Monicaga seksida ning seejärel lihtsalt kaduda. Mees hoolis mesilaste tunnetest rohkem kui Monica omadest.
Naine keris voogu edasi, ehkki teadis, et see ei lohuta teda, vaid on pigem kerge masohhism. Hailey oli oma suhtestaatuseks märkinud „kihlatud”. Hõissa-hõissa. Pam oli postitanud pildi endast ja oma kolmest lapsest, mis oli kohmakalt enesekriitikaks maskeeritud hooplemine, Sally aga oli jaganud oma kaheteistnädalase kõhubeebi ultrahelipilti.
Ultrahelipildid. Mis mõte oli neid jagada? Need nägid kõik ühesugused välja ning viimane kui üks neist sarnanes päris lapsega sama palju kui Põhja-Hispaania kohal asuvat kõrgrõhuala kujutav ilmakaart. Ometi lõi iga sellise nägemine Monical hinge kinni ning uputas ta igatsusse ja alandavasse kadedustundesse. Ta tundis end mõnikord nagu kiirtee äärde toppama jäänud vana Ford Fiesta, millest kõik mööda tuhisevad.
Täna oli keegi ajakirja Hello! lauale jätnud ja esikaanel hõisati neljakümne kolme aastase Hollywoodi näitlejanna titerõõmu. Monica oli kohvipausi ajal seda lehitsenud, otsides vihjeid, kuidas naine asja oli korraldanud. Kehaväline viljastamine? Annetatud munarakk? Oli ta oma munarakud aastaid tagasi külmutada lasknud? Või oligi see lihtsalt niisama juhtunud? Kui palju aega ta enda munasarjadele veel oli antud? Kas nood juba pakkisid vaikselt kohvreid, et Costa Bravale pingevaba pensionipõlve pidama sõita?
Monica võttis veiniklaasi ning tegi kohvikus tiiru, et kõik tuled ära kustutada ja toolid laudade taga otseks lükata. Ta astus välja tänavale, võtmed ühes ja klaas teises käes, lukustas kohviku ukse ning pöördus, et ülakorruse korterisse viiv uks lukust lahti keerata.
Järsku ilmus tont teab kust mehemürakas, blondiin käevangus nagu mootorratta külgkorv, ja mürtsatas Monicale niisuguse hooga otsa, et naisel jäi hing kinni ja veiniklaasist ta käes paiskus märjuke talle näkku ja mehe särgile. Ta tundis, kuidas Rioja nired ta nina mööda alla voolasid ja lõua otsast maha tilkusid. Monica ootas mehelt vabandust kuulda.
„Oh, kurat küll,” kirus mees. Monica tundis, kuidas ta rinnust kerkis kuumalaine, mis lõi ta näo õhetema ja sundis lõualuud kokku pigistama.
„Kuule, sina kõndisid mulle otsa!” kuulutas ta.
„Mida paganat sa enda meelest teed, seistes keset kõnniteed, veiniklaas käes?” mörises mees. „Kas sa ei või juua baaris nagu normaalne inimene?” Tema täiuslikult sümmeetriline nägu oleks võinud olla klassikaliselt ilus, kui sellel poleks laiutanud inetu irvitus. Blondiin tiris meest totakalt itsitades eemale.
„Loll lits,” kuulis ta meest ütlemas häält just nii palju tasandades, et Monica öeldut ikkagi kuulis.
Monica läks korterisse. „Kullake, ma olen kodus,” ütles ta nagu alati, vaikselt ja õieti mitte kellelegi, ja minutikese vältel mõtles ta, et hakkab nutma. Ta pani tühja klaasi oma tillukeses köögis nõrgumisalusele ja kuivatas köögirätikuga veini näolt ära. Ta oleks tahtnud nii hirmsasti kellegagi rääkida, kuid ei suutnud välja mõelda, kellele võiks helistada. Kõigil ta sõpradel oli omaenese kiire elugagi tegemist ja nad ei tahtnud, et ta oma õnnetust nende õhtutesse poetaks. Isale helistamisel polnud mõtet, sest kasuema Bernadette, kes nägi temas oma uue abikaasa ebameeldivat minevikupagasit, oli endale valvekoera rolli võtnud ning oleks kindlasti teatanud, et isa kirjutab ja teda ei tohi segada.
Siis märkas Monica kahvaturohelist Tõeprojekti kaustikut sealsamas diivanilaual, kuhu ta selle paar päeva tagasi oli jätnud. Ta võttis selle kätte ning avas uuesti esilehelt. Kõik valetavad oma elu kohta. Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid? Ütleksid välja selle, mis määrab su olemuse, mis paneb kõik sind ümbritseva paika?
Miks mitte? mõtles Monica ning mõte talle mitteomasest hulljulgustükist ajas ta elevile. Kulus aega, enne kui ta korraliku pastaka leidis. Tundus küll pisut lugupidamatu Juliani hoolika kalligraafia järele katkise pastakaga varesejalgu kritseldada. Kuid naine pööras puhta lehekülje ette ja hakkas kirjutama.
