Chilbury naiskoor. Jennifer Ryan

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan страница 5

Chilbury naiskoor - Jennifer Ryan

Скачать книгу

      Ma ei suuda uskuda, et kamp lapsi, kes me siin Chilburys üles kasvasime, on korraga laiali pillutatud – Edmund tapetud, David teel sõtta, Henry lendab hävituslennukil Spitfire üle Saksamaa, Victor Lovell on laevaga kuskil merel, Angela Quail elab Londonis ning ainult Hattie ja nurjatu Venetia on veel alles. Eriti igatsen ma Davidit. Tema oli alati see, kes mind ootas, et teistele järele jõuda, veidike nagu venna moodi, ainult toredam. Paari nädala pärast tuleb ta väljaõppelt tagasi koju ja kõik on kutsutud Tillingite juurde lahkumispeole, enne kui David rindele läheb. Ma tean, et peaksime neil päevil rõõmsad olema, kuigi teame, et keegi võib surma saada, kuid on ju raske unustada, et see võib olla viimane kord, mil teda näen.

      Nimekiri asjadest, mida peaks üles märkima, kui keegi sõtta läheb

      Nende kehakuju – kujutlus, mis alles jääb, kui nemad läinud on.

      Mil viisil nad liiguvad, liikumise kiirus, kui kiiresti nad ümber pööravad, et midagi vaadata.

      Segu kõikvõimalikest lõhnadest ja lõhnaõlidest, mis vaid veidi õhus püsivad.

      Nende värv, sära, mis katab kõike, mida nad teevad, kaasa arvatud nende surma.

      Inimeste värvid

      Ma tahaksin näha inimesi värvidena, et mingi aura või halo ümbritseks neid, varjutades neid väljastpoolt mitmesuguste seestpoolt tulevate lõhnadega.

      Mina – lilla, sama hiilgav ja tume nagu taevas äikest täis ööl.

      Ema – väga kahvaturoosa nagu hiirepoeg.

      Isa – tahmakarva must (ka Edmund oli must, kuid sama must nagu tähitu öö).

      Proua Tilling – heleroheline nagu idu, mis püüab läbi lume välja tungida.

      Proua B – tumesinine (korralik ja tavapärane).

      Henry on sügav taevasinine, see sobib ta silmadega. Olen alati meenutanud hunnitut juulipäeva koolivaheajal, kui ta rääkis abiellumisest. Nüüd on sellest juba aasta möödas. Taevas oli lõputu ja sinine, oja meie piknikukoha kõrval nirises pärastlõunaselt laisalt. Henry oli Edmundi, Venetia ja minuga ühinenud ning me tegime kogu maakohale tiiru peale, emal ei olnud aimugi, kus me kõik oleme. Loomulikult sellepärast, et see tuli nii ootamatult, polnud Henryl sõrmust kaasas ja me ei kuulutanud seda avalikult. Kuid sügaval südames ta mäletab.

      Ma tean, et mäletab.

      Mu vastik õde Venetia

      Täieliku vastandina meile kõigile naudib Venetia tohutult seda sõda, ja mitte ainult sellepärast, et kedagi pole tal silma peal hoidmas. See on kõik segamini paisanud, muutnud igaühe teda jumaldavaks ja Edmundi surm on ülendanud ta perekonnas kõige kõrgemale astmele. Venetia värv on ilge rohekaskollane nagu tormine meri, mis justkui imeks kõigest heast enda ümber elava päevavalguse välja, tirides noori mehi oma süngetesse sügavikesse ja paisates nad siis teadvusetult kaugetele randadele.

      Mulle tundub kohutavalt naljakana asjaolu, et tal on raskusi nägusa uustulnuka tähelepanu endale tõmbamisega. Härra Alastair Slater on kunstnik, kes põgenes Londonist tõenäoliste pommide eest, nagu kõik teisedki kirjanikud ja kunstnikud end meeleheitlikult päästa püüdsid. Isa ütles, et nad põgenevad ja hoiavad oma kohusest kõrvale. Härra Slater näeb välja nagu Cary Grant – hoolitsetud, õppinud ja elutark, erinedes teistest siinsetest poistest. Tema värv on tumehall, mis sobitub ta šikkide ülikondade ja ametliku jahedusega. Näib, et Venetia ei huvita teda üldse, kuigi tüdruk tiirleb tema ümber nii päeval kui ka hilisõhtul. Ma kuulsin pealt, kuidas ta Hattiele rääkis kihlveost oma sõbratari Angela Quailiga, et enne kesksuve sööb noormees tal peost, kuid selle põhjal, kuidas kõik paistab, peab ta veidi rohkem pingutama.

