Lisette pööras jälle näo kõrvale. „Maman heitis selle üle nalja, kuid ta ei naeratanud. Ema ütles, et Comte sai tiitli ainsal moel, mida ta oskas. Siis hoiatas mu papa, et ta oleks vait, sest päid on vähemagi pärast maha raiutud. Ma ei tea, Rian. See oli kolm aastat tagasi, nüüd võib-olla juba neli. Aeg läheb siin kaotsi.“ Ta ohkas ja kehitas õlgu puhtalt galliapärasel viisil. „Ma olen siin kadunud, seega ma lähen, enne kui Comte tagasi tuleb. Olen plaanid juba teinud. Soovin ainult, et mul oleks kuhugi minna. Ja ma muretsen selle pärast, et pean su siia jätma ainult lohakate köögi tainapeade hooleks.“
Rian libistas käsivarre ümber tema õlgade ja tõmbas ta oma rinna vastu. „Lisette, sa värised. Sa kardad tõepoolest, eks ole?“
Lisette tõmbas end vabaks ja tõusis püsti, põsed kahvatud. „Ma ei karda! Ma keeldun kartmast. Kuid ma pean olema arukas. Ma ei ole enam väike tüdruk. Ma olen nüüd peaaegu kahekümneaastane ja Comte on mees. Mehed ootavad oma helduse eest tasu. Ma ei ole narr, ma tean küll, mida ta mõtleb, kui räägib, et ma ei pea teenija olema. Aga kui ma annan oma keha, siis peab see olema minu vaba valik, mitte mu ainus valikuvõimalus.“
Rian tundis alandust. „Sa... sa oled mulle oma keha andnud, Lisette.“
„Jah, sest ma olen narr. Sest sa oled nii kurb. Sest ma tahtsin sind äratada, panna sind elu soovima. Kuid ma ei saa siia enam kauemaks jääda, Rian Becket. Isegi mitte sinu pärast.“
„Ma ei palukski seda sinult,“ ütles Rian, ajades end jõuetult jalgadele. „Nii lihtne on siia jääda, Lisette. Kuid sul on õigus. Ka mul on aeg lahkuda. Olen seda rammetut minnalaskmist niigi liiga kaua mänginud. Peaksin koju minema sellest hoolimata, kui väga ma ei taha sinna minna.“
„Kuid miks sa ei taha nende juurde minna, Rian? Sul on pliiats ja paber, ent ometi keeldud sa neile kirjutamast. Oleksin võinud sinu asemel neile kirjutada. Mul oleks tarvis ainult teada, kuhu kiri adresseerida, on ju? Sa oled väga isekas, Rian Becket. Su perekond usub kindlasti, et sa oled surnud, neile kadunud. Nende valu on kahtlemata kohutav. Kuidas nad rõõmustaksid sind jälle nähes.“
„Jah, ma tean. Olen alati kavatsenud koju minna, õigel ajal. Ja nad tervitavad mu kojutulekut. Ja nad hakkavad mind haletsema. Oh, nad püüavad seda varjata, aga ma näen seda nende silmadest. Ma ei ole veel valmis seda nägema, Lisette. Ma vajan rohkem aega, aega, et tugevamaks saada.“
„Merde. Ma ei ole veel kunagi taolist totrust kuulnud.“
Rian kõhistas vaikset kurgunaeru. „Merde, Lisette? Kust sa küll sellise sõna ära oled õppinud? Kindlasti mitte oma õpetajast isalt või healt emalt.“
Ta jälgis, kuidas Lisette’i käed rusikasse tõmbusid ja seejärel lõdvenesid, samal ajal kui naeratus tema täidlase suu laiemaks venitas. „Ma elan koos teiste teenijatega. Olen seda sõna kuulnud ja veel palju rohkemaid. Vähemalt ei ole ma piripill, kes poeb peitu ja kaebab, mis kohutavaid asju saatus talle on teinud. Ma elan edasi, Rian. Sina ainult oleskled.“
Riani pea oli hakanud valutama. Esiteks see hõljumine ja siis peavalu. Koju minna? Ta ei olnud selleks valmis, veel mitte. „Ah, siin on Lisette, keda ma tunnen. Alati sõitlemas, alati tagant tõukamas. Kas sa tahad mind lüüa? Peksta mulle veidi aru pähe?“
„Ei, ma tahan, et sa elaksid, Rian Becket. Ma võitlesin kõvasti, et sind elus hoida, ja nüüd ma tahan, et sa elaksid. Comte? Ma arvan, et ta tunneb huvi ainult nende vastu, keda ta usutavasti ära saab kasutada. See ongi põhjus, miks ma korraldasin teiste sõdurite ärasaatmise, kui teie inglased marssisid läbi piirkonna. Ta oleks väga vihane, kui sellest teada saaks, ma olen selles kindel. Oleksin ka sinu ära saatnud, kui sind poleks ähvardanud voodist lahkudes surm. Kuid nüüd sa pead minema, Rian. Me mõlemad peame minema. Mina sellepärast, et tean, mida Comte minult tahab. Sina sellepärast, et ma ei tea, mida ta sinult tahab. Kas sa saad nüüd aru?“
Rian märkas lindu, kes hüppas üle rohu, suur roheline põrnikas kõvasti noka vahel. Linnud söövad käteta. Ah, aga kas nad saaksid oma liha tükeldada? Linnud ei pidanud oma liha tükeldama, ei pidanud ju? Võib-olla peaks ta kaaluma toidu muutmist? Kas põrnikadieet teeks elu lihtsamaks? Kuid kindlasti mitte maitsvamaks. Kanakoivad. Jah, neid saaks ta süüa ühe käe abil. Jumal tänatud kanakoibade eest. Kuid mitte teiste lindude koibade eest. Enamiku lindude koibadel polnud liha. Siiski olid veel tuvid ja tuvipirukad ja...
