mitu mõtet põrkasid Hazardi peas raginal kokku, kui valjusti plärisev äratuskell ta üles ajas. Esiteks: ma pole maganud rohkem kui kolm tundi. Teiseks: mul on täna veel hullem olla kui eile, mida kuradit ma ometi mõtlesin? Kolmandaks: mu voodis on blondiin, kellega ma ei taha mingit tegemist teha ja kelle nimi mulle meelde ei tule.
Õnneks oli Hazard varemgi sellises olukorras olnud. Ta virutas alarmi vait, kuni tüdruk veel magas, suu ammuli nagu Jaapani seksinukul, ja võttis ettevaatlikult blondiini randmest kinni, et ta käsi oma rinnalt ära tõsta. Naise käsi rippus lõdvalt nagu surnud kala. Mees asetas selle ettevaatlikult kortsus ja läbi higistatud linadele. Paistis, et voodikaaslane oli nii suure osa oma näost padja külge jätnud – seal oli huulepulga punast, silmavärvi musta ja naha elevandiluuvalget –, et mees imestas, kuidas naisel üldse veel mingi nägu peas oli. Hazard upitas end voodist välja ning võpatas valust, kui ta aju piljardikuulina vastu kolpa kõmatas. Ta komberdas toa nurka kummuti juurde ning just nagu ta oli lootnudki, oli seal paberitükk kritseldusega: TA NIMI ON BLANCHE. Issand, ta oli ikka üks osav sell.
Hazard käis duši all ning riietus nii vaikselt ja kähku kui sai, otsis puhta paberitüki ja kirjutas kirjakese:
Kallis Blanche, sa olid magades nii rahulik ja ilus, et ma ei raatsinud sind äratada. Aitäh selle öö eest. Sa olid jumalik. Kui ära lähed, palun pane välisuks kindlasti korralikult kinni. Helista mulle.
Kas naine oli tõesti jumalik? Kuna mehel polnud mäluraasugi umbes alates eile õhtul kella kümnest, kui ta diiler oli kohale ilmunud isegi kiiremini kui tavaliselt, arvestades, et oli esmaspäev, ei olnud tal sellest sooja ega külma. Ta kirjutas sedeli allserva oma telefoninumbri, hoolikalt jälgides, et kahe numbri kohad saaksid vahetatud ja sellest mingit kasu poleks, ning jättis sedeli soovimatu külalise kõrvale padjale. Ta lootis, et tema tagasituleku ajaks pole naisest korteris mingit jälge järel.
Hazard kõmpis metroojaama poole täiesti autopiloodil. Tal olid isegi oktoobrikuus päikeseprillid ees, et silmi uue päevaalguse nõrga valguse eest kaitsta. Eelmise õhtu kokkupõrkepaigal ta seisatas. Ta oli üpris kindel, et näeb nüüdki kõnniteel paari veripunast veiniplekki nagu tunnismärke toimunud röövkallaletungist. Täiesti soovimatu kujutluspilt virutas talle näkku – söakas ilus brünett põrnitses, nagu vihkaks teda kõigest hingest. Naised ei vaadanud teda kunagi niiviisi. Hazardile ei meeldinud, kui teda vihati.
Järsku kargas talle pähe mõte, mis riivamisi ebamugava tõe pinnale tõi: ta ise vihkas end samuti. Kõige väiksema molekuli ja tillema aatomini, enda kõige mikroskoopilisema koostisosani.
Miski pidi muutuma. Tegelikult pidi kõik muutuma.
5. MONICA
Monica oli alati numbreid armastanud. Ta armastas nende loogikat ja ettearvatavust. Tema meelest oli võrduse ühe poole teisega tasakaalu viimine, x-i leidmine ja y-i tõestamine meeletult rahuldust pakkuv tegevus. Kuid praegu tema ees lebaval paberil ei käitunud numbrid üldse hästi. Kui palju numbreid ta ka ei lisanud vasakpoolsesse sissetulekute tulpa, ei suutnud need ikkagi võistelda parempoolse väljaminekute tulbaga.
Monica meenutas oma kunagisi päevi kesklinna firmas töötava juristina, kui numbrite kasvatamine oli küll tüütu, kuid nende pärast ei pidanud kunagi unetuid öid veetma. Iga tund, mille ta mõne lepingu väikeses kirjas teksti kallal pead murdes või lõputuid määrusi lehitsedes mööda saatis, tähendas ta kliendile kahesaja viiekümne naelast arvet. Selle summa saamiseks tuli tal nüüd müüa sada keskmise suurusega cappuccino’t.
Miks ta oli lasknud endal elus teha niisuguse kannapöörde nii innukalt ja puht emotsionaalsetel põhjustel? Tema, kellel oli raske ilma mõttes pikalt poolt- ja vastuargumente kaalumata, hindu, toiteväärtust ja kaloreid võrdlemata isegi seda otsustada, millist võileiba ta tahab.
