mis oli surmväsinud ja igatses ainult unustust. Hazard mõistis, et ta on kõigest surmani ära kurnatud, oma elust ja selle pidevast Ameerika mägedel üles-alla kihutamisest, diilerile tehtud närustest meeleheitekõnedest, pidevast ninnatõmbamisest ja üha vingemateks muutuvatest ninaverejooksudest. Kuidas oli juhtunud, et juhuslik ninnatõmbamine ühel peol, mis tekitas tunde, nagu suudaks ta lennata, oli kasvanud kohustuslikuks tegevuseks, et üldse hommikul voodist välja saada?
Kuna keegi ei paistnud unustatud kaustiku vastu huvi tundvat, tegi Hazard selle lahti. Lehekülge kattis tihedalt kirjutatud tekst. Ta proovis seda lugeda, kuid tähed vihtusid lehel tantsu. Hazard sulges ühe silma ja vaatas siis uuesti. Nüüd sättisid sõnad end juba korrapärasematesse ridadesse. Mees lehitses kaustikut pisut kaugemale ning avastas, et kirjutatud on kahe erineva käekirjaga – esimene oli peen kalligraafia, teine aga lihtsamate ümaramate tähtedega ja tavainimese moodi. Hazardit hakkas asi huvitama, kuid ühe silmaga lugemine oli tüütu ja pani ta peast põrununa paistma, nii et ta sulges kaustiku ning toppis selle pintsakutaskusse.
Kakskümmend neli tundi hiljem otsis Hazard pintsakutaskust pastakat ning sattus uuesti kaustikule. Tal kulus natuke aega meenutamiseks, kuidas see taskusse sai. Ta aju oli üksainus udukogu. Tal oli tappev peavalu ja ehkki ta oli rohkem väsinud kui oma minevikust meenutada suutis, põgenes uni ta eest. Mees heitis voodisse niiskete higiste linade ja vatiteki puntra otsa, võttis kaustiku pihku ja hakkas lugema.
Kui hästi sa tunned enda läheduses elavaid inimesi? Kui hästi tunnevad nemad sind? Kas sa üldse tead oma naabrite nimesid? Kas sa märkaksid, kui nad on hätta sattunud või kodust pikaks ajaks lahkunud?
Hazard naeratas endamisi. Ta oli kokaiinikoll. Ainus isik, kes teda huvitas, oli tema ise.
Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid?
Hahaa! Tõenäoliselt ta vahistataks. Töölt lastaks kohe kindlasti lahti. Ehkki praegu oli vist juba väheke hilja teda vallandada.
Hazard luges edasi. Julian täitsa meeldis talle. Kui tema oleks sündinud umbes nelikümmend aastat varem või Julian nelikümmend aastat hiljem, oleksid nad vabalt võinud sõbrad olla, linnas kahekesi seelikuid jahtida ja põrgulärmi teha. Kuid selles ta kahtles, kas ikka maksab oma lugu jutustada – ta ei tahtnud seda endalegi rääkida, mis siis veel teistest mõelda. Tõde oli asi, milleta sai ta hakkama. Ta oli end selle eest juba aastaid varjanud. Ta pööras lehte. Huvitav, mõtles ta, kes selle kaustiku enne mind üles korjas?
Mu nimi on Monica ja ma leidsin selle kaustiku oma kohvikust.
Kui lugesite Juliani lugu sellest, et ta tunneb end nähtamatuna, kujutlete ilmselt stereotüüpset pensionäri, kes riietub beeži, kannab kummivärvliga pükse ja ortopeedilisi kingi. Noh, seda ma teile ütlen, et Juliani kohta see ei käi. Ma nägin teda kaustikusse kirjutamas, enne kui ta selle maha jättis, ja ta on kõige vähem silmatorkamatu seitsmekümnendates eluaastates isik, keda ma kunagi olen kohanud. Ta näeb välja nagu ilma habemeta Gandalf ja riietub nagu Karu Rupert, tal on sinepikollane sametpintsak ja ruudulised püksid. Selles on tal õigus, et ta oli kunagi vägev mees. Vaadake vaid tema autoportreed. See rippus mõnda aega isegi Rahvuslikus Portreegaleriis.
Hazard sirutas käe mobiiltelefoni järele, et Juliani portreed guugeldada, kuid siis meenus talle, et see hulbib endiselt kohaliku veinibaari peldiku loputuskastis. Miks ta oli arvanud, et see on hea mõte?
Ma kardan, et olen Julianist palju vähem huvitav.
Selles ei kahelnud Hazard üldse. Juba ettevaatlik ja kena käekiri andis teada, et naine on närvihaige õudus. Kuid vähemalt polnud ta sedasorti naine, kes kõik oma o-d naerunägudeks joonistab.
Minu tõde on hirmus ettearvatav ja tüütult bioloogiline: ma tahaksin väga last saada. Ja abikaasat. Ilmselt ka koera ja Volvot. Tegelikult kogu seda stereotüüpset ühiskonna algrakukese värki.
