„Ma ei tea. Kuid me võitsime tol päeval, just nagu võitsime kogu sõja. Sa ütlesid mulle, et me võitsime sõja, seega võib põhjendatult arvata, et me võitsime ka sellise tähtsa lahingu.“
„Nii palju mõtteid kokku põimitud. Väga hea, Rian. Olin hakanud juba arvama, nagu kaotus ei puutukski sinusse. Kuid on sul õigus? Või olen ma kõige kohta valetanud ja sa võiksid olla sõjavang, Rian Becket? Võib-olla oleme sinu eest hoolitsenud, sind poputanud nagu jõuluhane, selleks et sind lunaraha eest su perekonnale tagasi anda. Sõda on teinud Prantsusmaa hirmus vaeseks ja meil on tarvis leida raha igal viisil, nagu vaid oskame. Sinu munder rääkis ohvitserist ja ohvitserid on tihti rikaste perekondade armastatud pojad,“ märkis Lisette, sirutades ette väikese hõbekandiku kõrge klaasiga, täis vedelikku, mis lõhnas nelgi, kuid maitses räpaste sokkide järele, nagu Rian teadis. „Võib-olla olen ma tegelikult sinu vangivalvur.“
„Ei, mitte mu vangivalvur. Ainult mu piinaja, püüdes mind alati segadusse ajada.“
„Ei, Rian Becket. Mitte segadusse ajada. Sind üles äratada. Teha sind vihaseks. Panna sind midagi tegema.“
„Pole midagi, mida ma teha tahaksin, Lisette, välja arvatud võib-olla sinu suudlemine. See on kõige meeldivam viis, mida ma mõelda oskan, et su suu kinni panna.“ Rian vaatas tema poole, silmitses klaasi ja ütles: „Ma ei taha seda, tänan. Mul on su keedustest kõrini.“
„Oh, palun, Rian, ära hakka jälle vaidlema. See tõmmis on vajalik. Tahad sa, et palavik tagasi tuleks?“
„Tead, sa võid ajada mehe teist laadi joomisele.“ Rian polnud eilset rohtu ära joonud. Lisette oli rohu tema kätte jätnud ja läinud ühe teenijatüdruku kutse peale minema ning Rian oli rohu maha kallanud. Ent täna seisis tüdruk siin ja vaatas teda üksisilmi, nii et Rianil polnud pääsu. Ta silmitses klaasi veel kord, haaras selle kätte ja viskas koleda vedeliku kurgupõhja, nii et ei peaks selle maitset tundma. „Ole lahke. Olen ma nüüd oma vangivalvurile meeltmööda olnud?“
„Milline tubli väike sõdur.“
Rian tundis ootamatut torget, mis pidi olema koduigatsus. „Mida sa ütlesid?“
„Vabandust? Mida ma mille kohta ütlesin, Rian Becket?“
„Pole tähtis. Sa lihtsalt meenutasid mulle hetkeks kedagi.“
„Ja kes see võiks olla? Südamedaam?“
Rian naeratas ja raputas pead. „Jah, naisterahvas küll, kuid mitte südamedaam. Nuhtlus.“
„Ahah, siis me ajame läbi su mälestusteta temast.“ Lisette võttis Riani käest tühja klaasi ja asetas selle rohule pandud kandikule. „Tule minuga jalutama, Rian. Nii sooja ja ilusat ilma meil paljudeks päevadeks enam ei jätku. On juba oktoober.“
„Kas sul pole teisi kohustusi?“ küsis Rian, mõtted ikka veel poolenisti Fanny juures, kui ta tol viimasel korral teda oli näinud. Richmondi hertsoginna ballil? Jah, Fanny oli paistnud nii noor ja ilus ja nii väga hirmunud, kui kutse relvadele läbi kogu linna helises. Kuid Brede oleks käsutanud nii tema kui ka ta õe Brüsselist välja kuhugi ohutumasse paika. Ta ei peaks Fanny pärast muretsema. Pealegi maandus Fanny alati jalgadele.
„Jah, mul on teisi kohustusi, kuid need ootavad kannatlikult, kuni ma nende juurde tagasi lähen. Lähme nüüd, treenime seda jalga aias ringijalutamisega. Sa oled nii kauasest istumisest ja mossitamisest kindlasti kange.“
Rian lükkas mõtted õest aju tagasoppidesse, kuhu need jäid mugavalt puhkama, sest Rian ei soovinud tõepoolest, et teda vaevaks mis tahes, mis isegi sarnanes tõsise mõttega. Nagu Lisette ütles, oli ilm ilus. Liiga ilus sügavate mõtete jaoks. „Sa püüad ergutada mind tervemaks saama, eks ole? Sa oled tüdinud mu ustavaks põetajaks olemisest.“
„Jah, surmani tüdinud. Aga kas see toimib? Minu ergutamine?“ küsis Lisette naeratades, selged sinised silmad vallatult sädelemas, kui ta oma käe Riani käevangu pistis.
