inimesed minu poole, imestades, miks ma üldse tulnud olin.
Hetkel, kui mul tuli mõttesse avada paar ust ja veidi uudishimutseda, juhatas küüruga kääbusetaoline ülemteener mind külalistetuppa. Ma lootsin seal maitsta kõrgklassi matusteks valmistatud suupisteid, kuid avastasin, et olen üksinda suures vaikses ruumis.
Kaugelt kostis, kuidas keegi klimberdas kiirustades klaveril „Kuupaistesonaati“, mille meloodia tümpsus rahutult külluslikult kaunistatud lagede all, samal ajal kui minu sõrmed libisesid üle vanamoodsa kuldbrokaadist diivanikatte. Siis tõstsin üles alasti kreeklase pronksskulptuuri, mis oli mu käes nii raske nagu surmarelv. Priiskav toasisustus pimestas silmi oma põrandani langevate siniste siidkardinate, eemaletõukavate esivanemate majesteetlike portreede, portselanist kujude, antiikesemete ja ebavõrdsusega.
Ma ei saanud lahti mõttest, et kui minul nii palju raha oleks, teeksin kõik palju kenamaks, muudaksin toa rõõmsameelsemaks. Siin lõhnas surma järele, sama ammuse kui need surnud mehed seintel, ja elutute hirvesilmade pilgu järele, mis kehast eraldatud peast tammepaneelidest seinalt vastu vaatasid. Seina kattis tolm ja tuhk. Mulle meenus eelmine suur sõda, kui kogu maailma raha ei saanud sulle tagada surematust. Surm muutis kõik võrdseiks. Naljakas, kuidas kõik nii kiiresti tagasi oma kohale loksus – rikkad võimutsesid ja meie püüdsime seal allpool kuidagiviisi toime tulla.
Tõmbasin välja paki plärusid ja süütasin ühe. Kerge suitsuvine lookles end koduselt tundes kardinatesse.
Selja tagant kostis räme hääl. „Kas tohib paar sõna öelda?“ Käsi haaras mu küünarnukist ja enne kui arugi sain, tõugati mind toa tagaosas oleva ukse juurde. Ma pöördusin ja nägin brigaadikindralit, kelle lillakad veresooned meelekohtadel paisusid – ta pidi eelmisel õhtul kaua aega Šoti baaris veetma. Ta lükkas mind kabinetti, mis oli paksult täis meestele kuuluvaid asju – palju nahktoole ja paberikuhjasid ning dokumendimappe. Sigarilõhn segunes ebameeldivalt lehkava hingeõhuga.
Kui mees enda taga lukuaugus võtit keeras, teadsin kohe, et see peab raha tähendama.
„Minu kaastunne teie kaotuse puhul,“ laususin ma, uurides ümbritsevat ja püüdes hirmuvärinaid varjata. Brigaadikindral on tähtis mees, ta mõjuvõimas kohalolek on ülemuslik, tahumatu ja ebameeldiv, ka jõuline ja halastamatu. Ta on üks nende vanade hulgast, kes arvavad, et kõrgklass tungib kõigest läbi. Selline, kes mõtleb, et ta võib kõiki kamandada ja käitub nii, nagu kuuluks kogu maa talle.
„Ma teadsin, et sa tuled,“ pomises ta pahaselt, hääl joodud alkoholist ebaselge. „Ja ma lasksin Proggettil sind elutuppa viia. Sa pead mulle teene osutama. Aeg on äärmiselt oluline.“ Ta istus ärimehelikult oma ülisuure laua taha, jättes mind teisele poole mööblieset seisma nagu käsku ootava teenijanna. Ma pidasin aru, kas mitte tooli enda poole tõmmata, aga kujutlesin siis, et selle vastuhakuga peaks kaasas käima ka paar kniksu, niisiis kukutasin käekoti põrandale ja jäin ootama.
„Enne kui alustan, pean teadma, et saan sind täielikult usaldada,“ lausus ta, tõmmates silmad pilukile, nagu oleks tegu ametliku sõjatehinguga, kuigi teadsin täpselt, et jutt tuleb hoopis muust.
„Muidugi saate, olete alati saanud,“ valetasin teda pahaselt põrnitsedes, et ta üldse mu aususes kahtleb.