6. HAZARD
Hazard küsis endalt, kui suure osa oma elust oli ta juba veetnud kummargil tualetipottide loputuspaakide kohal. Kui kõik kokku liita, võis tulemust ilmselt ööpäevades arvutada. Kui palju potentsiaalselt surmavaid baktereid ta endale koos lohakalt peenestatud Colombia parima narkotsiga sisse oli hinganud? Ja kui suur osa sellest pulbrist oli päriselt kokaiin ja mitte talgipulber, rotimürk või lahtisti? Kõik need küsimused ei pidanud teda varsti enam vaevama, kuna see praegune oli viimase kokaiinigrammi viimane triip, mida ta üleüldse kunagi osta kavatses.
Hazard tuulas taskutes, et rahatähte leida, kuni talle meenus, et oma ainsa kahekümnese oli ta välja käinud veinipudeli eest, mis tal parajasti pooleli oli. Selles peenes ülemäära kallis veinibaaris sai kahekümneka eest pudeli, mis meenutas rohkem puupiiritust kui head veini. Kuid asja ajas see ära. Ta kontrollis kõiki taskuid ja tõmbas põuetaskust välja kokku volditud A4 paberilehe. See oli tema lahkumisavaldus. Kenasti sümboolne, mõtles ta paberilehel nurka ära rebides ja seda kõvaks torukeseks rullides.
Pärast tublit ninnatõmbamist tekkis Hazardi kurku tuttav kemikaalimaitse ning paari minutiga asendus ta turtsakus kui mitte just eufooriaga (need ajad olid ammu igavikku kadunud), siis vähemalt mõnutundega. Ta kägardas paberitorukese koos tillukese kilekotiga, mille sees oli pulber olnud, kokku ja viskas tualetipotti, jälgides, kuidas need Londoni kanalisatsiooni sügavustesse imeti.
Hazard kergitas ettevaatlikult loputuskasti rasket keraamilist kaant ja toetas selle vastu seina. Ta võttis taskust oma iPhone’i, mis oli ilmselgelt värskeim mudel, ja poetas selle loputuskasti. See vajus mõnusa sulpsatusega põhja. Hazard pani kastile kaane peale tagasi, jättes telefoni selle sisse pimedasse üksindusse lõksu. Nüüd ei saanud ta enam oma diilerile helistada. Ega ka mitte kellelegi teisele, kes ta diilerit tundis. Ainus number selles telefonis, mida ta peast teadis, oli ta vanemate oma, ja see oli ka ainus number, mida tal üldse vaja läks, ehkki järgmisel korral neile helistades pidi ta mõndagi luiskama.
Hazard uuris peeglist oma väljanägemist, pühkis kõik reetlikud valged pulbriterad punetavate sõõrmete alt ära ning läks siis oma laua juurde tagasi hoopis hoogsama kõnnakuga, kui tal sealt lahkudes oli. Ta rõõmsameelsus oli küll osaliselt keemilise koostisega, kuid ta tundis ka midagi, mida polnud ammu tundnud – uhkust.
Ta silmitses mõtlikult lauda. Miski oli teistmoodi. Veinipudel oli alles, kaks klaasi samuti – see pidi jätma mulje, et ta ootab kedagi, mitte ei napsita üksi – ja kapsaks loetud Evening Standard, mille lugemist ta oli teeselnud. Kuid miski oli lisandunud. Kaustik. Tal oli selline olnud siis, kui ta kauplemises veel kollanokk oli ning kogus sinna Financial Timesist ja mujalt veterankaupmeeste nõkse, mis olid kui innukale kutsikale visatud maiustused. Kuid siinse kaanele oli kirjutatud Tõeprojekt. Kõlas nagu mingi esoteerikajama. Ta vaatas ringi, otsides sobilikult „spirituaalset” inimest, kes võis selle ta lauale unustada, kuid kohal olid vaid tavalised nädala keskpaiga joodikud, kes tööpäeva stressi endalt innukalt maha raputasid.
Hazard nihutas kaustiku lauanurgale, nii et see omanikule silma jääks, kuni tema saab ühele poole enda ees seisva veinipudeli tühjendamise tähtsa tegevusega. Oma viimase veinipudeliga. Sest kokaiin ja vein käisid kokku nagu kala ja kartul, munad ja peekon, ecstasy ja seks. Kui ta kavatseb lõpetada ühega, tuleb tal loobuda ka teisest. Ja samasse auku pidi minema ka tema töökoht, sest pärast aastaid turgudel narkootikumide toel surfamist ei uskunud ta, et suudaks või tahaks seda ametit kaine peaga pidada.
Kaine. Mis õudne sõna. Tõsine, mõistlik, pühalik, püsiv, stabiilne – ükski neist mõistetest ei klappinud kokku Hazardi endaga, sest tema oli otsustava tegutsemise etalon. Hazard toetas käe karmilt oma paremale kintsule, mis kippus laua all üles-alla jõnksuma.