„Rian! Sa ei kuulagi mind! Ma räägin sulle, et sul on aeg minna.“
Rian jätkas linnu jälgimist lummatult veel mõne hetke ja alles siis pilgutas silmi, et rebida oma tähelepanu suure jõupingutusega tagasi. „Jah, jah. Mul on aeg minna. Ma kuulasin sind, Lisette. Ma lähen.“
Seejärel keeras ta tüdrukule selja, et minna tagasi mõisamajja. Ta ronis teenijatetrepist üles ruumi, mis talle oli määratud, heitis voodisse ja lamas, vaadates ainiti baldahhiini oma pea kohal.
Millest nad Lisette’iga olid rääkinud? Rian sulges silmad, täis soovi unne triivida ja peavalust vabaneda. Olgu see mis tahes, küllap Lisette räägib talle uuesti. Ta näägutas nagu vanaeit. Rian naeratas, lastes endal unne suikuda. Ja tal oli keha nagu ime...
Lisette sammus suurde kabinetti, ruttas oma lemmiktooli juurde, viskus toolile ja heitis jala üle käetoe, jättes selle õhku rippuma. „Ma muudkui räägin ja räägin, kuid ta kuulab ainult aeg-ajalt. See mees on lausa kurnav.“
„Jah, ja ma saan aru, miks. Mind informeeriti just äsja, et sa käid selle mehe voodis. Seda väikest maiuspala sa mulle ei pakkunud, Lisette, kui ma eile öösel Pariisist tagasi jõudsin.“
Lisette’i süda jättis närviliselt löögi vahele, kuid ta üksnes pööritas silmi, tõstis jala tooli käetoelt maha ja kummardus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Olen kindel, et tean, kes sind äsja informeeris. Mida sina oleksid käskinud mul teha? Talle Piiblit ette lugeda? Talle laulda? Näidata talle tolli võrra oma pahkluud? Et see mees tähelepanu pööraks, läheb tarvis telliskivi vastu tema pead. Ainus kord, kui ta tegelikult kuulab, on siis, kui me voodis oleme. Ma tean, kui tähtis on sulle, meile mõlemale, temast rohkem teada saada. Tegin, mida pidin tegema, selleks et ta usaldust võita.“
„Olen nõus, et piiblilugemise võime kindlasti välistada. Kuid ma lahkusin siit kuu aega tagasi, rahul sinu edusammudega, ja palusin üksnes, et sa pingutaksid rohkem, et tema usaldust võita. Kummalisel kombel ma ei mäleta, et oleksin käskinud sul temaga magada.“
Kuidas suudaks Lisette selgitada, mis oli juhtunud? Kui kurb Rian Becket oli olnud. Nii eksinud ja üksi. Kuidas ta oli igatsenud meest lohutada ja pannud käsivarred talle ümber. Ülejäänu? Ah, see oli lihtsalt juhtunud. Ja juhtus edasi. Tal polnud mingit vabandust, välja arvatud võib-olla omaenese üksindus. Ta ei tundnud häbi. Ta oli teinud lihtsalt seda, mida oli teinud.
Ta ei hakka vabandust paluma.
„Ei, täpselt nii sa ei öelnud. Nagu sa praegu jälle mainisid, pidin talle lähedale jõudma, tema usalduse võitma. Kuidas sinu arvates mehele lähedale jõutakse? Ta ei ole naine, kellele pakkuda meelitusi ja ilusaid poeeme. Meestel on omad vajadused. Naine ei ela siin maailmas kaua seda selgeks õppimata.“
Lisette naaldus tooli seljatoele, teeseldes ikka veel enesekindlust, mida ta tegelikult ei tundnud. „Seetõttu tegin seda, mida pidin tegema. Kuid ta uitab ringi, tema mõtted rändavad liiga palju ringi. Ta on maailmast ikka veel liiga kaugele eemaldunud, aeg-ajalt liiga õnnelik ja teistel kordadel tüütult härdameelne. Ma ei suuda imetegusid teha. Ma ei suuda teda keelitada isegi oma perekonnale kirjutama. Kõik need keedused. Me peame annuseid
