Chilbury naiskoor. Jennifer Ryan

      Need olid esimesed sõjaaegsed matused ja meie väike külakoor ei suutnud korralikult kokku laulda. „Püha, püha, püha“ kõlas nii ebaühtlaselt, nagu oleksime kamp säutsuvaid varblasi. Kuid see polnud nii sõja tõttu või noore kurikaela Edmund Winthropi pärast, kes oli oma allveelaevaga torpeedo otsa sõitnud, isegi mitte vikaari kohutava dirigeerimise süü. Kõik ebaõnnestus seepärast, et Chilbury koor esines viimast korda. See oli meie luigelaul.

      „Ma ei taipa, miks me oma tegevuse lõpetama peame,“ nähvas proua B pärastpoole, kui udusesse surnuaeda kogunesime. „Me ei kujuta endast rahvuslikule julgeolekule mingit ohtu.“

      „Kõik mehed on läinud,“ sosistasin talle, teadlik sellest, et meie hääled kanduvad ebamugavust tekitavalt läbi matuseliste. „Vikaar ütles, et meesteta pole õiget koori.“

      „Miks peame seetõttu, et mehed sõtta on läinud, oma koorilaulu lõpetama? Ja just ajal, kui seda kõige enam vajame! Huvitav, mille ta järgmiseks laiali saadab? Kas oma armastatud kellade helistajad? Keelab pühapäevase jumalateenistuse? Jõulud? Loodetavasti mitte!“ Naine põimis pahaselt käed kokku. „Kõigepealt saadetakse meie mehed võitlema, meid, naisi, sunnitakse töötama, siis normeeritakse toitu ning lõpuks saadetakse meie koor laiali. Selleks ajaks, kui natsid siia jõuavad, ei ole midagi muud järel kui punt tuimi naisi, kes on valmis alla andma.“

      „Kuid sõda on ju käimas,“ sõnasin ma, püüdes vaigistada ta valjuhäälset kaeblemist. „Meie, naised, peame oma panuse andma ja lisatööd tegema. Mul ei ole midagi selle vastu, et haiglas õe kohustusi täita, kuigi külakliiniku käigus hoidmine on samuti koormav.“

      „Koor on olnud osa Chilburyst aegade algusest peale. Üheskoos laulmine on meile omamoodi toeks.“ Naine ajas rinna kummi, ta suur neljakandiline keha sarnanes toretseva välimarssaliga.

      Matuserongkäik hakkas suunduma Chilbury mõisa poole, kus pakuti kohustuslikku kurgivõileiba pitsi šerriga. „Edmund Winthrop,“ ohkasin ma. „Vaid kahekümnene ja lendas Põhjamerel õhku.“

      „Ta oli üks kõlvatu tülinorija, sa tead seda hästi,“ turtsatas proua B. „Tuleta meelde, kuidas ta sinu Davidit külatiiki üritas uputada.“

      „Tõsi, kuid see oli aastaid tagasi,“ sosistasin ma. „Igatahes oli Edmund tasakaalutu tõenäoliselt seetõttu, et isa teda alatasa nahutas. Olen kindel, et brigaadikindral Winthrop tunneb nüüd, kui Edmund on surnud, kindlasti midagi kahjutundest enamat.“

      Silmanähtavalt mitte, mõtlesin kohe, vaadates mehe poole, kes toksis kepiga vastu oma sõjaväesaapaid, veresooned kaelal ja otsmikul vihast punetamas.

