aru. Olekin pidanud Abe’ile ütlema, aga leidsin, et pean enne sinuga rääkima. Ja tema räägib, kuidas ma võtan tema töö üle, kui ta talvel puhkusele läheb. Ma ei tahtnud midagi öelda, sest ta soovib nii väga seda puhkust, ja ma kujutan ette, kuidas ta lükkaks selle siis edasi.”
„Ta ei lükka seda edasi ja sina ei istu sadulasse enne, kui arst annab selleks loa. Kogu lugu.”
Maddie hammustas uuesti huulde – see oli ilmselge märk sellest, et ta on närvis – ning keeras pudelikorki kinni ja lahti. „Tunnid on ju ka.”
„Saame hakkama.” Bodine oli kindel, et ta leiab lahenduse. See oligi tema töö. „Hobustega seotud töö ei seisne üksnes ratsutamises.”
„Saan aru. Ma teengi juba paberitööd. Võin hobuste eest hoolitseda ja neid sööta ja sõita hobusetreileriga, viia külalised ratsutamiskeskusesse. Võin…”
„Tead mis? Too õige oma arsti käest nimekiri asjadest, mida sa võid teha ja mida mitte. Ja siis teed neid asju, mida tohid teha, ning neid mitte, mida ei tohi.”
„Aga arst on nii kohutavalt ettevaatlik ja…”
„Mina samuti,” katkestas Bodine ta poolelt sõnalt. „Sina tood mulle nimekirja ja pead sellest kinni, vastasel juhul lasen su lahti.”
Maddie vajus toolil kössi. „Thad ütles, et just nii sa ütledki.”
„Sa ei abiellunud idioodiga. Ja ta armastab sind. Mina samuti. Nüüd aga mine koju ja puhka.”
„Oh, mul pole vaja koju minna.”
„Sa lähed koju,” kordas Bo. „Teed uinaku. Ja pärast uinakut helistad oma beebiarstile ja ütled sellele mehele…”
„Tegelikult on ta naine.”
„Kama kaks. Ütled talle, et ta koostaks nimekirja ja saadaks selle sulle meilile ja paneks koopia minule. Ja meie läheme siis sealt edasi. Kõige hullem, mis saab sündida, on see, et sa vahetad paariks kuuks sadula tooli vastu kirjutuslaua taga.” Bodine naeratas. „Sa lähed paksuks.”
„Ma mõneti isegi ootan seda.”
„Tore, sest nii see läheb. Nüüd aga mine koju.” Bodine tõusis püsti ja kallistas Maddiet kõvasti. „Ja palju õnne!”
„Tänan. Suur tänu, Bo. Ja ma räägin enne kojuminekut ka Abe’iga. Ütlen talle, et sina hoolitsed selle eest, et kõik saab tehtud, eks?”
„Tee seda.”
„Tegelikult räägin kõigile. Olen tahtnud seda teha sellest hetkest peale, kui ma pulgale pissisin. Kuule, Matt!” Maddie patsutas püsti tõustes kõhtu. „Ma ootan last!”
„Oh sa vanakurat!”
Bodine nägi enne lahkumist, kuidas Matt hüppas üle leti, jooksis Maddie juurde ja tõstis ta maast üles.
Vanematele räägitakse lapseootusest esimeses järjekorras, aga siinne rahvas on samuti pere, mõtles Bodine tagasi õue minnes.
1 Umbes 158 cm (toim.)
2 Umbes 13 cm pikemaks, s.o u 171 cm pikkuseks
3 188 cm (toim.)
Teine peatükk
Ratsutades mõtles Bodine, mida tuleb teha, mida saaks teha ja mis oleks kõige arukam. Kahe olulise isiku kaotamine tallides – üks kevadeni, teine vähemalt kaheksaks kuuks – oli paras pusle. Tal olid kõik pusletükid olemas, tuli lihtsalt leida viis, kuidas need kõige paremini omavahel sobitada.
Taevast pudenes lund. Praegu kuulutasid tõsisemat sadu veel vaid üksikud ebemed. Talle meeldis lume lõhn; talle meeldis, kuidas kull liugles pea kohal läbi lumesaju ning kuidas paks jänes hüppas üle laia põllu tuisates üles, kadus, hüppas uuesti üles.
Ta nügis Kolmsoki traavima ning mõistes, et hobune tahab jalad välja sirutada, lasi ta kiiremale traavile. Ta märkas teed mööda lähenevat suurt hooldusmasinat ning lubas nii endale kui hobusele mõnu teha suurem ring, kust avanesid vaated pehmesse helehalli taevasse kerkivatele mägedele.
Ta tühjendas mõneks ajaks pea. Küll ta selle pusle kokku paneb, klaarib probleemi ja teeb, mis vaja.
Ta ratsutas mööda Zen-linnaku telkidest ning läks mäenõlva mööda majakeste juurde, mida nad nimetasid Mäevaate külaks, ning seejärel tagasi teele, mis viis vanaemade maja juurde.
Maja oli teest eemal, nii et selle ette jäi ruumi aiale, mille eest hoolitsemine pakkus mõlemale rõõmu. Siniste liistudega valge nukumaja oli suurte akendega, kust avanesid kaunid vaated, ning nii maja ees kui ka taga olid istumiseks laiad terrassid.
Ta läks vanaemade väikese lauda juurde ja tuli hobuse seljast maha. Patsutanud hobust tänutäheks, sidus ta ratsu kinni.
Ta sammus läbi õhukese lume tagumisele terrassile ning pühkis jalad korralikult lumest puhtaks.
Niipea, kui ta sisse astus, tabas ta nina pliidil podiseva imeliselt hea söögi lõhna. Ta läks jopenööpe lahti tehes poti sisu nuusutama.
Kana ja porru, mõtles ta aroomi sisse hingates. Vanaema nimetas seda rooga porruhautiseks.
Ta vaatas ringi. Sööginurgaga köök avanes elutuppa, kus oli pehme diivan, paar tugitooli ja tohutu suur lameekraaniga telekas.
Vanaemadele meeldis oma saateid vaadata.
Praegu jooksis seal mingi päevane seriaal, kus esinesid võimatult ilusad inimesed. Ta märkas tikkimiskorvi – see oli vanavanaema oma – ja heegeldustöökorvi – see oli vanaema oma –, kuid vanaemasid endid toas ei olnud.
Ta kiikas külalistuppa, mis oli ühtlasi kodukontor. Tuba oli korras, aga tühi.
Ta astus edasi, kus supina podiseva kaminaga elutuba eraldas kaht magamistuba.
Ta oli just neid hüüdmas, kui kuulis paremalt vanaema häält.
„Sain korda! Ma ju ütlesin sulle, et teen selle korda.”
Cora väljus oma magamistoast, käes läikiv roosa tööriistakast. Ta surus kiljatuse maha ja pani käe südamele.
„Kullakene küll. Sa oleks mu peaaegu surnuks ehmatanud. Ema! Bodine on siin!”
Cora läks tööriistade kolinal Bodine’i kallistama.
UGG sussid, Chanel No 5, keha nii sale ja vilgas, et teda oleks võinud pidada palju nooremaks, jalas Levi’se teksad ja seljas soe kampsun, mille võis olla kudunud talle ta enda ema.
Bodine hingas sisse vanaema lõhna.
„Mille sa ära parandasid?”
„Oh, minu vannitoa kraan tilkus nagu sõel.”
