kokku, eks ole? Nüüdsest alates pean nõudma, et sa oma kohalolekust teataksid. Ma tahan teada, kellega ma räägin.“
„Ülbe väike tattnina. Võib-olla oleksin pidanud su nunnade juurde jätma,“ pomises esimene kõneleja naeru kõhistades. „Veelgi parem, nüüd ma näen, et sa oleksid pidanud sündima mehena.“
„Ma suudan teha mida tahes, mida mees suudab,“ väitis Lisette turri tõmbudes ja pöördus tagasi nurgas seisva naise poole. „Ja ma olen võimeline tegema mida tahes, mida naine saab teha. Ma ei vaja mingeid keeduseid ega loitse, ei mingit musta maagiat. Nüüd ta lõpuks mõistab. Ta lahkub koos minuga. Ta lubas. Ta võib selle homseks unustada, aga ma tuletan talle jälle meelde, kuni jõuan läbi tema paksu pealuu ja nende jälkide keeduste, millega sa lased mul teda toita.“
„Ära naera mu keeduste üle.“
„Ma ei naera nende üle. Ma olen nende peale vihane. Kuid ma tunnistan, et ta saab üha tugevamaks ja palavik on lõpuks alanenud. Oleme nädala jooksul teel tema koju, ma luban seda.“
„Ja teel, mis viib ohtu. Parem hoida teda siin, teha ta piisavalt tugevaks, et teda põhjalikult küsitleda teda tapmata, kuni meil on vastused käes. Mulle see plaan ei meeldi. Too naine võitleb praegu minuga,“ ütles naine nurgas, hääl sünge, lähedal hirmule. „Ta peab mind silmas, ma tunnetan seda. Ta võitleb ka sinu vastu. Kui ta oma tibu kaitseb, võid sa viga saada, Lisette.“
„Mina, viga saada?“Lisette naeris tujutult, hoolikas mitte reageerima märkusele Rian Becketi tapmise kohta. „Ja kas see ei teeks sind õnnelikuks, ah? Siis oleksite jälle kahekesi, ilma minuta, kes tõmbaks tema kiindumuse sinusse endale. Kust ma tean, et sa ei püüa oma kurjust ka minu peal rakendada, vanaeit? Praegu ei söö ma igatahes midagi, mis ei tule ühisest potist. Ma usaldan sind sama palju, kui usaldaksin madu oma rinnal.“
„Kuidas sa mind vahepeal rõõmustad, ma petit,“ ütles mees, kõhistades veel kord naerda. „Nüüd ärge kakelge enam nagu kassid kotis, eriti veel minu pärast, kuigi ma kinnitan, et olen sellest meelitatud. Kui see naine teda tunnetab, Lisette, kui ma suudan lõpuks panna end uskuma, et tal on õigus, siis oleme tõepoolest oma eesmärgile lähedal. See plaan jääb heaks plaaniks. Milleks riskida poisi surmaga tema küsitlemise ajal, kui ta saab meid lihtsalt oma koju juhtida? Kui sa oled juba seal sees ja sind usaldatakse, on lihtne teada saada, kas ta on üks neist, kas mees, keda ma otsin, saab lõpuks mulle. Lisette? Oled sa kokkulepitud tee Kanalini meelde jätnud?“
Lisette sulges silmad, nähes vaimusilmas kaarti, mida ta rohkem kui kolm nädalat öösiti oli uurinud. „Me lähme siit jalgsi Valenciennesi. Kasutan kulda, mida olen sinult varastanud, et üürida lihtne tõld tallidest Avenue Villaisi lõpus. Valenciennesist sõidame kiiresti Petit Rume’i. Suundume ikka veel läände, Armentières’ poole, lõpetades Dunkirki nimelises kohas, kus üürime paadi mehelt, keda näeme istumas, selg vastu seina, dokiäärses tavernis nimega Le Chat Rouillé. Kuidas ma seda saan unustada? Roostekarva Kass. Mehel on kaela ümber punane sall ja ta ütleb meile, et ta nimi on Marcel. Sealt lähme sinna, kuhu Becket käsib. Ma tean, mida ma teen, sa ei pea minu pärast muretsema. Need on sinu palgasulased, keda sa pead nähtamatult jälitama.“
Mehe hääl muutus siidiseks, mis polnud kunagi hea märk. „Ma olen mehed hoolikalt valinud nende pikaajalise ustavuse pärast. Kui ma ei kahtle sinu meetodites, siis oleks mul mõõtmatult hea meel, kui sa omakorda ei kahtleks minu otsustusvõimes. Nad valvavad sind ja sul on sama ohutu kui kodus, nagu öeldakse. Muidugi on veel üks ütlemine – talliukse sulgemisest pärast seda, kui hobune on põgenenud. Sa tead, et see kõik võib olla mittemillegi eest, su neitsilikkus võib olla kadunud mittemillegi eest. Nad võivad olla teiste asjadesse oma nina toppivad võõrad, kellega asjad joonde ajada, või ainult pudemed, mis mu vanast vaenlasest on järele jäänud, kui ma ihaldan ometi pearooga.“
„See teeb sulle haiget, jah? Sa tahad, et oleks teisiti. Pärast nii paljusid aastaid näha lõpuks õiglust võidutsemas.“
„Õiglust, Lisette? Ah, kui huvitav sõna,“ märkis mees, samal ajal kui naine nurgas endamisi midagi pomises. „Kättemaks kuulub Jumalale, on meile räägitud, ja õiglust jagab välja tema käsi.“
„Usud sa Jumalasse?“ küsis Lisette, istudes mugavamalt oma tooli. Ta nautis neid arutelusid.