      Angela Quail on kõige flirtivam ja põlastusväärsem tüdruk, keda tunnen – on võimatu uskuda, et ta isa on vikaar. Tema värv on hele kirsipunane, samuti ta huuled ja keha ümber liibuvad kleidid. Tal pole moraali ollagi. Ta töötas koos Venetiaga uues sõjaväe juhtimiskeskuses Litchfield Parkis, mis on vana, kuid suursugune mõisahoone Litchfieldi äärealal, täiuslike georgiaanlike sammaste ja astanguliste aedadega. See võeti paar kuud tagasi sunniviisiliselt valitsuse poolt sõjaväe käsutusse ja leedi Worthingil tuleb koos õega jääda Cheswicki lossi. Oh teda vaesekest küll. See on nüüd ülimalt tähtis koht ja kuna loss asub vaid viie miili kaugusel Chilburyst, oleme ka meie tugevdatud valve all, juhul kui natsid üritavad seda pommitada. Venetia teeb seal kontoritööd ja arvab, et tal on elutähtis roll, kuigi kõik, mida ta teeb, on kirjade trükkimine ja telefoniteadete edastamine Londonisse.

      Eelmisel kuul saadeti Angela sealt Londonisse, tõelisesse sõjaministeeriumisse, kus ta peaaegu kindlasti lõbustab iga kohalolevat meest. Angela on ilma vähimagi kahtluseta kõige oskuslikum flirtija siinpool Inglise kanalit. Venetiat ajab hulluks, et ta parim sõbranna läks Londonisse, sest kellega veel ta oma vallutusi jagada saab? Ma lootsin, et ilma Angela halva mõjuta muutub Venetia veidi tagasihoidlikumaks, kuid ta näib olevat veelgi hullem.

      Tšehhist evakueeritud Silvie

      Nüüd pean teile jutustama Silviest, meie kümneaastasest evakueeritud juuditarist. Natsid olid tunginud ta koju Tšehhoslovakkias, aga tüdruku vanematel õnnestus laps enne sõja puhkemist siia toimetada. Ta vanemad pidid talle võimaluse korral järgnema. Onu Nicky, ema noorim vend ja mu kõige lemmikum perekonnaliige, organiseeris laste evakueerimist ja tõi meile eelmisel suvel Silvie, just enne sõja algust.

      „Me pidime evakueerimise lõpetama, kuna piirid on kinni ja see on nii kohutav nendele lastele, kes maha jäid,“ rääkis ta. „Natsid peremehetsevad nüüd juba pooles Ida-Euroopas. Seal valitseb meeleheitlik olukord. Nad on kõrilõikajad ja arreteerivad inimesi, kes nende seadustele ei allu. Nad teevad kõike, mida vaid tahavad. Inimesed on hirmust kanged.“

      Issile ei meeldinud sugugi, et Silvie meil oli. Kuid paari kuu pärast kuulutati sõda välja ja sajad ebameeldivad Londoni evakueeritud ilmusid kohale ning nõudsid kodu. Ühtäkki muutus ta rõõmsaks, et meil oli armas, puhas ja vaikne Silvie, seega teistele ruumi ei jätkunud. Vikaar ja proua Quail võtsid endale ühe kohutava naise koos nelja räpase lapsega, kellel olid täid ja kirbud, aga ei mingeid lauakombeid. Naine vaidles alailma proua Quailiga. Ühel päeval pöördusid nad aga tagasi Londonisse, sest näis, et sõda ei tulegi. Ta isegi ei tänanud pererahvast.

      Mul tuleb veel otsustada, mis on Silvie värv. Ta ei räägi kuigi palju ega naerata eriti sageli. Oleme püüdnud elu tema jaoks veidi lõbusamaks muuta ja aidanud tal inglise keelt harjutada. Ta ütles mulle, et tal on saladus, millest ei saa ühelegi hingele rääkida.

      „Olen täiesti usaldusväärne,“ veensin teda. Kuid ta jäi endale kindlaks, hoidis väikesed huuled kõvasti kinni ega öelnud mulle midagi.

      Kui ta saabus, polnud tal isegi kohvrit, mis oli ilmselt tee peal kaduma läinud. Piiriületus Hollandisse oli olnud raske ja nad lasti kiirustades läbi. Rühm koosnes umbes sajast lapsest, mõned neist vaid viie- või kuueaastased. Ta jutustas, et teekonna ajal nutsid nad kogu aeg oma emasid taga, kõik need kolm päeva. Kohvrite kaotsiminek oli sellepärast eriti valulik, et neis olid laste lemmikmänguasjad, kodused fotod, kõik, mis oli tuttav. Me andsime Silviele nuku, kui ta saabus, kuid ta asetas selle seina ääres olevale toolile ja vaatas riidekappi, justkui see oleks võlujõul avanev ukseava paremasse maailma.

Скачать книгу