„Ma ei ole ju surnud, nii et küllap toimib.“
Nad jalutasid vaikides tubli kümme minutit, enne kui Rian tundis, et ta hakkab lõtvuma ja tema reis valutama, ning nad võtsid külg külje kõrval istet puu varjus kivist pingil.
„Nii et sa ei esita mulle mingeid küsimusi?“
„Küsimusi?“ Rian pilgutas mitu korda silmi, püüdes oma mõtteid juhtida. Kas tal oli küsimusi? Muidugi oli. Midagi selle maja kohta? Mehe kohta, kellele see maja kuulus? Tahtis ta seda teada? Pagan võtaks, ta peaks tõepoolest rohkem hoolima. Peaks ju? „Ei. Mul ei ole küsimusi. Jah, siiski. Üks küsimus. Kas sa tuled täna õhtul jälle minu juurde?“
„Jah, kui sa mind tahad,“ vastas Lisette, libistades käega julgelt üle tema valusa reie, ning naise peopesa soojus pakkus Rianile kummalist lohutust. „Ma tunnen end ohutult, kui ma sinu juures olen, Rian Becket.“
„Ohutult? Muidugi ei ähvarda sind mingi oht. Ma olen nõrk kui kassipoeg ega suudaks sulle arvatavasti haiget teha. Ja mida on sul siin karta, Lisette? Lilled, puud, linnulaul. Hea toit ja pehmed voodid – sina mu voodis. Me võiksime olla taevas, Lisette, paradiisis. Ma hõljun läbi paradiisi päevi ja nädalaid.“
Või olen ma eelpõrgus, lisas ta endamisi, võideldes mugava uduga, mis näis igal õhtupoolikul järjekindlalt tema meeltesse rulluvat, saates ta lõpuks tagasi voodisse. Tal oli eile parem olnud. Ka täna oli parem olnud. Aga võib-olla oli ta teinud liiga palju, mõtelnud liiga palju? Oh, näe, liblikas...
„Oma tööandjat,“ vastas Lisette vaikselt, langetades pilgu kinganinadele. „Ta tuleb vähem kui nädala pärast tagasi. Ma tean, et ta oli mu vanemate sõber, ja ma tänan teda ta lahkuse eest, et ta mu sõja ajal siia võttis, mind varjas. Lõppude lõpuks peetakse mind ju inglaseks. Kuid viimasel ajal ta... ta vaatab mind. Ta ütleb igasuguseid asju. Et mul pole vajadust teenija olla ja oma ülalpidamist teenida. Ta teeb... igasuguseid ettepanekuid. Ma lahkun siit, enne kui ta seekord tagasi tuleb, ja ma tahan, et ka sina oleksid selleks ajaks läinud. Teised on läinud, aga sina oled ikka veel siin. Mu... mu tööandja võib olla tüdinud sinu heategija olemast, Rian Becket, ja kui ma olen siit läinud, pole kedagi, kes sinu eest hoolitseks. Kuhu sa lähed või mida teed, kui ta sulle ust näitab?“
Rian pöördus pingil ja vaatas Lisette’ile otsa just siis, kui tüdruk ainsa pisara põselt kiiresti ära pühkis. Kiire pöördumine pani ta pea ringi käima ja ta pingutas tugevasti, et silmi ja mõtteid uuesti fookusse saada. Ta polnud liialdanud, kui ütles Lisette’ile, et on nõrk kui kassipoeg, ja ta polnud ilmselt ikka veel võimeline veetma kogu päeva voodist väljas. Jalutuskäik aias oli kurnanud kogu tema jõu, kogu ta tahte. „Ma püüan aru saada, mida sa ütled. Räägi... räägi mulle sellest mehest rohkem.“
Lisette raputas pead ja laskis siidisel päikesevalguse kardinal oma näo ette langeda, vaadates alla oma kätele, mis olid nüüd häbelikult süles kokku pandud. „Mis muud siin veel teada?“
„Oletan, et alustuseks tema nimi. Kui veider. Miks ma pole kunagi küsinud?“ Rian asetas oma käe Lisette’i kätele ja tundis jääd tema sõrmeotstes. Pagan. Ta pidi keskenduma, kuid võis tunnetada, et irdub üha rohkem nende vestlusest. Otsekui mitte miski midagi ei tähendaks, ei miski selles maailmas. Ei tema ise ega Lisette. Ei miski peale selle meeldiva hõljumistunde kõigi hädade, kõigi murede kohal.
Lisette lükkas oma juuksed kõrvade taha ja pöördus, et talle otse silma vaadata. „Ta on Comte Neuveville Beltane. Või vähemalt ta sai Comte’ks,
