terrori kuidagi üle elanud ja isegi hästi edenenud, sümpaatia tervenisti Inglismaa ja Prantsuse monarhia poolel, kuigi üksnes seesmiselt. Väliselt oli ta olnud lojaalne toetaja millele tahes, midaPariisis hetkel võimulolev fraktsioon kodanikkonnalt nõudis. Ta oli olnud kaks korda vangistatud, rääkis Lisette Rianile, üks kord Robespierre’i enda, teine kord Bonaparte’i poolt, ent ta oli alati leidnud tee ellujäämiseks.
Rian mäletas seda kõike korduste varal, sest Lisette oli talle ikka ja jälle rääkinud, kuni ta oli lõpuks võimeline mäletama iga sõna. Nii kurb lugu. Nii ilus tüdruk.
Ta kohtuks rõõmuga selle targa mehega, kui mees sellest hooliks. Mida ta arvatavasti ei teinud. Pealegi tähendas see, et nad peaksid kahekesi laskuma viisakasse vestlusse ja see väljavaade oli isegi kaalumiseks liiga väsitav.
Rian teadis, et see mees oli ta leidnud vangide hulgast, keda põgenevad prantslased endaga kaasa olid võtnud lootuses kasutada neid kauplemiseks omaenese vabaduse eest, kui jälitavad inglased neile järele jõuavad. Ta oli Riani päästnud, toonud ta siia ja jätnud Lisette’i hoolde, kui ta ise lõuna poole Pariisi reisis, et jälgida, kuidas Napoleon Bonaparte viimast korda Prantsusmaalt pagendatakse.
Kindlasti oli see kõik, mida ta pidi teadma.
Siia ohutusse paika oli toodud ka teisi inglise sõdureid, nagu Lisette talle oli rääkinud, kuigi Rian polnud neid kunagi näinud. Kaks neist, ütles Lisette, olid paranenud ja tagasi läinud väeosadesse, kes neist möödusid, et võidukalt Pariisi marssida. Kaks oli haavadesse surnud.
Rian oli ainus, kes oli ikka veel jäänud häärberisse, château’sse, või kuidas tahes seda kohta nimetati, ning tundis kummalist vastumeelsust, kui ta lahkumiseks piisavalt terveks tunnistatakse.
Oli Lisette’il selle vastumeelsusega midagi tegemist? Ei. Võimatu.
Noh, nüüd oli ta oma jao tänasest mõtlemisest täitnud, eks ole? Ta polnud kindel, kas see on midagi, mille üle rõõmustada. Palju lihtsam oli triivimine.
Aga nii kaua, kui tema aju näis ärkvel olevat, võib ta sama hästi mõelda ka Lisette’ist. Tüdrukust mõtelda on palju parem kui suruda alla peaaegu vastupandamatut vajadust kratsida sügelust vasaku käe seljal, mis polnud enam osa temast.
Oli see haletsus, mida ta Lisette’i silmades nägi, kui tüdruk tema voodi juurde tuli? Mitte kunagi vastikus, Jumal õnnistagu teda, kuid Lisette oli südame poolest lihtne tüdruk, kes püüdis keerulist meest lahti harutada.
„Või väga puupäist meest,“ ütles Rian kergelt naeratades ja tundis enda pärast veel kord häbi. Võib-olla oli see hea. Häbi oli vähemalt mingi emotsioon. Võib-olla hakkas ta ärkama kuudepikkusest suikumisest, mida ta endale lubas, andes voli oma valule, nii füüsilisele kui ka sellele, mida ta ainult südames tundis.
Neetud! Oligi juba aeg!
Ta vaatas alla nahkaköidetud päevikule, mille Lisette talle paar nädalat tagasi oli andnud. Täna oli ta kirjutanud ainult kolm rida. Milline laisk olevus ta küll on, või oli ta hakanud tüdinema omaenese nutustest kritseldustest.
Kunagi oli ta kirjutanud vaprast seiklejast, meelekindlast ja julgest mehest, kes reisis maailmas ringi, tappes draakoneid ja pimestades kõiki kauneid naisi. Isegi Fanny, kes teadis enda arvates temast kõike, polnud iial teadnud päevikutest, mida ta oma toa põrandalaua all peidus hoidis, poeemidest, sellest arvatavast eeposest, mida ta oli aastaid kirjutanud. Vennad olid teda naljatlevalt nimetanud poeediks, kuid ka nemad polnud kunagi teadnud, kui õigus neil oli.
