Ma elan kingakarbis. Aga sellest pole midagi, sest ma ei raiska oma Benjamine Manolode peale. @BrownBiasedNYC #Mässaja
Mu #BrowniÜlikooli kruus on suurem kui mu korter. @BrownBiasedNYC #kinnisvara #NYC
Sul ei ole kööki, on lihtsalt mingi ala, kuhu köögitarbed on kokku kuhjatud nagu lõpumüügi näidised Bed, Bath & Beyondi poes. Kuid sinu tviitidesse on peidetud tõde. Sa vihkad siin elamist. Sa kasvasid üles suures majas, millel oli aed nii maja ees kui ka taga. Sulle meeldib ruumikus. Sellepärast sa jätadki aknaid lahti. Sa ei oska iseendaga kahekesi olla. Ja kui sa lakkad maailmale mõtlemast, siis oledki sa seal.
Su naabrid elavad edasi, nagu lapsed – autod tulevad neile nende hiigelsuurte lähedalasuvate majade ette järele ja toovad nad päeva lõppedes siia tagasi –, samal ajal kui sina mädaned ruumis, mis on mõeldud teenija või välja väänatud käpaga kuldse retriiveri jaoks. Aga ma ei süüdista sind siia jäämises. Sinul ja minul on ühine armastus West Village’i vastu ja kui ma saaksin sellesse majja sisse kolida, siis ma teeksin seda, isegi kui klaustrofoobia mind tasapisi hulluks ajama hakkaks. Sina tegid õige valiku, Beck. Su ema eksis.
Emps ütleb, et ükski „daam” ei tohiks kingakarbis elada. @BrownBiasedNYC #emadeloogika #eiolegidaam
Sa tviidid tihemini, kui sa kirjutad, ja võib-olla sellepärast sa teedki oma kaunite kunstide magistrikraadi New Schoolis ja mitte Columbias. Columbia ütles sulle ära.
Äraütlemist on parim serveerida paberist ümbrikus, sest siis saad sa selle vähemalt katki rebida või ära põletada. #eisaanudColumbiasse #elulähebedasi
Ja sul oli õigus. Elu läkski edasi. Kuigi New School pole nii prestiižne, meeldid sa õpilastele ja õpetajatele piisavalt. Paljud nende töötoad on internetis kättesaadavad. Suur osa kolledžist on internetis kättesaadav, mis on järjekordne hoop selle aina ebaolulisemaks muutuva elitaristliku süsteemi pihta, mida kolledžiks kutsutakse. Su kirjatöö hakkab sujuma ja kui sa veedaks natuke vähem aega tviitides ja oma kiisukest silitades … Aga tegelikult, Beck, kui mina sinu nahas elaks, siis ma ei paneks üldse kunagi riideid selga.
Sulle meeldib asju nimetada ja huvitav, mis nime sa mulle annaks. Sa üritad korraldada Twitteris oma korterile nime valimise võistlust.
Kuidas oleks #Karpmisonväiksemkuimukarp
Või #LauluässadeVaatamiseUberik
Või #Joogamattidekappmidavõikskorterigasassiajada
Või #Kohtkussavaatadaknastväljajanäedsedakuttiraamatupoestendvaatamasjasanaeratadjalehvitadja
Taksojuht laseb signaali, sest mingi värskelt duši alt tulnud sitapea, kes roomas otse välja sellest Bret Easton Ellise teose esialgsest mustandist, mis kunagi päevavalgust ei näinudki, läheb enda ümbrust märkamata üle tee. Ta ütleb vabandust, aga ei mõtle seda tõsiselt, ja ta libistab käega läbi oma blondide juuste.
Tal on liiga palju juukseid.
Ja ta kõnnib neist trepiastmetest üles, nagu oleks need tema omad, nagu oleks need tema jaoks ehitatud, ja uks avaneb juba enne, kui ta kohale jõuab, ja sina avasid talle ukse ja nüüd oled sa seal, juhatad ta sisse ja suudled teda enne, kui uks sulgub, ja su käed
nii pisikesed käed
on nüüd tema juustes ja ma ei näe teist kumbagi, kuni te elutuppa jõuate ja ta istub diivanile ja sina tirid oma särgi seljast ja ronid talle peale ja sa hööritad oma puusi nagu strippar ja see kõik on nii vale, Beck. Ta rebib su puuvillased alukad jalast ja annab sulle laksu ja sina niutsatad ja ma tulen teisele poole tänavat ja nõjatun vastu sinu maja ust, sest ma pean seda kuulma.