Ta ei hirmutanud mind oma kõrgklassi sõjaväelise käitumisega. „Ma olen elukutseline, härra brigaadikindral. Kui te seda silmas peate? Ma ei üllatu kunagi millegi üle, mida mul teha palutakse. Ja ma hoian alati oma suu lukus.“
„Mul on vaja, et töö saaks tehtud,“ sõnas ta järsult. „Olen kuulnud, et teed meeleldi ka neid asju, mis sinu töökohustuste raamidest väljuvad.“
„Oleneb sellest, milleks te mu abi vajate,“ vastasin ma. „Ja kui palju mulle makstakse.“
Sära ilmus ta silmisse ja ta ajas selja sirgu. Kõnelesin keeles, mida ta mõistis ja kuulda tahtis – rohkem pakkus talle huvi raha kui tegu ise. „Sa võid suure summa saada.“
„Mida te täpselt silmas peate?“
Nüüdseks hakkasin juba arvama, et ta tuleb lagedale millegi suurega, millegagi, mis korralikult mu taskuid täidab. Arvasin, et ta järjekordne armulugu on luhta läinud (võib-olla on asjasse segatud mõni silmapaistev naine, äkki keegi meie külast), seega ei iseloomusta sõna šokeeritud seda, kuidas ma ennast tundsin, kui ta oma ettepanekuga lagedale tuli.
„Meie sündiv laps peab olema poiss.“
Ma ei lausunud sõnagi, kuna kaalusin, mida ta õieti öelda tahtis. Ta jälgis mu reaktsiooni, silmad uurisid mind. Mees vaagis, kas mul on olemas vajaminev julgus, valmidus petta ja piisavalt ahnust.
„Meie laps ei ole ainus, kes sel kevadel külas sünnib,“ jätkas ta, käitudes nii, nagu jagaks rindejoonel keerulisi käsklusi. „Ja meie oma peab olema poiss. Kui oleks võimalik kindlustada, et just nii lähebki ...“
Ma sain ta mõttest aru. See oli ennekuulmatu. Ta tahtis, et ma vahetaksin ühe vastsündinud poisslapse tema omaga, kui see juhtub tüdruk olema. Imesin huuli ja nägin kõvasti vaeva, hoidmaks õhetavat naeratust vapralt näol. Olin kindel, et just seda ta silmas pidaski. Kuid minul tuli rahu säilitada. Pidin nii palju kui võimalik ettepanekut enda huvides ära kasutama.
„Minu arvates on see ülim risk, samuti suur enda ohtu seadmine,“ sõnasin kiiresti.
Ta nõjatus ettepoole, langetades hetkeks näo. Mehe silmamunad tungisid esile, verd täisvalgunud ja kerajad. „Kuid kas seda on võimalik teha?“
„Võib-olla,“ ütlesin põiklevalt. Aga ma teadsin, et saaksin sellega hakkama. Mul on üks taimne nõiajook, mis kiirendab sünnitust, ja kuna küla on väike, jõuab paari minutiga ühest majast teise.
„Ükskõik kes aitab asja korda ajada, saab selle eest hästi makstud,“ lausus ta tuimalt, mängides oma vuntsidega, justkui oleks see raskesti lahendatav mõistatus.
„Kui hästi?“
Ukse tagant kostis rüselust ja see pani mehe tagasi tõmbuma.
„Me võime seda arutada mujal ja teisel ajal.“ Ta tõusis ja läks klaasukse juurde. Sealt avanes vaade korratutele põldudele ja orgudele kuni Inglise kanalini, mille hall ja mäslev pind sarnanes musta nõudepesuveega.
„Kohtume ülejärgmisel neljapäeval kell kümme Peasepotteri metsas asuvas küünis,“ ütles ta vaikse häälega.
„Ma tulen,“ sosistasin mina.
„Võid nüüd lahkuda,“ lisas mees. Pöörates järsult pead, vaatas ta mind tungivalt, vastikust tekitava ähvardusega. „Ei ühtegi sõna kellelegi.“
Tundes end üliõnnelikuna, et minema sain, pöördusin ümber ja sööstsin ukse poole, keerasin lukuaugus võtit ja sulgesin selle õrnalt enda taga, enne kui rahvast tulvil saali suundusin. Mu samm muutus pikemaks, kui läbi musta rõivastatud leinajate, sõjaväevormide ja uudishimulike naabrite summa kiirustasin. Sammusin otse eesuksest välja ega jätnud kellegagi hüvasti. Ikka veel saabus inimesi suurejoonelisele sissesõiduteele, seega pidin rõõmust hüppamise vahele jätma ja sammusin reipalt küla poole tagasi.
Kui ma juba oma väikeses luitunud kodus olin, lasksin kuuldavale väljateenitud rõõmuhõiske, heitsin käed üles ja naersin ülima naudinguga. See plaan toimib.
Ma tõestan sulle, et võid mulle
