Clara!
Tehing on sõlmitud. Armas õde, meid ootab suurem rikkus, kui me eales unistada oleksime osanud. Nagu kokku lepitud, läksin brigaadikindraliga metsas asuvasse mahajäetud kivikuuri kohtuma.
Ta oli juba kohal ja võttis välja hõbedast taskukella. „Sajäid hiljaks.“
„Tõesti või?“ naeratasin viisakalt. „Kui kahju!“
Ta mühatas mu häälest kostva eksimatu iroonia peale. „Noh? Kas arvad, et suudad seda teha?“
„Te peate silmas beebide vahetamist?“ Ma ei naeratanud enam, kuigi leidsin endiselt, et on ülilõbus, kui ta just seda öelda tahtis. „Napsan pärast sünnitust maimukesed ja panen mõlemad naised uskuma, et nad äravahetatud lapse ilmale tõid?“
„Jah, naine, kurat sind võtku,“ karjus ta. „Või peaksin kellegi teise otsima?“
„Ma kahtlen, kas te kedagi nii usaldusväärset leiate.“ Siis lisasin koos naerupahvakuga: „Kuigi ka proua Tilling on ämmaemandate koolituse läbinud, ehk soovite temalt abi paluda?“
„Ära räägi lollusi,“ möirgas mees. „Vasta mulle. Kas sa teed seda?“
„Oleneb pakutavast summast.“
Ta norsatas nagu tige pull. „Ma annan sulle viis tuhat.“
Sekundi murdosa jooksul seiskus mul hingamine. Viis tuhat naela on ülisuur summa – kümme korda rohkem, kui ma aastaga teenin. Kuid ma ei kavatsenud sellega leppida. Vanal lurjusel on kaugelt rohkem raha. Olen ju näinud ta pidurõivaid ja -ehteid, kristallist lühtreid ja neetud kroonijuveele.
„Ma ei saa hiljem enam töötada ja pean pärast seda külast lahkuma,“ laususin nii kurvameelselt, kui suutsin. „Vajan kakskümmend, et asja üldse kaaluda.“
Ta läks raevu. „Olgu siis kaheksa tuhat. See peaks olema sinusugusele naisele piisav.“
„Minusugusele naisele?“ Tõstsin pilgu ja vaatasin, kuidas ta mind põrnitses. Kergitasin kulme. „Teate, minusugune naine võib suure tormi üles keerutada.“
„Kas sa ähvardad mind?“ sisises ta. „Kui sa seda teed, eitan ma kõike. Keegi ei usu sinu sõna minu oma vastu.“
„Sellele ei maksa küll lootma jääda, brigaadikindral,“ sõnasin ma. „Teiesuguste aristokraatide võimuaeg on ammu möödas.“
„Ma lasen su veel millegi eest üles puua, pea meeles.“
„Kümme tuhat ja ma teen seda,“ sõnasin kindlameelselt. „Eeldusel, et saan raha hoolimata sellest, kas asi õnnestub või mitte.“
„Sa teed täpselt seda, mida ma käsin, preili Paltry, või sa ei saa siin enam kunagi töötada. Kas kuuled?“ Ta tuli mulle lähedale. „Saad raha siis, kui mina saan oma poisi.“
„Te maksate mulle enne ja kui poisse ei sünnigi, ei saa mina sinna midagi parata. Aga kui tuleb poiss,“ naeratasin ahvatlevalt, „saate ta endale.“
Mees surus käed rusikasse. Ta ei olnud selle pärast tinginud. Alates hetkest, kui ma viis aastat tagasi siia tulin, asusin hoolikalt oma mainet kujundama, et minust jääks mulje kui ausalt töötavast inimesest. Eriti jälgisin rohtude määramist, millega ma ühes Somerseti külas eksinud olin. (Sa ju mäletad, kuidas mind lahkuma sunniti pärast seda, kui andsin soolatüügastega inimestele vale salvi, mille tagajärjel alakeha lillakaks muutus. Järgnesid kolm abielulahutust, suur rusikavõitlus, noore naise kadumine ja vähemalt kaks vihast meest üritas mind kinni püüda.) Ei, Clara. Chilburys olen oma mängu ettevaatlikult mänginud, minevikust vaikinud ja kohalike reeglite järgi toiminud.
