tion>
Clare Pooley
Tõeprojekt
Originaali tiitel:
Clare Pooley
The Authenticity Project
Bantam Press
2020
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © Quilson Ltd., 2020
Tsitaat Leonard Coheni laulust „Anthem” (lk 7). Copyright © 1993,
Leonard Cohen ja Leonard Cohen Stranger Music Inc., õigused
omandatud The Wylie Agency (UK) Ltd. vahendusel.
© Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2020
ISBN 978-9985-3-4956-4
e-ISBN 9789985350072
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Minu isale Peter Pooleyle, kes õpetas mu sõnu armastama
Ring the bells that still can ring
Forget your perfect offering
There is a crack in everything
That’s how the light gets in.1 Leonard Cohen
1. MONICA
Ta oli proovinud kaustikut tagastada. Kohe, kui ta taipas, et see oli maha unustatud, võttis ta kaustiku ja tormas selle silmapaistvale omanikule järele. Kuid mees oli kadunud. Nii vana taadi kohta liikus ta üllatavalt nobedalt. Ehk ta ei tahtnudki, et talle järele jõutaks?
See oli tavaline kahvaturoheliste kaantega kaustik, just niisugune, nagu Monica oli koolis kasutanud, et sinna koduste tööde kohta kõik täpselt kirja panna. Ta sõbrad olid oma kaustikute kaaned täis joonistanud südamekesi, lillekesi ja värskeimate armumisobjektide nimesid, kuid Monica polnud sodijat tüüpi. Ta pidas korralikest kantseleitarvetest selleks liiga palju lugu.
Kaustiku kaanel oli kolm kenas kalligraafilises kirjas sõna:
See on tõeprojekt
Kaane alumises nurgas oli väiksema kirjaga märge „oktoober 2018”. Monica mõtles, et ehk on kaustikus kusagil kirjas ka aadress või vähemalt nimigi, et ta saaks selle omanikule tagastada. See oli küll väliselt silmapaistmatu, kuid sel oli Tähtsa Asja aura.
Naine kergitas kaant. Esilehel oli vaid mõne lõigu jagu teksti.
Kui hästi sa tunned enda läheduses elavaid inimesi? Kui hästi tunnevad nemad sind? Kas sa üldse tead oma naabrite nimesid? Kas sa märkaksid, kui nad on hätta sattunud või kodust pikaks ajaks lahkunud?
Kõik valetavad oma elu kohta. Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid? Ütleksid välja selle, mis määrab su olemuse, mis paneb kõik sind ümbritseva paika? Ja mitte internetis, vaid sind reaalselt ümbritsevatele inimestele?
Ilmselt ei juhtu midagi. Kuid võib-olla muudab selle loo rääkimine kas sinu elu või kellegi teise elu, kellega sa pole veel kohtunud.
Vaat seda ma tahangi teada saada.
Tekst jätkus järgmisel leheküljel ning Monica oleks hirmsasti tahtnud edasi lugeda, kuid hetkel oli kohvikus üks päeva kõige töörohkemaid aegu ja ta teadis, et graafikus püsimine on eluliselt oluline. Muidu võis hulluks minna. Ta torkas kaustiku tagavaramenüüde ja mitmesuguste varustajate reklaamvoldikute juurde. Küllap ta pärast loeb, kui saab korralikult keskenduda.
Monica heitis oma kohviku peal asuvas korteris diivanile pikali, ühes käes suur klaas valget Sauvignoni ja teises maha unustatud kaustik. Hommikul loetud küsimused olid teda vastuseid nõudes kiusama jäänud. Naine oli terve päeva inimestega rääkinud, viinud neile kohvi ja kooke, lobisenud ilmast ning jaganud värsket keelepeksu kuulsuste kohta. Kuid millal oli ta viimati öelnud kellelegi enda kohta midagi tõeliselt olulist? Ja mida ta õieti nende kohta teadis peale selle, kas neile meeldis piimaga kohv või suhkruga tee? Ta avas kaustiku teise lehekülje.
Minu nimi on Julian Jessop. Ma olen seitsmekümne üheksa aastane kunstnik. Viimased viiskümmend seitse aastat olen ma elanud Fulham Roadil Chelsea ateljees.
Need on põhiandmed, kuid tõde on selline: MA OLEN ÜKSILDANE.
Tihti on nõnda, et ma ei räägi mitu päeva järjest mitte kellegagi. Mõnikord, kui ma olen sunnitud rääkima (kui keegi näiteks helistab mulle maksejõuetuskindlustuse asjus), avastan, et mu hääl on hädine, sest see on pikast kasutamatusest kurgus kängu jäänud.
Vanus on mind nähtamatuks muutnud. See on minu meelest eriti raske taluda, kuna mind vaadati alati. Kõik teadsid, kes ma olen. Ma ei pidanud end esitlema, piisas sellest, et ma lävele ilmusin, kui mu nimi juba levis sosinal kogu ruumis ning minu poole hakati vilksamisi pilke saatma.
Ma armastasin peeglite ees passida ning poeakendest aeglaselt mööda jalutada, imetledes neilt oma pintsakulõiget või käharaid juukseid. Kui ma praegu juhtun oma peegelpilti nägema, tunnen end vaevu ära. See kõlab irooniliselt, kuid Mary, kes oleks rõõmuga leppinud vananemise paratamatusega, suri suhteliselt noorelt, kuuekümneaastasena, mina aga olen ikka veel siin ning sunnitud jälgima omaenese järkjärgulist kõdunemist.
Kunstnikuna ma vaatlesin inimesi. Ma analüüsisin nende suhteid ja märkasin, et alati on olemas jõujaotus. Üks pool on rohkem armastatud ning teine rohkem armastav. Mina pidin olema see rohkem armastatud. Mõistan nüüd, et suhtusin Marysse kui kellessegi endastmõistetavalt olemasolevasse, kel on tavaline terviklik roosapõskne ilu, pidev mõtlikkus ja kes on usaldusväärne. Õppisin teda hindama alles siis, kui teda enam polnud.
Monica tegi pausi, et lehte pöörata ning suutäis veini rüübata. Ta polnud kindel, kas Julian talle meeldib, ehkki tal oli taadist kahju. Ta kahtlustas, et vastumeelsustunne on suurem kui haletsus. Ta luges edasi.
Kui Mary oli veel siin, oli me väike majake alati rahvast täis. Kohalikud lapsed jooksid sisse-välja, Mary aga jagas neile ohtralt lugusid, nõuandeid, limonaadi ja Monster Munchi. Minu vähem edukad kunstnikest sõbrad ilmusid pidevalt õhtusöögile oma tulekust teatamata ning sama tegid ka mu värskeimad modellid. Mary tegi teisi naisi tervitades püüdlikult head nägu, nii et vist ainult mina märkasin, et neile ei pakutud kunagi kohvi kõrvale šokolaadi.
Meil olid käed-jalad kogu aeg tööd täis. Meie seltsielu keskmeks olid Chelsea Kunstiklubi ning King’s Roadi ja Sloane Square’i bistrood ja butiigid. Mary tegi ämmaemandana pikki tööpäevi, mina aga sõitsin mööda riiki ühest kohast teise, et maalida
