saabuvas jaanuaris?”
Bodine naeratas. „Neil oli üks koht broneeritud, aga sellega juhtus midagi, nii et nüüd on nad hädas. Vaatasin, et meil õnnestuks see küll ära mahutada. Pärast pühi on siin vaiksem. Broneerime neile kohtumisteks ja banketiks veski ning soovitud neljakümne kaheksaks tunniks külalismajad. Nende koordinaator Mandy tundus küll üsna asjalik, aga pisut meeleheitel. Saatsin just äsja sinule, emale ja Roryle kõigi üksikasjadega meili. Nende eelarve peaks välja vedama.”
„Olgu. Räägin temaga, võtan ta soovid toitlustuse, transpordi, ürituste ja kõige muu kohta. Kirjanikud?”
„Jah.”
„Hoiatan Salooni.” Jessica tegi telefoni ülestähenduse. „Minu seniste kogemuste põhjal on kirjanike üritustel alati suured baariarved.”
„Väga hea!” Bodine osutas pöidlaga väikese kohvimasina suunas. „Tee endale kohvi.”
Jessica tõstis selle peale iirirohelise Bodine Resorti veepudeli, mida ta kõikjal kaasas kandis.
„Kuidas sa saad küll ilma kohvita elada?” küsis Bodine päris siiralt. „Või koolata. Kuidas sa suudad üksnes vee peal elada?”
„Sellepärast et vein on ka veel olemas. Ja jooga ja meditatsioon.”
„Kõik need asjad panevad ju magama.”
„Siis mitte, kui neid õigesti teha. Sa peaksid tõesti rohkem joogaga tegelema. Ja meditatsioon aitaks sul kohvijoomist piirata.”
„Meditatsioon paneb mind mõtlema kõigi nende asjade peale, mida ma parema meelega teeksin.” Bodine keerutas tooli ühele ja teisele poole. „See jakk meeldib mulle kohe väga.”
„Tänan. Käisin vabal päeval Missoulas ja priiskasin pisut. Ja see on vaimule peaaegu sama hea kui jooga. Sal räägib, et Linda-Sue jääb pisut hiljaks – nagu see oleks mingi uudis – ja et ta ema tuleb ka.”
„See on jah viimane uudis. Saame hakkama. Nad võtavad kolmeks päevaks viiskümmend neli külalismaja. Prooviõhtusöök, pulm, pulmavastuvõtt – lisaks muudele üritustele vallutavad nad sisuliselt päev enne pulmi Zen-linnaku.”
„Pulm on kõigest nelja nädala kaugusel, nii et neil pole ilmselt enam aega rohkem meelt muuta või midagi lisada.”
Bodine muigas. „Sa ikka oled Dolly Jacksoniga kohtunud?”
„Mina saan Dollyga hakkama.”
„Parem juba sina kui… keegi teine,” leidis Bodine. „Vaatame üle, mis meil siin on.”
Nad käisid kõik broneeringud põhjalikult läbi ja olid just jõudnud ühe väiksema pühadeürituseni, mis pidi leidma aset nädal enne jõule, kui Sal pistis pea ukse vahelt sisse.
„Linda-Sue ja tema ema.”
„Kohe tuleme. Oota, Sal! Telli Mimosad.”
„Tohoh!”
„Nutikas liigutus,” lausus Jessica, kui Sal oli lahkunud. „Meelita neid, et nad oleks leebemad.”
„Linda-Sue polegi nii hull. Chase käis temaga kooli ajal mingi viis minutit.” Bodine tõusis püsti ja kohendas tumepruuni vesti. „Aga Mimosa kokteilid pole kunagi liiast. Lähme siis lahingusse.”
Ilus, vormikas ja üsna kergesti närvi minev Linda-Sue tammus fujaees, käed rindade vahele surutud.
„Ema, kas sa siis ei saa aru? Kõik on ehitud jõuludeks, puud, tuled, kamin nagu praegu. Ja Jessica ütles, et veski särab.”