On saabunud aeg saaki koristada.
„Hea küll, sa saad kümme tuhat. Kuid pool enne ja pool pärast,“ röökis brigaadikindral. „Ja kui proua Winthrop sünnitab poisi, pead poolega leppima.“ Ta vaatas mind hukkamõistvalt. „Kuidas ma saaksin usaldada naist, kes on võimeline midagi sellist tegema?“
„Naised on paljukski võimelised, härra. Te pole seda lihtsalt enne märganud.“ Naeratasin suunurgast. „Ma vajan esimest poolt oma osast sularahas täpselt kahe nädala pärast.“
Mees kahlas põõsastikus ringi ja äkki ma taipasin, kui palju see tehing tema jaoks tähendas. Oleksin pidanud võtma temalt viiskümmend ja ta oleks andnudki. Ta oleks teinud peaaegu kõike.
„Sa saad oma raha,“ urises ta endale nina alla. „Tule siia tagasi täna kahe nädala pärast kell kümme ja raha ootab sind.“ Ta astus minu poole, silmad pilukil nagu Ebenezer Scrooge’il2. „Ja pea meeles, et sa suu kinni hoiad, vastasel korral on tehing läbi. Ka mu naisele mitte sõnakestki. Ta ei tohi teada. Kas sa kuuled mind?“
„Ma kuulen teid, härra.“ Rääkisin vaikselt. „Kõik on täiesti selge.“
Nende sõnadega pöördusin ümber ja suundusin metsa, jättes ta edasi-tagasi tammuma ja omaette kiruma.
Hingates sisse värskemana tunduvat õhku, tantsisklesin sõnajalgadest välja teeraja peale. Kõik toimib, Clara. Ettevaatuse mõttes olen otsustanud selle tüütu Tillingi-mutiga semutsema hakata. Hoian kõrvad kikkis. See on suur raha ja nüüd asun halastamatult üksikasju välja töötama. Kirjutan kõigest täpselt nii, nagu sa oma kirjas soovisid. Ma tean, mida sa arvad – et keeran kõik vussi nagu tavaliselt. Aga seekord ei jäta ma sind hätta. Ma vannun, et juba enne kevadet oled rikas.
Edwina
2 Tegelane C. Dickensi „Jõulujuttudest“.
PROUA TILLINGI PÄEVARAAMAT
Kolmapäev, 17. aprill 1940
Primi teadaanne, mis teavitas uuest naistekoorist, on meie väikeses kogukonnas keeristormi tekitanud. Eelmisel õhtul enne Naiste Vabatahtliku Teenistuse koosolekut (või NVT, nagu me praegusel ajal ütleme) teatas proua B mulle, et oli otsejoones vikaari juurde tõde välja selgitama läinud.
„„Kas te olete sellele naisele – uustulnukale – loa andnud koor üle võtta ja seda tundmatuseni muuta?“ nõudsin ma. Ja kas tead, mida ta mulle vastas? Vikaar, kes peaks jumalamees olema, sõnas: „Nojah, ta oli väga otsusekindel ja ma ei suutnud talle tõesti vastu vaielda.“ Ma ei teadnud, mida selle peale öelda!“
„Jessas,“ vastasin ma. Kogu see asi ajas mind väga elevile. Vähemalt hakkame jälle laulma. Olen sellest puudust tundnud. „Ma tean, et see on ebatavaline, aga lööme kaasa ja vaatame, mida Primil meile öelda on. Lõppude lõpuks, ega see meile halba tee.“
„Ei tee halba?“ röögatas proua B mulle. „Kas meie küla maine hävitamine polegi halb? Ma ei suuda ettegi kujutada, mida leedi Worthingil mulle selle kohta öelda on. Ta on täielik tähenärija, kes tahab, et asju tehtaks nii, nagu neid alation tehtud.“
Mõned