Nad olid teda nimetanud ka unistajaks ja kunagi olid tal tõepoolest unistused. Kõrgelennulised. Hõljuvad. Täis ideaale ja paljutõotavust. Ta läheb sõtta, ta teeb läbi suurepäraseid seiklusi ja seejärel kirjutab neist. Ta saab kuulsaks nagu lord Byron. Ta läheb Londonisse, kus printsregent korraldab tema auks pidustused, isegi auavaldused.
Oh, millised ambitsioonikad unistused tal olid olnud!
Nüüd? Kui ta end nüüd kirjutama sundis, kirjutas ta rumalatest asjadest: vormidest, mida ta pilvedes nägi, paljudest nimedest, mida ta Lisette’i juuste värvile suutis anda, herneste ilust, mis ujusid kastmemeres. Irratsionaalsetest asjadest. Või kirjutas ta tormistest öödest, üksildastest jalutuskäikudest läbi metsatihnikute, deemonitest ja ohtudest iga puu taga. Meeleheitest, mis rippus nagu madalad pilved iga horisondi kohal.
Mõttetu sonimine või melodramaatiline jampsimine. See oli kõik, millega ta suutis hakkama saada. Kõik sellepärast, et ta oli oma käe kaotanud? Oli see midagi taolist, mille pärast end haletseda? Arvatavasti...
Mida ta täna oli kirjutanud?
Üksinda võõras maailmas, kõlbmatu, tundmatu, ei enam tervik.
Kas maailm läheb temata edasi?
Kaunid daamid, kus on nüüd teie naeratused ja armsad eputused?
Armas jumal, kui pateetiline! Pateetiline ennasthaletsev jaburdus. Tindi ja paberi raiskamine.
Rian kägrutas lehe peos kokku ja üritas seda päevikust välja rebida. Kuid see oli ülesanne, mis nõudis kaht kätt, ning päevik libises üksnes tooli käetoelt maha ja lendas üle rohu eemale.
„Pagan!“
„On sul mingi probleem? Mis kirp sulle täna kõrva on hüpanud, mu kulla Becket?“
Rian sulges silmad ja kiristas hambaid. „Mine ära, Lisette. Olen otsinud mõnd moodust, kuidas sind ainult üht kätt kasutades ära kägistada. Varsti võin selle täide viia.“
„Näen, et täna polegi rumalat klouni, vaid hapunäoline rahulolematu, kes ähvardab hukatusega. Ma värisen nagu tallesaba, tõepoolest.“ Lisette kummardus, et maast päevik võtta, silus kortsutatud lehe siledaks ja luges seda, enne kui päeviku sulges ja oma taskusse libistas. „Kuhu on kõikide daamide naeratused nüüd kadunud? Jah, ma mõistan, miks daamid sulle naeratasid, Rian. Kui sa magasid, võisin seda näha, sest siis olid niihästi need liiga rumalad naeratused kui ka põrnitsused kadunud ja lootusrikas poeet nähtavale tulnud. Ma tahaksin näha seda poeeti ärkvel. Aga nüüd, mu kannatamatu patsient, on jälle aeg rohtu võtta.“
„Kuradile see rohi,“ ütles Rian püsti tõustes ja pistis selle, mis tema käsivarrest alles oli jäänud, kinninööbitud jakihõlma vahele. „Ma ei taha sind sellise avaldusega šokeerida, kuid ma olen nii terve, nagu ma üldse saan olla, Lisette.“
„Nii sa ütled. Mitu kuud, kogu selle palava suve tundsin su pärast hirmu, sest nii paljudel läksid haavad suvel mädanema ja haavatud surid. Ja nende möödunud nädalate jooksul olen oodanud küsimusi. Kuid neid ei tulnudki, jah? „Kus ma olen, Lisette? Kes on mu oma majja võtnud? Miks see inimene on nii teinud? Mis on ta nimi? Millal ma saan küllalt tugevaks, et oma koju tagasi minna? Kes lahingu võitis, Lisette?““
Viimase küsimuse peale pöördus Rian tüdruku poole. „Tol päeval me võitsime, Lisette. Seda ma vähemalt tean.“
„Ja kuidas sa seda tead? Ma ütlesin sulle lahingu nime, kus sa haavata said, kuid mul on hästi meeles kõik, millest me oleme rääkinud, sina ja mina, aga lahingust pole me tegelikult kunagi rääkinud. Sa ei öelnud mulle kordagi, mida sa seal tegid, ega isegi küsinud, kes tol päeval võitis.“
Jumal, see tüdruk võis mehe hulluks ajada. Muudkui tõukab tagant, alatasa muudkui tõukab ja tõukab tagant.
Rian