Anna andeks, issi! Anna andeks!
Ütle seda veel kord, väike tüdruk.
Anna andeks, issi.
Sa oled paha tüdruk.
Ma olen paha tüdruk.
Sa tahad laksu saada, eks ole ju?
Jah, issi, ma tahan laksu saada.
Ta on sinu suus. Ta käratab su peale. Ta annab sulle laksu. Aeg-ajalt kõnnib mõni Truman Capote mööda ja vaatab, reageerib ja pöörab siis pilgu ära. Mitte keegi ei anna sellest politseile teada, sest keegi ei taha tunnistada, et ta vaatas. See on faking Bank Street. Ja nüüd sa kepid teda ja mina lähen tagasi oma tänavapoolele, kus ma näen, et ta ei armatse sinuga. Sa krabad tal juustest – liiga palju juukseid –, nagu see võiks sind ja su jutustusi päästa. Sa väärid paremat ja see ei saa ju ometigi hea tunne olla, kuidas ta sind krahmab oma suurte nõrkade kätega, mis pole päevagi tööd teinud, kuidas ta vastu su perset lajatab, kui on lõpetanud. Sa hüppad maha ja nõjatud tema vastu ja ta lükkab sind eemale ja sa lubad tal oma korteris suitsetada ja ta puistab tuha su Browni kruusi – sellesse, mis on suurem, kui su korter – ja sa vaatad „Lauluässasid”, kuni tema suitsetab ja lükkab sind eemale, kui sa tema vastu nõjatud. Sa näed kurb välja ja
mitte kellelgi maailmas ei ole nii pisikesed käed
välja arvatud sinul ja minul. Miks ma selles nii kindel olen? Kolm kuud tagasi, kui sa mind veel ei tundnud, kirjutasid sa sellise tviidi:
Äkki me võiks kõik lihtsalt ausad olla ja tunnistada, et me teame, kes #eecummings on #Hannahjataõed filmi pärast? Okei, huhh. #aitabjamast #lõppteesklusele
Näed, kuidas sa rääkisid minuga juba siis, kui sa isegi ei tundnud mind veel? Kui ta lahkub, ei ole tal käes Paula Foxi raamatut „Meeleheitel inimesed”. Ta on blond naistevihkaja, kes kergitab oma kraed ja puhub juuksed silmist. Ta kasutas sind just ära ja ta ei ole su sõber ja ma pean lahkuma. Sina pead duši alla minema.
3
ENNE sind oli Candace. Tema oli ka kangekaelne, nii et ma olen sinuga kannatlik, samamoodi nagu ma olin kannatlik temaga. Ma ei heida seda sulle ette, et sa kirjutad oma vanasse kobakasse arvutisse igast faking asjast siin maailmas peale minu. Ma ei ole loll, Beck. Ma tean, kuidas kõvakettalt asju otsida, ja ma tean, et mind ei ole seal, ja ma tean, et sul pole ka midagi, mis võiks meenutada märkmikku või päevikut.
Üks võimalik teooria on: sa kirjutad minust oma telefoni märkmetesse. Lootma peab.
Aga mina ei tõmbu sinust eemale. Tõsi, sa oled ebaharilikult seksuaalne. Hea näide: sa lausa neelad Craigslisti juhusuhete rubriiki, kopeerid ja kleebid oma lemmikpostitused arvutisse ühte suurde faili. Miks, Beck, miks? Õnneks sa päriselt ei tegele juhusuhetega. Ju siis tüdrukutele meeldib koguda muudki kui lehtkapsasupi retsepte või viletsalt sõnastatud grammatikat solvavaid issifantaasiaid, mida meeleheitel erakud valmis kirjutavad. Hei, ma olen ikka veel siin, ma võtan sind sellisena, nagu sa oled. Ja hea küll. Sa lased sellel blondil väärakal endaga teha asju, mida sa nendest Craigslisti kuulutustest lugesid. Aga vähemalt on sul piirid. See pervo ei ole su poiss-sõber, sa saatsid ta tänavale, kuhu ta kuulubki, nagu tekitaks ta sinus vastikust, peakski tekitama. Ma lugesin läbi kõik su värskemad meilid ja asi on ametlik: sa ei öelnud kellelegi, et ta oli sinu korteris, sinu sees. Ta ei ole su poiss-sõber. See on kõik, mis loeb, ja ma olen valmis sind leidma ja ma suudan