„Tahaks loota. Ma räägin sulle, et meil on vaja neid suuri küünlajalgu ja vähemalt tosin. Kuldseid, nagu ma selles ajakirjas nägin. Mitte läikivkuldseid, vaid stiilselt kuldseid.”
Dolly kritseldas rääkides telliskivipaksusesse lumivalgesse pulmakaustikusse.
Ta pilgus oli pisut hullunud helk.
„Ja valge sameti asemel sinna, kus saan peatub, punane samet – tumepunane, mitte erkpunane. Nii tõuseb su kleit paremini esile. Ja ma räägin, et meil on vaja harfimängijat – kes kannab stiilse kuldse äärisega punast sametit –, kes mängib sel ajal, kui külalised tulevad sisse ja leiavad istekohad.”
Jessica hingas sügavalt sisse. „Mimosasid tuleb juurde tellida.”
„Kuulsin, mis sa ütlesid.” Bodine manas näkku naeratuse ja sekkus kriitilisel silmapilgul ema ja tütre vestlusesse.
Bodine kuulas stiilselt kuldse pulma arutelu nelikümmend minutit ja põgenes siis. Nende kolme kuu jooksul, mil Jessica oli olnud ürituste korraldaja ametikohal, oli ta tõestanud, et saab tülika ema ja otsustusvõimetu pruudiga väga hästi hakkama.
Teda ootas nii või teisiti ees kohtumine restoranijuhatajaga ning tal oli vaja vastata autojuhi paarile küsimusele ning ta tahtis saada päevakorrast maha arupidamise talliülemaga.
Käänuline ja mägine kruusatee tema kontorist teemakeskusesse oli ligemale poole miili pikkune, aga niipea kui ta astus kargesse õhku, otsustas ta autoga sõitmise asemel minna jala.
Nüüd oli õhus tunda lume lõhna – võis arvata, et enne õhtut hakkab sadama. Ent praegu oli taevas lähenevate pilvede all helesinine.
Ta möödus paarist väikesest rohelisest Kiast, mida külalised said puhkekeskuses viibimise ajal territooriumil ringi sõitmiseks kasutada, ning keeras kitsale kruusateele, kus polnud hingelistki.
Mõlemal pool teed olid lume alla mattunud põllud. Ta märkas üle põllu sammumas kolme paksu tumeda talvise kasukaga hirve, valged sabad sähvimas.
Jahikulli hääl pani teda pilku tõstma ning linnu ringlemist vaatama. Puhkekeskuse lähima kolme aasta plaanis oli lisada võimalike tegevuste hulka ka pistrikujaht ning ta oli selle teemaga juba üsna kaugele jõudnud.
Tuul keerutas ta ümber helkevat tolmu meenutavat lund ning ta saapad krudisesid kivikõval pinnasel.
Ta märkas teemakeskuse juures liikumist: osa personali oli paari hobusega tuule eest kaitstud koplis. Bodine’ini kandus hobuste sooja lõhna, samuti õlitatud naha, heina ja teravilja lõhnu.
Ta tõstis tervituseks käe, kui tema poole vaatas paksus jopes ja pruuni Stetsonit kandev mees. Abe Kotter patsutas Paint tõugu mära, keda oli just harjanud, ning tuli siis Bodine’ile vastu.
„Lund hakkab sadama,” märkis Bodine.
„Lund hakkab sadama,” nõustus Abe. „Üks paar Denverist tahtis minna ratsutama. Nad teavad, mida teevad. Maddie läks nendega kaasa. Jõudsid just tagasi.”
„Anna teada, kui tahad saata kellegi rantšosse või välja vahetada.”
„Saab tehtud. Kas tulid peamajast jala?”
„Tahtsin kõndida, õhku hingata. Aga tead mis, panen vist ühele sadula selga ja lähen ratsa tagasi ning astun tee peal Bodine House’ist läbi ja vaatan, mis sealsed daamid teevad.”
„Tervita