„Ma usun silm silma vastu doktriini, ma petit. Ja võib-olla ka käsivars silma vastu ja mõlemad jalad ja lõpuks süda ise, mis mu käes tilgub. Mida tehti mulle ja sulle? Pelgast nõrgast asjast nagu õiglus ei saa kunagi küllalt olla.“
Lisette surus alahuule hammaste vahele ja noogutas nõustuvalt. „Aga nagu sa ütlesid, ei tarvitse tal sinu vana vaenlase suhtes õigus olla. Rian Becket võib viia meid mitte kaugemale kui inimesteni, kes sinu Inglismaa-äris kaose tekitasid.“
„Minu äris. Ah, kui meeldiv sõna selle kohta, mida ma olen teinud. Ma ei ole mingi pühak, ma petit, ja olen seda oma häbiks sulle ka tunnistanud. Tegin seda, mida ma tegin tolle neetud äpardunud korsiklase heaks, kuid sain selle käigus ka rikkaks, nii et kardan, et pühadus on mu haardeulatusest kaugel. Aga jah, olgu nad kes tahes, neid tuleb karistada selle eest, et nad tegid mu elu isegi ajutiselt ebamugavaks, eriti veel nüüd, kui ma kavatsen jälle Inglismaale naasta. Aga kui seal on rohkemat? Kui nad on ka need inimesed, kui too mees on ikka veel nendega...“
„Siis tilgub su käes tema süda,“ tähendas Lisette, soovides, et ta ei tunneks end nii verejanulisena. Ilmselgelt olid nunnad tema puhul saanud luhtumise osaliseks... või oli tema nunnasid rängalt alt vedanud. „Ja Becket? Mis juhtub Rian Becketiga?“
„Nii palju kui oskame öelda, on Becket see, kes läks mulle maksma suure osa mu ärist. Tuleta meelde, me saime ta nime ühelt mu endise liitlase liitlaselt. Mis sinu arvates temaga juhtub, ma petit? Silitame ta pead ning soovime talle pikka ja meeldivat elu?“
„Ei, seda ma ei arva. Ma arvan ka, et ta oleks nüüd kindlasti surnud nagu need teisedki, kui mind siin poleks olnud. Nende jälkide keeduste tõttu.“
„Kuid me oleksime võinud saada kõik oma vastused. Laps, kel lubatakse selliselt valitseda. Saba, mis liputab koera. See on sulle häbiks, mu isand.“
Lisette vaatas nurga poole. „Sa ütled seda kaugelt. Ehk tuleksid varjudest välja ja ütleksid seda mulle näkku? Talle näkku?“
„Jälle kassid kotis. Arvatavasti tuleb meil ühel päeval tegelda vaenulikkusega teie vahel. Pole just kena väljavaade. Aga mitte praegu. Lisette, ma petit, mulle ei meeldi ikka veel fakt, et sa ronisid tema voodisse. Oli see haletsus, mis sind tagant tõukas? Haavatud sõdur? Või uudishimu? Tüdruk nunnakloostrist, nii paljudeks aastateks luku taha pandud? Või ehk see, et tal on ainult üks käsi ja sa tunned, et sa võid temast vajaduse korral üle olla? Siin jääb üle ainult imestada.“
„Sa peaksid imestama enda, mitte aga nende üle, kes teenivad sind nii hästi, kui suudavad,“ vastas Lisette püsti tõustes, sest ei soovinud enam seda vestlust pikendada. Mitte siis, kui see sisaldas juttu Rian Becketi surmast.
„Kui teda poleks nii raskelt haavanud nood idioodid, kes teda kinni püüdma olid saadetud. Kui sind poleks siin olnud, kui ta toodi...“
„Siis ei oleks mul sinu küsimustele mingeid vastuseid, eks ole? See ei tähenda, et ma kavatseksin neist ühelegi vastata. See oli minu otsus, neid sündmusi ei saa enam muuta ja edasise aruteluga pole midagi võita. Ja too poiss. Sa ei tunne tema vastu midagi?“
Lisette vaatas mehele otse silma, siniste silmade pilk kõikumatu. Ja vastas talle seda, mida mees kindlasti kuulda tahtis. „Ei. Mitte midagi.“