Hazardile jäi silma, et Monica kasutas koolonit. See ei sobinud pildiga kokku. Hazardi meelest ei kasutanud inimesed enam grammatikat.
Nad isegi kirjutasid harva. Sõnumeid ja emotikone.
Oh jumal, kirjapanduna näeb see jube välja. Ma olen ju lõppude lõpuks feminist. Mulle on vastuvõetamatu arvata, et mul on vaja meest täiuslikkuse saavutamiseks, minu toetamiseks või millegi tegemiseks. Ma olen ärinaine ja omavahel öeldes väheke kontrollifriik. Tõenäoliselt oleksin ma kohutav ema. Aga kui väga ma ka ei pinguta, et asju mõistusega võtta, tunnen ikkagi, nagu oleks minu sees üha avarduv vaakum, mis ühel päeval mu üleni endasse neelab.
Hazard pidas lugemisega vahet, kuni ta veel kaks tabletti paratsetamooli alla kugistas. Ta polnud kindel, kas suudab sellest hormoonivihast praegu üle olla. Üks tablettidest jäi kurku kinni ning ajas ta öökima. Ta märkas enda kõrval padjal vedelemas üksikut pikka blondi juuksekarva, mis meenutas eelmises elus juhtunut. Ta pühkis selle põrandale.
Ma olin kunagi kesklinna firmas jurist. Teenisin seal väikese varanduse selle eest, et lasksin nende sugupoolte võrdsuse numbreid parematena paista ja vahetasin oma elu tasustatud töötundide vastu. Töötasin kogu aeg, kui vaid sain, sealhulgas ka suuremal osal nädalavahetustest. Kui mul tekkis mõni vaba hetk, käisin võimlas endast stressi välja jooksmas. Mu ainsaks seltsieluks olid firmapeod ja klientide meelelahutus. Mul oli tunne, nagu sõbrustaksin oma kooli- ja ülikoolisõpradega ikka veel, sest ma nägin Facebookis nende suhtestaatuse muutumisi, kuid silmast silma pole ma neist paljusid juba hulk aastaid näinud.
Mu elu oleks võinud kulgeda niiviisi igavesti, ikka tööd rügamas, tegemas, mida minult oodatakse, pingutamas ametikõrgenduse ja mõttetute kiituste nimel, kui poleks olnud ühte mu ema lauset ja tüdrukut nimega Tanja.
Ma pole Tanjaga kunagi kohtunud, või vähemalt usun, et pole, kuid tema elu sarnanes minu omaga – ka tema oli pealinnas kõrget karjääri teinud jurist, kuid minust kümme aastat vanem. Ühel pühapäeval läks ta kontorisse nagu tavaliselt. Tema ülemus oli seal. Ülemus ütles, et Tanja ei peaks igal nädalavahetusel tööl olema, et tal peaks olema ka mingi oma elu. Mees mõtles seda sõbralikult, aga see vestlus tabas kuidagi naelapea pihta ning Tanja hakkas taipama, kui tühi on ta elu, sest ta tuli ka järgmisel pühapäeval kontorisse, nagu tavaliselt, sõitis liftiga ülemisele korrusele ja hüppas katuselt alla. Ajalehed avaldasid tema foto kooli lõpetamise päevast ja pildil seisis ta oma uhkete vanemate vahel, silmis lootus ja ootused.
Ma ei tahtnud Tanjaks saada, kuid nägin, et mu elu on just sinnapoole kursi võtnud. Ma olin kolmekümne viie aastane, vallaline ning mu elus polnud midagi peale töö. Nii et kui mu vanatädi Lettice suri ja mulle väikese päranduse jättis, lisasin ma selle oma aastatega kogunenud kopsakale säästusummale ning tegin oma elu esimese ja ainukese ettearvamatu sammu: tulin töölt ära. Võtsin rendile Fulham Roadi hüljatud kommipoe, tegin sellest kohviku ja nimetasin selle Monica kohvikuks.
Monica kohvik. Hazard teadis seda kohta küll. See asus just selle baari vastas, kust ta kaustiku leidis. Ta polnud kunagi kohvikus sees käinud. Ta eelistas selliseid anonüümsemaid kohvikuid, kus ilmast ilma vahelduv personal tõenäoliselt ei märganud, kui paljudel hommikutel ta pohmas peaga sinna kohale tuikus või et ta pidi tihtipeale rahatähe enne üleandmist lahti rullima. Monica kohvik tundus alati kohutavalt õdus. Mõistlik. Kõik puha tervislikud ja vanaema lemmikretseptid. Sedasorti kohad tekitasid Hazardis tunde, nagu oleks ta räpane. Ka nimi oli teda eemale peletanud. Monica kohvik. See oli sedasorti nimi, mida võis õpetajanna kanda. Või ennustajamoor. Isegi bordellipidaja. Madame Monica, õnneliku lõpuga massaaž. Kohvikule see küll hea nimi polnud. Ta luges edasi.
Omaenese ülemus olemine selle asemel, et olla vaid kastikesse kirjutatud nimi organisatsiooni keerulises hierarhias, on minu
