ta seda tõepoolest teinud oleks.
„… ma tean, et olukord pole ideaalne,“ ütles Nick parasjagu. Ta aina ketras ja ketras, et naise vastupanu murendada. Lucyl oli tarvis veel terve hunnik tunnikavasid üle vaadata.
„Oh issand küll. Hästi.“ Mida iganes, kui see mehe vaikima sunnib. Naine ise suutis oma öeldut vaevalt uskuda. Tegelikult polnud midagi hästi. Lucyt ootasid esimesse tundi lärmakad kaheksandikud ja lisaks kolm vastamata kõnet võõralt numbrilt. Nick oli juba jõudnud saata terve lasu e-kirju koosolekute teemal. Vahetunni ajal jäi ta oma ainekabinetti ja kontrollis kõneposti.
„Halloo, Lucy? Ma olen Amal alumise korruse korterist. Ma ei taha sind muretsema panna, aga paistab, et meie lagi lekib ja ma mõtlesin, kas ehk ...“
Põrguvärk.
Lucy toppis telefoni kotti tagasi. Kena Victoria-aegne majake, kus ta elas koos vend Tomiga – lahkumiskink, mille ema neile tegi enne Austraaliasse minekut –, oli jagatud kaheks korteriks. Tema elas koos Tomiga ülemisel korrusel ja alumine korter oli välja üüritud. Ainult paistis, et sellega oli üks häda teise otsa ja probleemide tekkides polnud Tomi iialgi võtta. Naine ohkas ja toetas seejärel pea laua jahedale pinnale. Äkki lihtsalt lamaks siin hetke, keegi ei pane seda tähelegi …
„Preili!“
Ta viskus silmapilk istukile.
„Tere, Tyler. Kuidas ma sind aidata saan?“
„Kas te magasite?“
„Ei.“ Kas magas või? Jumaluke. Ei, ta ju üksnes puhkas silmi. Ja miks ta pea endiselt nii kohutavalt valutas? Neist valuvaigistitest polnud mingit tolku. Ta upitas käe koti järele, et uurida, kas sealt leiaks ehk veel mõne ibuprofeenitableti.
„Ma tahtsin küsida, kas teil on möödunud nädala tundide kordamismaterjali? Ma ei saanud kohale tulla, kuna pidin oma väikese õe järele vaatama, aga …“
„Kaks sekundit.“ Lucy tuhnis kotis ja sai kätte rohukarbi, võttis sellest kaks tabletti ja neelas need laualt võetud pudelist vett peale lonksates alla. „Jah, mul on autos mõned konspektid. Ma toon need lõunavaheajal ära, kui viitsid hiljem uuesti läbi astuda.“
Tyler säras näost. Poiss oli üks neist lastest, kes aitasid tal meeles pidada, miks õpetamine on meeldiv. Tal oli raske kodune elu, vanemad ei toetanud teda, üheksal korral kümnest unustas ta kodused tööd tegemata, kuid ainet armastas ta siiralt. Tema ajalooarmastus oli Lucy meelest igati arusaadav ja poiss ise oli selle kohta hiljuti väga kena ja loogilise kokkuvõtte esitanud:
„Asi on selles, preili, et ajalugu ei muutu. See kõik ...“ ta oli oma koguka käsivarrega osutanud akna suunas, millest oli näha, kuidas kõik teised parasjagu lõunale läksid, „on kuidagi etteaimamatu, eks ole. Aga ajaloos ei muutu kogu see värk mitte üks põrm või nii.“
Lucy oli naeratanud ja poisi viipega minekule suunanud, ise klassist väljujale ohkega järele vaadates. Jumaluke, kui hästi ta temast aru sai. Tema enda armastus ajaloo vastu oli välja kasvanud lapsepõlves vanaisa mereäärses majas vanu raamatuid sirvides. Vanaisa oli olnud teise maailmasõja mälestusesemete väsimatu koguja ja selle teema ka Lucy jaoks paeluvaks muutnud. Ta õppis Brightonis ühiskonnalugu ja kulutas rahvusarhiivis tuulamisele tunde. Õpetajaameti kasuks otsustades oli ta soovinud oma kirge ajaloo vastu õpilastega jagada, lisaks meeldis talle teismelistega töötamine. Samas polnud ta üldse osanud arvesse võtta tööga kaasas käivat üha kasvavat stressitaset, paberi- ja korraldustööde mahtu. Ja kui siis viimaks kooli heatahtlik, kuid täiesti saamatu direktor pärast viletsaid kontrollitulemusi oma kohast ilma jäi ja uus superdirektor selle üle võttis, avastas naine end kaheteistkümnetunniseid tööpäevi tegemas ja igal õhtul teleka ees uinumas. See polnud elu. Ja nüüd oli ta poole vahetunni pealt suikunud. Ja ta nina tilkus.
Lucy küünitas käe üle laua ja õngitses endale pabertaskurätiku, pühkis nina ja viskas räti siis prügikorvi. Ainult sellepärast, et ta ei tabanud korvi ja pabertaskurätik kukkus põrandale, taipas naine, et
