võõrastega. Mida fakki see üldse tähendab, Beck? Lapsed ei tohi võõrastega rääkida, aga sina oled täiskasvanu. Kas meie vestlus ei tähendanud sulle siis midagi? Kas ma olen lihtsalt üks järjekordne võõras? Kas su Twitteri biograafia on tagasihoidlik viis teatada, et sa oled tähelepanumaniakk, kellel ei ole mingeid standardeid ja kes annab audientsi igale vaesele tobukesele, kes sulle tere ütleb? Kas ma ei tähendanud sulle siis midagi? Sa isegi ei maini seda raamatupoe-kutti? Persse, mõtlesin ma, äkki mul ei olnudki õigus. Äkki meie vahel ei olnudki midagi. Aga siis hakkasin ma sind avastama ja sa ei kirjutagi sellest, mis päriselt oluline on. Sa ei jagaks mind oma jälgijatega. Su veebipõhine elu on meelelahutuslik etendus ja kui see, et sa mind oma püstijalanumbrisse ei pannud, üldse midagi tähendab, siis seda, et sa ihaldad mind. Võib-olla isegi rohkem, kui ma aimata oskan, sest just praegu liigub su käsi jälle su vitu poole.
Järgmiseks andis internet mulle su aadressi. Bank Street viiskümmend viis. Nalja teete või? See ei ole mingi hullumeelne Midtowni kvartal, kus tülpinud töömesilased tööle ja töölt koju tormavad. See on stiilne, unine, naeruväärselt turvaline ja kallis West Village’i kinnisvarapiirkond. Ma ei saa sinu kvartalis lihtsalt niisama hängida, ma pean nende udupeente tühikargajatega sulanduma. Võtan suuna uuskasutuskeskusesse. Ostan ülikonna (ärimees ja/või autojuht ja/või ülalpeetav), tisleripüksid ja mingisuguse tööriistavöö (pausil olev töömees) ja mingi sitase jooksudressi (sitapea, kes kannab oma kullakalli keha eest hoolt). Oma esimese külastuse jaoks panen selga ülikonna ja mulle meeldib siin, Beck. See on vana New York kõige ehedamal kujul ja ma ootan, et Edith Wharton ja Truman Capote käsikäes üle tänava läheksid, mõlemal käes kreekapärane kohvitops, nad näeksid välja nagu oma hiilgeaegadel, justkui oleks neid formaldehüüdis säilitatud. Siin kvartalis elavad printsessid ja kaua aega tagasi suri siin kvartalis Sid Vicious, kui need printsessid alles oma ema kõhus olid, kui Manhattan veel lahe oli. Ma seisan teisel pool tänavat ja su aknad on lahti (kardinaid pole) ja ma vaatan, kuidas sa valad kiirkaerahelbeid oma Tupperware’i kaussi. Sina ei ole printsess. Su Twitter kinnitab, et sa võitsid mingisuguse kinnisvaraloterii.
Mm, mitte et ma tahaks kõlada nagu @AnnaKendrick47, aga ma armastan teid, @BrownBiasedNYC ägedad nohkarid ja ma ei suuda ära oodata, millal ma Bank Streetile kolida saan.
Ma istun ühe maja ette trepile ja guugeldan. Brownstone Biased Lottery on esseevõistlus Browni ülikooli vilistlastele, kes vajavad magistriõppe ajaks New Yorgis majutust. See korter on olnud Browni perekonnas (mida iganes see tähendama peaks) juba aastaid. Sa teed kaunite kunstide magistrikraadi ilukirjanduse erialal, seega pole just üllatav, et sa võitsid loterii, mis on tegelikult esseevõistlus. Aga Anna Kendrick on näitleja filmist „Lauluässad”, mis räägib kolledžitüdrukutest, kes osalevad a capella lauluvõistlustel. Sa näed selles tüdrukus iseennast ja selles ei ole vähimatki loogikat. Ma vaatasin seda „Lauluässade” filmi. See tüdruk ei elaks kunagi nii, nagu elad sina.
Inimesed mööduvad su poolkorrusel asuvast korterist, mis on vaid natukene maapinnast kõrgemal, ja nad ei peatu ega jõllita, mis siis, et sa oled vägagi nähtaval. Su kaks akent on pärani lahti ja sul veab, et see ei ole tiheda liiklusega tänav. See ilmselt selgitabki seda ekslikku turvatunnet, mis sul on. Ma tulen järgmisel õhtul tagasi (samas ülikonnas, ma ei suutnud vastu panna) ja sa kõnnid alasti lahtiste akende alt mööda. Alasti! Ma veedan jälle aega teisel pool tänavat majatrepil ja sa ei märka mind ja keegi ei märka ei sind ega mind ja kas kõik on siin faking pimedad või?
Päevad mööduvad ja ma muutun ärevaks. Sa patseerid liiga palju ringi ja see ei ole turvaline ja piisab ainult ühest väärakast, kes märkab sind seal sees ja otsustab sulle järele tulla. Paar päeva hiljem on mul seljas tislerikostüüm ja ma fantaseerin sellest, et saaksin su akendele trellid ette panna, kaitsta seda vitriini, mida sa koduks nimetad. Ma pean seda naabruskonda turvaliseks ja see ongi, aga siinses vaikuses on midagi surmavat. Ma võiksin ilmselt keset tänavat mõne vanamehe ära kägistada ja keegi ei tuleks välja, et mind peatada.