Monica oli läbi käinud kõik kohvikud oma korteri ja kontori vahel. Olid hingetud kohvikud, väsinud ja räpased kohvikud ning täpselt ühesugused masstoodangut müüvad ketikohvikud. Iga kord, kui ta andis raha välja ülemäära kalliks hinnatud keskpärase kaasa võetava kohvi eest, kujutles ta omaenda ideaalset kohvikut. Seal ei oleks betooni, vormitud plastmööblit, paljaid juhtmeid ega industriaalstiilis lampe ja laudu, pigem oleks seal tunne, nagu oleks sind kellegi poole koju kutsutud. Seal oleksid mõnusad üksteisega kokku sobimatud tugitoolid, eklektiline kunstivalik seintel, ajalehed ja raamatud. Raamatud peavad olema igal pool, mitte dekoratsioonidena, vaid sellised, mida sa võid kätte võtta, lugeda ja koju kaasa viia, kui riiulisse teise raamatu asemele jätad. Baarimees ei küsiks seal su nime, et mitte seda su kruusile valesti kirjutada, sest tema – või baaridaam, lisas Monica kiiresti – teaks seda juba. Nad küsiksid su laste käekäigu kohta ja mäletaksid su kassi nime.
Ja siis märkas ta Fulham Roadil kõndides, et igivana tolmune kommipood on lõpuks uksed sulgenud. Selle esiküljel kuulutas suur silt: VÄLJA ÜÜRIDA. Keegi kohalik võrukael oli maalinud kahe sõna vahele suure K-tähe.
Iga kord, kui Monica tühjast poeruumist möödus, kuulis ta peas oma ema häält. Viimastel nädalatel, mis lõhnasid haiguse ja mädanemise järele ning tõid pidevalt kuuldavale meditsiini aparaatide elektroonilisi piiksatusi, oli ema püüdnud tütrele kiiruga veel mitmekümne aasta elutarkust edasi anda, enne kui oli liiga hilja. Monica, kuula mind. Monica, kirjuta see üles. Monica, ära seda unusta. Emmeline Pankhurst ei aheldanud ennast sellepärast aia külge, et me elaksime oma elu tillukeste hammasratastena kellegi teise masinas. Ole ise enda ülemus. Loo midagi. Anna inimestele tööd. Ole kartmatu. Tee midagi, mis sulle tõeliselt meeldib. Tee oma elu elamisväärseks. Monica siis tegigi seda.
Monica oleks tahtnud kohvikule ema nime panna, kuid ta ema nimi oli Charity3 ja tundus ülimalt halva ärilise otsusena anda kohvikule nimi, mis vihjab, et seal ei pea millegi eest maksma. Kuid nagu selgus, oli muresid selletagi küllalt.
See, et kohvik oli Monica unistus, ei tähendanud, et teised inimesed pidanuks tema unistust jagama. Igatahes ei teinud nad seda niigi palju, et kulusid katta ning Monica ei saanud ju igaveseks ajaks miinusesse jääda, pank poleks lihtsalt lasknud tal seda teha. Ta pea valutas. Ta läks baarileti juurde ning kallas pudelisse jäänud punase veini jäägi endale suurde klaasi.
Boss olla on muidugi tore, ütles ta mõttes emale, ja ta ka armastas oma kohvikut, mille hõngust oli ta üleni läbi imbunud, kuid see oli üksildane koht. Naine igatses kontori keelepeksu veeautomaadi juures, ta tundis puudust seltsimehelikust pitsa jagamisest hilisõhtustel töötundidel, ta avastas end isegi meenutamas õrnusega tobedaid meeskonnatreeningu päevi, kontori argood ja tõlkimatuid kolmetähelisi lühendeid. Ta armastas oma kohviku töötajaid, kuid nende vahel oli alati kerge distants, sest Monica oli vastutav teiste elatustaseme eest, aga praegu ei suutnud ta isegi enda oma hoida.
Talle meenusid küsimused, mida too mees Julian oli sellelesamale lauale jäetud kaustikus küsinud. Naine kiitis ta kohavaliku heaks. Monica hindas tahtmatult inimesi selle järgi, kuhu nad kohvikus endale istekoha valisid. Kui hästi sa tunned enda läheduses elavaid inimesi? Kui hästi tunnevad nemad sind?
Ta mõtles kõikidele inimestele, kes tänasel päeval olid tulnud ja läinud, kõlksutades ukse kohal kellukest saabumisel ja lahkumisel. Nad olid kõik omavahel seotud rohkem kui iial varem, tuhandete inimestega, oma sotsiaalmeedia sõpradega ja sõprade sõpradega. Kas nemad tundsid just nagu tema, et mitte kellegagi pole tegelikult rääkida? Mitte hiljutisest kuulsuse väljatõstmisest mingist majast või saarelt või džunglist, vaid tähtsatest asjadest, sellistest, mis sul öösel magada ei lasknud. Näiteks numbritest, mis ei kavatsenud su käskudele alluda.
Monica korjas paberid kausta tagasi ning võttis telefoni, avas Facebooki ja keris uudisvoogu. Sellest Duncanist, kellega
