oleks su elu enam sama. Sa elaksid pidevas hirmus metroojaamade ees, põgeneksid tagasi Nantucketisse, väldiksid Craigslisti juhusuhete rubriiki, laseksid endale iga kuu suguhaiguste testi teha ja nii terve aasta, võib-olla kaks.
Samal ajal laulab kodutu ikka edasi vedur vedur ja ta on kaks korda kusnud ega ole selle tegemiseks isegi püsti tõusnud. Ta istub oma kuses ja kui mõni väärakas oleks sind siia alla jälitanud, et lõpetada seda, mida sina nende katkirebitud sukkpükstega alustasid, siis see kodutu lihtsalt laulaks ja kuseks ja kuseks ja laulaks edasi.
Sa libised.
Jälle.
Sa kissitad kodutu poole silmi ja urised, aga ta on mingil teisel planeedil, Beck. Ja see pole tema süü, et sa maani täis oled.
Kas ma juba mainisin, et sul on minuga vedanud? Sul on. Ma olen sündinud Bed-Stuy mees, kaine, tasakaalukas ja vägagi teadlik nii enda kui ka sinu asukohast. Ma olen kaitsja.
Kõige nõmedam on see, et kui keegi meid kolme näeks, noh, siis arvaks enamik inimesi, et mina olen see imelik, sest ma järgnesin sulle siia. Ja see ongi meie ühiskonna probleem, naiste probleem.
Sa näed, kuidas Elliot filmis „Hannah ja ta õed” susserdab, et saaks oma naiseõe lähedal olla, ja seda pead sa romantiliseks, aga kui sa teaksid, mida mina pidin läbi elama, et sinu korterisse sisse saada, et ma tegin oma seljale liiga, üritades sind nii seest kui väljast tundma õppida, mõistaksid sa mind sellepärast hukka. Maailm on millalgi armastamast lakanud ja ma tean, mida sa selle telefoniga teed. Sa üritad rääkida Benjiga, selle soodavee-, liiga-palju-juukseid, jätan-kohale-ilmumata-türapeaga, kellega sul on suhe, mis pole sugugi juhuslik, vähemalt mitte sinu jaoks. Sa otsid teda. Sa tahad teda. Aga küll see mööda läheb.
Osa probleemist ongi su telefon. Sul on telefonis selline funktsioon, mis laseb sul näha, kui su saadetud sõnumeid on loetud ja ignoreeritud. Ja Benji ignoreerib sind elu eest. Talle läheb rohkem korda sinu kuu peale saatmine kui sinu sees olemine ja kas seda sa siis tahadki? Sa suskad oma telefoni. Sinu telefon. Aitab juba sellest telefonist, Beck. See väsitab sind surmani ära, kulutab su häält ja sandistab su sõrmi.
Persse see telefon.
Ma tahaks selle rööbastele visata ja sind hoida, kuni me ootame, et rong sellest üle sõidaks. See on põhjusega mõranenud ja sa jätsid selle tol päeval meelega raamatupoes korvi põhja. Sügaval sisimas sa tead, et sul oleks ilma selleta parem. Midagi head sellest telefonist sündida ei saa. Kas sa siis ei mõista? Mõistad küll. Muidu sa kohtleksid seda telefoni hästi. Sa oleksid pannud sellele ümbrise enne, kui see mõranes. Sa ei seisaks siin ega kohmitseks oma telefoni kallal ega laseks sel oma elu dikteerida. Ma tõesti soovin, et sa viskaks selle rööbastele, ühendaksid end lahti, pööraksid pead ja vaataksid minu poole ja ütleksid: „Kas ma tean sind kuskilt?” Ja mina mängiksin kaasa ja me hakkaks rääkima ja meie laul oleks vedur number üheksa, New Yorgi rööpail sõidab ta, kui ta rajalt maha sõidab, korja ta üles korja ta üles korja ta üles …
„Kas sa palun lõpetaksid juba selle laulmise?” Sa urised, aga see tüüp isegi ei kuule sind üle oma laulmise ja kusemise ja laulmise ja kusemise ja sa heidad oma pea liiga kiiresti kõrvale ja kurat võtaks sa ei tohi niimoodi tahapoole naalduda, aga sa teed seda.
Kõik juhtub nii kiiresti.
