asuvale Bromptoni kalmistule, mis oli kõigi me sõprade keskne kokkusaamiskoht, kuna selle neli nurka tõid kokku Fulhami, Chelsea, South Kensingtoni ja Earl’s Courti. Me tegime admiral Angus Whitewateri haual nädalavahetuseks plaane. Me ei teadnud admiralist midagi, kuid tema viimast puhkepaika kattis juhtumisi tohutu suur mustast marmorist horisontaalne plaat, millest sai suurepärase joogilaua teha.
Ma surin mitmes mõttes koos Mary lahkumisega. Ma ignoreerisin kõiki telefonikõnesid ja kirju. Ma lasksin värvil paletil kõvaks kuivada ning ühel talumatult pikal ööl hävitasin kõik oma poolikud pildid, rebisin lõuendid värvilisteks ribadeks ja hakkisin seejärel Mary õmbluskääridega väikesteks tükkideks. Kui ma umbes viie aasta pärast viimaks oma kookonist välja pugesin, olid naabrid ära kolinud, sõbrad kadunud, agent mind maha kandnud – ja siis ma taipasingi, et olen muutunud inimeseks, keda ei märgata. Ma olin läbinud tagasimuundumise liblikast tõuguks.
Tõstan ikka veel igal reede õhtul admirali haual Mary terviseks klaasi ta lemmiku Bailey’s Irish Creamiga, kuid nüüd olen seal vaid mina koos möödunud aegade vaimudega.
Selline on minu lugu. Kui tahad, võid selle vabalt prügikasti visata. Või siis jutusta neil lehtedel ka oma lugu ning saada mu väike raamat edasi. Ehk leiad sinagi sellest katarsise nagu mina.
Mis edasi juhtub, on juba sinu teha.
2. MONICA
Naine guugeldas vanameest ning tõesti, Julian Jessopit kirjeldati Wikipedias kui portreekunstnikku, kes oli kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel üldtuntud isik. Ta oli õppinud Slade’i kunstikoolis2 Lucian Freudi käe all. Liikus kõmu, et nad olid aastaid naiste pärast piike ristanud. Luciani eeliseks oli tema tunduvalt suurem kuulsus, kuid Julian oli seitseteist aastat noorem. Monica mõtles Maryle, kes oli kindlasti surmväsinud pikkadest vahetustest teiste naiste lapsukeste ilmaleaitamisel ja juurdlemisest, kus ta abikaasa jälle ringi hulgub. Ausalt öelda tundus see naine üsna tallaalusena. Miks ta oma mehe juurest lihtsalt minema ei läinud? Monica kinnitas endale taas kord, et maailmas on hullemaidki asju kui vallaline olla.
Üks Juliani autoportreedest oli lühikest aega Rahvuslikus Portreegaleriis üleval olnud, täpsemalt näitusel nimega Lucian Freudi Londoni koolkond. Monica klõpsas pildil, et seda suuremalt näha, ja tõepoolest, seal oligi eile hommikul kohvikus nähtud mees, kuid hoopis siledam, just nagu oleks rosin tagasi viinamarjaks muutunud. Julian Jessop oli seal umbes kolmekümne aastane, üle pea kammitud heledate juuste ja nugateravate põsesarnadega, kerge muie suunurgas ning sinistes silmades läbitungiv pilk. Kui taat eile Monicale otsa vaatas, oli naisel olnud tunne, nagu sobrataks ta hinges. Pisut häiriv, kui sa parasjagu üritad vestelda mustikamuffini ja kihilise karamellikoogi erinevast headusest.
Monica vaatas kella. See näitas pool viis.
„Benji, kas sa saaksid umbes pool tunnikest äril silma peal hoida?” küsis ta oma baarimehelt. Jõudes vaevu mehe vastunoogutuse ära oodata, tõmbas ta mantli selga. Monica uuris läbi kohviku minnes laudu ja seisatas, et suurt punase sametkoogi purutükki kaheteistkümnendalt laualt ära korjata. Kuidas selline asi sai kahe silma vahele jääda? Välja Fulham Roadile astudes poetas ta raasu tuvile.
Monica istus harva bussi ülemisel korrusel. Ta oli uhke oma harjumuse üle turvanõudeid täita ning liikuva sõiduki trepist üles ronimine näis mõttetu riskina. Kuid seekord oli tal vaja paremat vaatluspunkti.
