venna ning esimese kahe naise tapmisele (teine naine Poppaea suri selle tagajärjel, et Nero lõi talle jalaga kõhtu, mis viis nurisünnituseni ja surmava verejooksuni) toetas too despoot kunsti ning laskis ehitada mitmeid teatreid ja koole. Nero pidas end jumal Apolloni järeltulijaks ning võrreldamatult andekaks muusikuks ja poeediks. Tema teoseid kiitsid siiski vaid tolle naeruväärse kliki liikmed, kellele ülistuskõnede eest heldelt tasuti. 67. aastal eKr sattus keiser vaimustusse olümpiamängudest ning otsustas oliivipärja võita. Maksku mis maksab. Türann osales kaarikuvõistlusel ja ostis rivaalid ära, et need sõidu üksteise järel katkestaksid. Nero oli viimaks ainus jätkaja ning võitiski võistluse, kuigi ta viimases kurvis kaarikult kukkus. Kreeklastel jäi üle vaid taeva poole vaadata ja oma jumalates kahelda. Need oleksid ju hõlpsasti võinud asja korraldada nõnda, et diktaator kaela murrab.
Alasti võistlejad
Antropoloogid on pakkunud erinevaid selgitusi sellele, miks tekkis olümpial alasti võistlemise traditsioon. Mitmed uurijad ei pea seda üldse usutavaks – näiteks hobuse seljas2 ratsutamise puhul olnuks see võimatu – kuigi olümpiamängude motiividega keraamikal on atleete kujutatud riieteta. Mõned väidavad, et see pakkus hea põhjuse keelata abielus naiste kohalviibimist. Teised arvavad, et lähtuti ühiskondliku võrdsuse tagamisest. Kuigi esmaseks reegliks oli, et osa võivad võtta vaid kreeklastest vabad mehed, võimaldas alastiolek lihtrahval ülikutega ja vaestel rikastega võrdväärne näida. Veel üks variant – ilmselt pigem müüt kui tegelikkus – väidab, et jooksja nimega Orsippus, kes oli pärit Atika maakonnas asunud Megara linnast, sai viieteistkümnendal staadionijooksul aastal 720 eKr kuulsaks sellega, et jooksis alasti. Selle loo kohaselt olevat ta keset jooksu heitnud kõrvale „niudevöö” – või siis mingi lühikeste pükste taolise rõivaeseme – ja tormanud edasi „nii, nagu Jumal oli ta siia maailma toonud”. Mõned ajaloolased leiavad, et võitjast võtsid eeskuju teisedki ja peagi sai sellest traditsioon.
Vanaaja sporditähed
Rhodose saarelt pärit Leonidas oli ilmselt antiikaja suurim atleet. Arheoloogiliste tõendite põhjal pälvis ta kaksteist võitu neljadelt järjestikustelt mängudelt, seda nii kiir- kui pikamaajooksus. Ta olevat aastatel 164–152 eKr võitnud kõik staadioni- ja diaulosedistantsid ning relvis- ehk kilbijooksud.
Maadleja Milon Krotonist (tänapäeval kannab see Itaalia „saapa” talla all asuv linn nime Crotone) tuli võitjaks aastal 540 eKr ja siis veel neli korda järjest, kuni 512. aastal eKr kaotas oma kaasmaalasele Timasitheosele.3 Tollest ajast säilinud tekstide kohaselt olevat tema jõu saladus peitunud selles, et ta sõi iga päev üheksa kilo liha ja üheksa leivapätsi ning loputas selle kõik alla üheksa liitri veiniga.
Rhodoselt pärit Diagoras oli 5. sajandil eKr üks kuulsamaid rusikavõitlejaid ning kuulsust pälvisid ka tema järeltulijad. Diagoras võitis 79. mängud ja olümpiavõitjateks tulid ka tema kolm last ja kaks lapselast. Diagorase vanim poeg Damagetos tuli 83. mängudel võitjaks pankraationis ja teine poeg Akousilaos rusikavõitluses. Rhodosele naastes sisenesid pojad kodulinna oma isa õlgadel kandes ja rahvas juubeldas. Aastaid hiljem võitis noorim vendadest, Dorieus, pankraationi kolm korda järjest.
Väidetakse, et Melankomas, kes oli pärit Kaariast (linnriik Väike-Aasias tänapäeva Türgi aladel), võitnud 207. mängudel rusikavõitluse ainsatki hoopi saamata. Melankomas – väga väle mees, kes liikus uskumatult kiiresti – kasutas ebatavalist strateegiat, põigeldes vastaste löökide eest kõrvale, kuni need kurnatuse tõttu alla andsid. Tema kehaline vastupidavus tulenes karmidest treeningutest. Kirjas on, et kord oli ta kaks päeva järjest käsi enda ees väljasirutatuna hoidnud, neid kordagi langetamata ja sekunditki puhkamata.