Sa sirutad käed ette, aga sa tuigud. Sa pillad telefoni ja sööstad seda üles võtma ja selle käigus astud sa pahasti – „aaah!” – ja sa libised ja koperdad selle pagana tennisepaela otsa ja sa kukud pikali ja maandud kuidagi valesti ja sa veered kollasesse ohutsooni ja sealt alla päris ohutsooni. Sa karjud. See on kõige kiirem kukkumine, mida ma kunagi näinud olen, ja nüüd oled sa ainult üks hääl seal all rööbastel, üks kriiskamine, ja see kodutu muudkui laulab edasi vedur number üheksa ja see on vale taustamuusika selle jaoks, mida ma kohe tegema hakkan, olgugi et mul selg haige on. Ma jooksen üle platvormi ja vaatan alla sinu poole.
„APPI!”
„Kõik on hästi. Ma aitan sind. Anna mulle oma käsi.”
Aga sa lihtsalt karjud edasi ja sa näed välja nagu see kaevus olev tüdruk filmis „Voonakeste vaikimine” ja sa ei pea nii ehmunud välja nägema, sest mina olen siin, pakun sulle oma kätt ja olen valmis sind üles tõmbama. Sa värised ja vaatad mööda tunnelit kaugusse ja su pea täitub hirmuga, kui sa peaksid lihtsalt mul käest kinni võtma.
„Oumaigaad, oumaigaad, ma võin surma saada.”
„Ära vaata sinna, vaata lihtsalt mind.”
„Ma saan surma.”
Sa astud sammu ettepoole ja sa ei tea rongiteedest midagi. „Ole paigal, pooled asjad seal all võivad sulle elektrilöögi anda.”
„Mida?” Ja su hambad plagisevad ja sa kisendad.
„Sa ei saa surma. Võta mul käest kinni.”
„Ta ajab mind hulluks,” ütled sa ja vajutad käed kõrvadele, sest sa ei taha enam kuulda seda kui ta rajalt maha sõidab. „See laulmine, sellepärast ma kukkusingi.”
„Ma üritan sind aidata,” ei jäta ma jonni ja su silmad lähevad suureks. Sa vaatad tunneli poole ja siis üles, otse mulle silma.
„Ma kuulen rongi.”
„Mkmm, sa tunneksid seda. Anna mulle käsi.”
„Ma saan surma.” Sa oled meeleheitel.
„Võta mul käest kinni!”
Kodutu muudkui lõõritab edasi, nagu oleks me midagi tüütut, millest peab üle laulma korja ta üles korja ta üles korja ta üles, ja sina pigistad kõrvad kinni ja karjud.
Mu kannatus hakkab katkema ja lõpuks tõesti tulebki vedur mööda neid rööpaid ja miks sa pead selle nii keeruliseks ajama?
„Kas sa tahad surma saada? Sest kui sa sinna alla jääd, siis sõidetakse sinust üle. Võta mul käest kinni!”
Sa vaatad üles ja nüüd näen ma osa sinust, mis on minu jaoks uus, osa, mis tahabki surma saada, ja ma arvan, et keegi pole sind kunagi õigesti armastanud, ja sa ei ütle midagi ja mina ei ütle midagi ja me mõlemad teame, et sa paned mind proovile, paned maailma proovile. Sa ei tulnud täna õhtul lavalt maha enne, kui viimane inimene oli plaksutamise lõpetanud, ja sa ei sidunud oma tennisepaelu kinni ja sa süüdistasid maailma selles, et sa komistasid.
Korja ta üles korja ta üles korja ta üles! Vedur number üheksa.
Ma noogutan. „Hea küll.” Ma küünitan mõlemad käed allapoole, peopesad ülespidi. „Tule nüüd. Ma aitan sind.”
Sa tahad võidelda. Sind ei ole lihtne päästa, aga ma olen kannatlik ja kui sa oled valmis, võtad sa kätega mu õlgade ümbert kinni ja lubad mul end päästa. Ma vinnan sind üles, koos lahtiste tenniste ja kõige muuga, esialgu kollasele ohutsoonile ja seejärel veeretan sind hallile räpasele ohuvabale betoonile ja sa värised ja sa tõmbad põlved vastu rinda ja taganed vastu rohelise posti seda külge, mis jääb rööbastest eemale, vastu seda turvalist kohta, kus istuda, kus oodata.
Sa ei seo ikkagi oma tennisepaelu kinni ja su hambad plagisevad veel hullemini kui enne ja ma nihkun sulle lähemale ja osutan su mõttetutele sileda tallaga