Monica jälgis, kuidas sinine nooleke mööda Google Mapsi aeglaselt piki Fulham Roadi Chelsea ateljeede poole liigub. Buss tegi Fulham Broadwayl peatuse ja liikus edasi Stamford Bridge’i poole. Vaateväljas kõrgus eespool Chelsea jalgpalliklubi tohutu suur ja moodne Meka ning selle varju oli pressitud eraldi sisse- ja väljapääsuga imetilluke täiuslik ateljeehoonetest ja elumajakestest küla, mida ümbritses silmatorkamatu müür, millest Monica oli tõenäoliselt sadu kordi mööda kõndinud.
Kordki aeglase liikluse eest tänulik olles proovis Monica mõistatada, milline neist majadest Juliani oma võiks olla. Üks hoone seisis teistest veidi eemal ning nägi välja pisut hädisem, nagu Julian ise. Naine oleks võinud päeva sissetuleku peale kihla vedada – mis tema majanduslikku olukorda arvestades polnud sugugi summa, mille võinuks kergekäeliselt ära anda –, et just see maja on õige.
Monica läks järgmises peatuses bussist maha ning pööras peaaegu kohe vasakule, Bromptoni kalmistule. Väljas oli juba hämar ning varjud pikad, õhust aga õhkas sügisrõskust. Kalmistu oli üks Monica lemmikpaikadest – ajatu rahusaareke keset linna. Ta armastas külluslikult kaunistatud hauakive, neid viimaseid uhkeldamisvõimalusi. Ma panen sulle marmorist hauaplaadi uhke piiblitsitaadiga ja püstitan sulle elusuuruses risti löödud Jeesuse. Naisele meeldisid kivist inglid, ehkki praeguseks olid paljudel neist olulised kehaosad puudu, ja vanamoelised nimed Victoria-ajastu hauakividel, nagu Ethel, Mildred või Alan. Millal see juhtus, et poistele enam Alan nimeks ei pandud? Kui järele mõelda, siis kas praegu üldse pani keegi oma lapsele nimeks Monica? Isegi 1981. aastal olid ta vanemad vanamoodsalt ära põlanud sellised nimed nagu Emily, Sophia või Olivia. Monica oli välja surev nimi. Ta suutis isegi kujutleda filmi pealkirja kinoekraanil: „Viimane Monica”.
Langenud sõdurite ja valgete Vene emigrantide haudadest reipalt mööda kõndides tajus ta kalmistu elusate asukate kohalolu – halle oravaid, linnarebaseid ja süsimusti ronkasid, kes valvasid haudu, nagu surnute hinged.
Kus see admiral oli? Monica hoidus vasakule, otsides pilguga eakat meest Bailey’s Irish Creami pudeliga. Ta taipas, et ei tea ise ka, miks seda teeb. Ta ei tahtnud Julianiga vestelda, vähemalt mitte veel. Naine kahtlustas, et sirgjooneline lähenemine võib mehele piinlikkust valmistada. Ta ei tahtnud kohe alguses valesti käituda.
Monica suundus kalmistu põhjapoolse serva poole, peatudes hetkeks, nagu tal tavaks, Emmeline Pankhursti haua juures, et talle vaikides tänulikult noogutada. Ta tegi tiiru seljandikuharjal ning oli juba vähemtallatud rada pidi teiselt poolt allaminekuga poolele teele jõudnud, kui märkas endast paremal liikumist. Seal istuski marmorist hauaplaadil Julian, klaas käes, mõjudes kuidagi pühaduserüvetajalikult.
Monica läks mööda ja hoidis silmad maas, et nende pilgud ei kohtuks. Kuid kohe, kui taat umbes kümne minuti pärast minema läks, tuli naine ringiga tagasi, et lugeda hauaplaadilt kirja:
ADMIRAL ANGUS WHITEWATER
KES ELAS PONT STREETIL
Suri 5. juunil 1963. a 74-aastasena
LUGUPEETUD JUHT, ARMASTATUD ABIKAASA
JA ISA JA TRUU SÕBER
BEATRICE WHITEWATER
Suri 7. augustil 1964. a 69-aastasena
Monical tõusid kuklakarvad turri, sest admirali nime taga oli hulk kõlavaid epiteete, kuid ta naine oli saanud vaid surmakuupäeva ja koha oma abikaasa hauaplaadi all.
Monica seisis veel pisut aega kalmistu vaikuses, kujutledes biitlisoengute, miniseelikute ja alt laienevate pükstega ilusate noorte inimeste seltskonda siin vaidlemas ja nalja viskamas, ning ta tundis end äkki üpris üksildasena.
3. JULIAN
Julian kandis oma erakluse ja üksilduse taaka nagu vanu halvasti istuvaid kingi. Ta oli nendega harjunud ja need olid mitmel moel mugavakski kantud, kuid ajapikku vajutasid need ta ikkagi lääpa ning tekitasid mõhnu ja paistetust, mis enam ära