      „Ta on raevunud, sest kaotas oma pärija,“ nähvas proua B. „Winthropid vajavad meessoost pärijat, seega on perekonna maavaldus nüüd läinud. Talle ei lähe tütred põrmugi korda ...“ Heitsime pilgu noorele Kittyle ja ilusale Venetiale. „Ühiskondlik seisund määrab kõike. Vähemalt on proua Winthrop jälle rase. Loodame, et seekord on poiss tulemas.“

      Proua Winthrop oli varblase kombel Edmundi kaotusvalu tõttu kössis. Mina võin järgmine olla, mõtlesin ma, kui mu David lähenes. Ta näis uues sõjaväevormis täiskasvanuna. Tänu treeningutele olid ta õlad laiemad, kuid naeratus ja pehmus näojoontes olid endiselt samad. Ma teadsin, et ta laseb ennast kirja panna, niipea kui kaheksateist saab, kuid miks pidi see nii kiiresti juhtuma? Järgmisel kuul saadetakse ta Prantsusmaale ja ma ei suutnud muretsemata olla, kuidas selle üle elan, kui temaga midagi juhtuma peaks. Pärast Haroldi surma on tema kõik, mis mul on. Poistena mängisid Edmund ja David sageli koos, kas sõdureid või piraate, mingit lahingut, mille Edmund kindlasti võitis. Võin vaid palvetada, et Davidi võitlus ei lõppe samamoodi.

      Senini oli sõjategevus kurjakuulutavalt vaikne olnud, Hitleril oli tegemist ülejäänud Euroopa vallutamisega. Aga ma tean, et nad tulevad ja meie ümber hakkab luurama surm. See saab olema samasugune nagu eelmine sõda, kui kogu põlvkond mehi minema pühiti, minu isa nende hulgas. Mäletan päeva, mil telegramm saabus. Istusime eineks laua taha, päike paistis söögituppa ja grammofonilt kostis Vivaldi muusika. Kuulsin, kuidas esiuks avanes ja ema raskeid samme, kui need põrandat puudutasid. Ootamatult voolas sisse päikesevalgus.

      Nüüd satuvad meie elud taas pöörisesse: rohkem surmasid, rohkem tööd, väheste vahenditega toimetulemist. Ja ka me armas koor on läinud. Ma olin mõtteis juba poolel teel, et vikaarile protestikiri kirjutada. Kuid järele mõeldes ma ei tee seda. Ma pole olnud kunagi keegi, kes kisa tõstab. Ema ütles mulle, et naistel läheb paremini, kui nad naeratavad ja nõustuvad. Siiski tunnen ma kõigest nii suurt tüdimust, et tahaks kõva häälega karjuda.

      Arvatavasti seepärast alustasingi päevaraamatu pidamist. Nii saan väljendada mõtteid, mida valjusti välja öelda ei taha. Ühes raadiosaates räägiti, et see aitab end paremini tunda, kui su armsad on kaugel, nii lipsasingi eile välja ja ostsin klade. Olen kindel, et see saab peagi täis, eriti siis, kui David lahkub ja ma jään omapäi. Mõtted kihutavad läbi mu pea, neid pole aga kellelegi avaldada. Olen alati unistanud kirjanikuks saamisest ja arvan, et päevaraamatu pidamine on sellele kõige lähemal.

      Võttes kinni Davidi käsivarrest ja järgnedes rahvahulgale Chilbury mõisa, vaatasin tagasi vana laguneva kiriku poole. „Ma tunnen meie koorist puudust.“

      Kuulsin proua B-d vastamas: „Ma ei näinud, et sa oleksid püüdnud vikaari oma otsust muutma panna.“

      „Kuid proua B,“ sõnas David irvitades. „Me oleme alati jätnud kõik halvad asjad teie ajada. Tavalisel te seda teetegi.“

      Pidin naeratust käega varjama, oodates proua B raevupurset.

      Samal hetkel tormas aga vikaar ise meist mööda, tuhisedes nagu tuul brigaadikindrali järele, kes mõisa poole astus.

      Proua B heitis meile kiire pilgu, haaras vihase otsustavusega oma vihmavarju ja hakkas talle järele sammuma, seejuures pasundades: „Mul on vaja teiega paar sõna vahetada, vikaar.“ See oli ta tavapärane lahinguhüüd.

      Vikaar pöördus ja nähes naist kõndi kiirendamas, tormas kõigest väest edasi.

      PREILI

Скачать книгу