Kaotaja Xerxes
Kui algas teine Kreeka-Pärsia sõda ja pärslased ründasid Kreekat, olevat sissetungijad võtnud kinni kaks Ateena sõdalast. Kreeklased toodi kuningas Xerxese ette, kes küsitles mehi nende sõjaväe võimekuse ja linna kaitsesüsteemide kohta. Küsimusele, millega ateenlased praegu tegelevad, sai ta vastuseks, et kogu linn valmistub olümpiamängudeks, ning talle kirjeldati seda sündmust ja võistlusalasid. Xerxes tahtis teada, mida olümpiavõitja auhinnaks saab. „Oliivipuuoksa,” vastasid vangid. Kuningat hämmastas see. Ta öelnud: „Millise suure vea ma tegin! Tulin lahingut lööma meeste vastu, kes ei võitle raha, vaid kuulsuse nimel.” Xerxes oma palgasõduritega kaotaski sõja ja vaprad hellenid ajasid ta Kreekast välja, kusjuures eriti edukad olid ateenlased ja spartalased, kes olid ühise vaenlase vastu jõud ühendanud.
Äraostmine
Aastal 338 eKr avastasid olümpiamängude kohtunikud, et Tessaaliast pärit poksija Eupolus oli kolmele rivaalile pistist andnud, et nood talle kaotaksid. Petisele määrati suur rahatrahv. Saadud raha eest püstitati kuus sportlasskulptuuri, mis kaunistati moraalitseva sisuga raidkirjadega nagu „Olümpias võidad jalgade kiiruse ja kehalise jõuga, mitte rahaga”. Selle oleks pidanud kivisse raiuma ka ladina keeles, et edev Nero seda mõistaks.
Coubertin ja mängude taaselustamine
„Saksamaa kaevas välja selle, mis oli Olümpiast maapõue jäänud. Miks ei võiks Prantsusmaa taaselustada nende mängude hiilgust? On tulnud tund, mil spordiideaalid on kutsutud taas maailmas oma osa etendama.”4 Prantsuse aadlik Pierre de Frédy, Coubertini parun – nüüdisajal rohkem tuntud kui Pierre de Coubertin – kirjeldas nii oma indu taasleida tollest Kreeka linna varemetest kunagine olümpiahiilgus. Osav ja pragmaatiline Coubertin suutis 1894. aasta juunis tuua Pariisi kokku 12 riigi spordiliikumise esindajad (Argentina, Austria ja Böömimaa, USA, Kreeka, Suurbritannia, Ungari, Itaalia, Uus-Meremaa, Venemaa, Rootsi ja mõistagi Prantsusmaa), et luua Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) ning kuulutada välja esimeste kaasaegsete olümpiamängude toimumine. „Olümpiamängude taasellukutsumise plaan võeti vastu ühel häälel. Meie tegime ettepaneku korraldada need 1900. aastal, kuid osavõtjad eelistasid varasemat aega ja nii otsustati pidada mängud juba aastal 1896. Härra Demetrios Vikelase ettepanekul valiti esimeste mängude toimumiskohaks Ateena,”5 rääkis parun. Selgus, et Coubertin oli verivärskele olümpialiikumisele igati sobivaks juhiks. Ajaloolise tausta tõttu pidi mängudega alustatama Kreekast, seega pakkus ta esimeseks ROK-i presidendiks välja Vikelase, seda kuni esimese olümpia lõppemiseni. Seejärel asuks tema asemele Coubertin. Nii tehtigi ja parun jäi sellesse kõrgesse ametisse ligi kolmekümneks aastaks.
Coubertini sõnul nõustusid äsjarajatud ROK-i liikmed ühehäälselt „… usaldama need võistlused klassikalise antiikaja kaitse alla, mis võiks neile tagada suuruse ja kuulsuse. See ei tähendanud muud kui olümpiamängude taaselustamist. Juba see nimi sisendas lugupidamist, ja vaevalt oleks olnud võimalik leida mõnd teist.”6 Nii sai Coubertini ammune soov 23. juunil 1894 viimaks konkreetsema vormi, sest rahvusvahelise sportlaskonna esindajad „… otsustasid taaselustada kaks tuhat aastat vana idee, mis innustab inimesi tänapäeval samuti nagu minevikus, sest tema ajendid on kõige elulisemad ja, ükskõik mis nende kohta on öeldud, ka kõige õilsamad.”7 Coubertin lausus: „Siinkohal tahan kõigile väljendada oma tänu, kes mind on aidanud teda õnnelikult lõpule viia, samuti neile, kes koos minuga on veendunud, et atletism sellest mitmekordse jõuga ja õilistatuna esile kerkib ning rahvusvaheline noorus sellest rahuarmastust ja lugupidamist elu vastu ammutab.”8
Ateena 1896
Viisteist sajandit pärast seda, kui Rooma keiser Theodosius I käskis mängud ära jätta, sündisid need Ateenas uuesti, seda tänu Pierre de Coubertini kirele ja kogu Kreeka rahva tahtmisele suurejoonelised olümpiamängud ellu äratada. Kümne päeva kestel, 6.–15. aprillil 1896, tõid