Järgmine kord tulen jälle ülikonnas (palju parem kui need tisleririided) ja panen pähe Yankeesi nokkmütsi, mille ma ühest teisest kaltsukast leidsin (jah, ma olen see sitapea!), et natuke vaheldust oleks, juhuks kui sa peaksid mind märkama, aga sa ei märka. Üks mees, kes sinu majas elab, läheb üles teie väga väikesest trepist (ainult kolm astet), mis viib välisukseni (see pole lukus!) ja see uks on su korterile nii lähedal. Kui ta tahaks (ja kes siis ei tahaks?), võiks ta üle piirde nõjatuda, sõrmenukkidega su aknale koputada ja su nime hüüda.
Ma käin päeval ja öösel ja iga kord, kui ma siin olen, on sinu aknad alati lahti. Sa nagu polekski kunagi õhtuseid uudiseid või õudusfilme näinud ja ma istun teisel pool seda pisikest puhast tänavat asuva maja trepil otse sinu hoone vastas ja teesklen, et loen Paula Foxi raamatut „Vaene George” või teen näo, nagu sõnumeeriksin oma äripartneritega (hah!) või helistaksin hilinevale sõbrale ja nõustuksin valjuhäälselt veel kakskümmend minutit ootama. (Seda teen ma tolle võimaliku naabri pärast, kes võib end kusagil peita ja trepil istuvat meest kahtlustada – ma olen palju filme vaadanud.) Sinu avatud uste poliitika tõttu olen ma sinu maailma sisse lubatud. Kui tuul on õige suunaga, tunnen ma su toidu lõhna ja kuulen su Vampire Weekendi muusikat, ja kui ma teesklen haigutamist ja pilgu tõstan, näen ma sind logelemas, haigutamas, hingamas. Kas sa oled alati selline olnud? Huvitav, kas sa olid Providence’is ka selline, patseerisid ringi, nagu tahaksid, et su elitaarsed naabrid näeksid sind alasti, poolalasti, mikrolaineahjutoitude sõltlasena ja kogu hingest masturbeerimas. Loodetavasti mitte, loodetavasti on selle taga mingi loogika, mida sa selgitad mulle, kui õige aeg kätte jõuab. Ja sa oled arvutis, nagu peaksid sa oma kujuteldavale publikule meelde tuletama, et sa oled kirjanik, samas kui meie (mina) teame, kes sa tegelikult oled: esineja, ekshibitsionist.
Mina pean kogu aeg valvel olema. Ühel päeval kammin ma juuksed peadligi ja teisel päeval kannan neid sasituna. Ma pean jääma märkamatuks nende inimeste jaoks, kes inimesi ei märka. Lõppude lõpuks, kui rääkida tavalisele inimesele alasti tüdrukust, kes tihtipeale avatud akende ees ringi kepsleb, ja armunud kutist teisel pool tänavat, kes diskreetselt pealt vaatab, ütleks enamik inimesi, et mina olen see pooletoobine. Aga pooletoobine oled hoopis sina. Sind lihtsalt ei kutsuta pooletoobiseks, sest sinu tuss on midagi, millest kõik need inimesed teada tahavad, samas kui minu kogu olemus on su naabrite jaoks vastumeelne. Mina elan Bed-Stuys kuuekorruselises ilma liftita kortermajas. Mina pole lubanud end ühelgi sitasel õppelaenuseltsil munepidi pihku võtta. Mina saan palka leti alt ja mu televiisoril on antenn. Need inimesed ei puudutaks minu riista isegi kümnemeetrise pulgaga. Sinu tuss aga, vot see on kullast.
Ma rüüpan teisel pool tänavat trepil oma kohvi ja pigistan peos oma rullikeeratud Wall Street Journalit ja ma hingan ja vaatan sind. Ma ei pane kunagi seda jooksudressi selga, sest ma tahan end sinu pärast üles lüüa, Beck. Kaks nädalat hiljem ilmub oma korterist üks matsakas vanem daam. Ma seisan seal, omadega pees, aga siiski džentelmen.
„Tervist, proua,” ütlen ma ja pakun talle abi.
Naine võtab selle vastu. „Oligi juba aeg, et sinusugused noored mehed käituma õpiksid,” käriseb ta.
„Ei saaks rohkem nõus ollagi,” ütlen ma ja autojuht avab naisele ukse. Juht noogutab mulle, vennad. Ma võiks seda igavesti teha ja ma sätin end tagasi trepile.
Kas sellepärast inimestele meeldivadki tõsielusarjad? Sinu maailm on minu jaoks täielik ime – näha, kus sa puhkad (neis puuvillastes alukates, mida sa Victoria Secreti netipoest terve hunniku kokku ostsid; ma nägin, kuidas sa ühel päeval seda pakki lahti rebisid) ja kus sa ei maga (sa istud sel diivanil ja loed internetist mingit jama). Sa paned mind mõtlema, et äkki sa otsid seda kuuma kutti raamatupoest, äkki tõesti. Seal sa kirjutad, istud tikksirgelt, juuksed krunni keeratud ja trükid kiirelt nagu Duracelli jänes, kuni sa ei pea enam vastu ja haarad oma laimirohelise padja, sellesama padja, mille vastu sa tukastades oma pead toetad, ja sa kargad seda
