sa väidad, et see on vana, siis peaksid kuulma, mis mu vanaemadel selle kohta öelda on.”
Abe puhkes naerma, taganes sammukese ja tõmbas veel paar korda üle hobuse külje. „Aga sellele vaatamata võtan talvepuhkuse, millest meil juttu oli. Sõidan koos naisega Arizonasse venda vaatama. Kohe pärast jõule ja aprilli lõpuni välja.”
Bodine ei teinud teist nägugi, kuigi tal oli tahtmine nina krimpsutada. „Me tunneme puudust nii sinust kui Eddast.”
„Aastate edenedes muutuvad talved raskemaks.” Abe vaatas hobuse kapja, puhastas selle ära. „Talvel pole ratsaretkede järele nii suurt nõudlust. Maddie võib mind asendada ja paar kuud hobuseid juhtida. Ta on nutikas tüdruk.”
„Räägin temaga. On ta sees? Pean minema niikuinii sisse Mattiga rääkima.”
„Maddie on seal. Panen Kolmsoki sulle valmis.”
„Suur tänu, Abe.” Bodine hakkas juba minema, kuid tuli tagasi. „Mida paganat sa Arizonas teed?”
„Kui ma seda isegi teaks, aga vähemalt on seal soe.”
Bodine läks sisse. Kevadest kuni oktoobrikuuni välja oli see suur küüni moodi ehitis täis gruppe, kes valmistusid minema parvetama, ATV ringile, ratsaretkedele, karjaajamisele ja giidiga matkadele.
Pärast tõsisemaid lumesadusid jäi siin tööd vähemaks ja nüüd kajasid ta sammud suures ruumis vastu, kui ta astus kaarja leti juurde, kus istus puhkekeskuse teemajuht.
„Kuidas läheb?”
„Tänan küsimast, Matt, kenasti. Ja sinul?”
„Siin on parasjagu nii vaikne, et jõuame mõned tegemata tööd ära teha. Üks grupp on murdmaasuusaretkel, üks grupp jahilaskmisel. Kaheteistkümnene perekond läheb homme suurele ringile, nii et andsin sellest ka Chase’ile teada. Chase ütles, et Cal Skinner on tagasi ja tegeleb sellega.”
„Nii see on.”
Bodine rääkis Mattiga inventarist, varustuse väljavahetamisest ning võttis siis telefoni, kus tal olid märkmed Jacksoni pulma kohta, millest ta samuti Mattiga rääkida tahtis.
„Saadan sulle kõigi küsimustega e-kirja. Praegu vaata lihtsalt, et oleksid kõige sellega arvestanud, ja võta appi, keda vaja.”
„Selge.”
„Abe ütles, et Maddie on siin.”
„Tualetis.”
„Okei.” Bodine heitis enne telefoni taskusse pistmist pilgu kellale. Ta tahtis vanaemade juurest läbi ratsutada, aga siis tuleb tal tõesti tagasi kontorisse minna. „Ootan paar sekundit.”
Ta läks joogiautomaadi juurde. Jessical oli õigus: ta peaks tõesti rohkem vett jooma. Ta ei tahtnud vett. Ta tahtis midagi magusat ja kihisevat. Ta tahtis koolat.
Paganama Jessie, mõtles ta raha automaati pistes ning sealt veepudelit võttes.
Ta võttis just ärritunult esimese lonksu, kui Maddie tualetist väljus.
„Tere, Maddie!”
Bodine läks Maddiele vastu. Talle tundus, et Maddie on pisut kahvatu, ja kuigi ta naeratas, olid ta silmad väsinud.
„Tere, Bo! Jõudsin just rajalt tagasi.”
„Kuulsin jah. Kõik korras? Sa oled nagu pisut haiglase välimusega.”
„Pole midagi.” Maddie lõi käega, kuid ohkas siis. „On sul hetk aega?”
„Muidugi.” Bodine osutas väikesele lauale. „Kas kõik on korras? Siin? Kodus?”
„Kõik on hästi. Ausõna.” Maddie, kes oli Bodine’i eluaegne sõbranna, võttis istet ja lükkas heleblondidele juustele asetatud kaabu kuklasse. „Ma ootan last.”
„Sa… Maddie! Kui tore! On ju tore?”
„See on tore ja imeline ja fantastiline. Pisut hirmutav. Leidsime Thadiga, et milleks oodata. Abiellusime alles kevadel ja mõte oli oodata aasta või paar. Aga siis leidsime, et mis mõtet sellel on. Ja võtsimegi ette.”
Ta puhkes naerma ning toksas siis Bodine’i veepudelit. „Lubad lonksu?”
„Võta kogu pudel. Mul on sinu pärast nii hea meel. Kas sa tunned end normaalselt?”
„Esimesed paar kuud oksendasin kolm korda päevas. Kohe hommikul, lõuna ajal ja õhtusöögi ajal. Väsin kiiremini, aga arst ütleb, et nii see käibki. Ja et oksendamine peaks varsti järele jääma – tahaks loota. Ongi vist juba pisut jäänud. Praegu mul üksnes iiveldas, aga oksele ei ajanud, nii et hea seegi.”
„Thad on ilmselt õnne tipul.”
„On tõesti.”
„Kui kaugel sa juba oled?”
„Laupäeval saab kaksteist nädalat.”
Bodine avas suu, kuid sulges selle uuesti – ja võttis Maddie käest veepudeli ning sellest lonksu. „Kaksteist.”
Maddie hammustas ohates huulde. „Oleksin peaaegu sulle kohe rääkinud, aga kõik räägivad, kuidas peaks esimesed kolm kuud, esimese trimestri ära ootama. Me pole sellest rääkinud kellelegi peale vanemate – neile lihtsalt peab rääkima – ja isegi siis ootasime, kuni neli nädalat oli möödas.”
„Sa ei näe sugugi rase välja.”
„Küll näen. Ja kui päris aus olla, siis mu teksad on juba vööst kitsad. Mul on need karabiinhaagiga kinnitatud.”
„Ei ole!”
„On küll.” Maddie tõstis oma sõnade tõestamiseks särgi ja näitas Bodine’ile väikest hõbedast haaki. „Ja vaata.”
Ta tõstis kaabu peast ning langetas pead, et näidata tolli jagu tumedaid juuksejuuri. „Raseduse ajal ei soovitata juukseid värvida. Ma ei võta kaabut peast enne, kui laps on sündinud. Ma pole oma loomulikku juuksevärvi näinud juba kolmeteistkümnendast sünnipäevast peale ja sina aitasid mul neid siis värvida.”
„Ja me üritasime ka minu juustesse blondid triibud teha, aga see lõppes sellega, et ma nägin välja nagu neoonkõrvitsa viil.”
„Minu arust oli see nii lahe. Mina olen hingelt blond, aga rasedana olen brünett. Suur ja paks brünett, kes käib iga viie minuti tagant pissil.”
Bodine andis talle naerdes veepudeli tagasi. Maddie silitas juues veel nähtamatut kõhtu. „Ma tunnen end teistmoodi, kohe tõesti, ja see on nii imeline. Bodine, ma saan emaks.”
„Sinust saab fantastiline ema.”
„Seda olen ma ka ise otsustanud. Aga on üks asi veel, mida ma ei tohiks teha.”
„Ratsutada.”
Maddie võttis noogutades veel
