Ateenas osales 1896. aastal vaid 176 sportlast kaheteistkümnest riigist, võisteldes 9 spordialal, mis olid jagatud 43 medalialaks. Brasiilias aga võistles juba 11 551 sportlast 206 riigist ning 28 spordiala olid jagatud 306 medalialaks. Kuigi numbrites on toimunud hämmastav kasv, tasub arvesse võtta ajaloolist, kultuurilist ja isegi tehnoloogilist konteksti, milles toimusid esimesed mängud Kreekas. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul polnud veel lennukeid, millega kiiresti kohale reisida, ega sponsoreerivaid ettevõtteid rahalist toetust pakkumas, ega televisiooni ja raadiot mänge reklaamimas ja kajastamas, seega sai Ateena esimeste olümpiamängude korralduskohana hästi hakkama. Iga suur saavutus algab väikesest ettevõtmisest ning kui Rio 2016 oli spordiajaloo seni suurim üritus, kus osalesid kõik meie planeedi riigid, siis sai see võimalikuks tänu tugevale vundamendile, mille esimesed kivid laoti Ateenas. Too esimene ja väike samm, mida ei astutud vahest kuigi kindlalt – näiteks on heidetud ette naiste ning Aasia ja Aafrika riikide mitteosalemist –, sai pika ja eduka teekonna alguseks. Kreeklased andsid uuenduslike mängude toimumiseks oma parima: vana, 350. aastast eKr pärineva staadioni varemetele rajati tänu kohaliku rikka ärimehe Georgios Averofi (tuntud ka kui George M. Averoff – Toim.) annetusele kaunis Panathinaikó staadion, ning Pentelikoni mäe valge marmor küütles seal nüüd päikese käes. Averofi annetusest hoolimata tuli korralduskomiteel, mida juhtis prints Konstantinos, teha eelarve täitmise nimel suuri jõupingutusi, et kõik ettevalmistused saaksid rahastatud. Emiteeriti isegi kaksteist eripostmarki, mis olid üldse ajaloo esimesed spordile pühendatud margid. Neid trükiti vaid 16 000 seeriat ja tänapäeval on need filatelistide seas üliväärtuslikud. Esimestel mängudel otsustati võitjaid autasustada oliivipuuokstest pärja ja hõbemedaliga. Teisele kohale jäänu sai pronksmedali ja kolmanda koha omanik diplomi. Kuld-, hõbe- ja pronksmedaleid hakati jagama kolmandatel mängudel, mis toimusid USA-s Saint Louises. Tänapäevasesse vormi pandud medalitabeli kohaselt oli edukaimaks riigiks Kreeka 47 medaliga (10 „kulda”, 189 „hõbedat” ja 19 „pronksi”). USA sai aga kõige rohkem olümpiavõite, nimelt üksteist.
Kuuendal aprillil 1896, olümpiamängude alguse üle elevil 50 000 pealtvaataja ees – mängude vastu valitses nii suur huvi, et piletitega isegi hangeldati – kuulutaski Kreeka kuningas Geórgios I, et taaselustatakse suurejoonelised spordivõistlused, edendamaks rahu ja harmoonilisi suhteid kõigi rahvaste vahel. Ja mõned minutid pärast mängude ametlikku avamist toimusid Panathinaikó staadionil esimesed jõukatsumised. Esimeseks kaasaegseks olümpiavõitjaks sai ameeriklane James Connolly, võites hõlpsasti kolmikhüppe, mille lõpplahendus saabus juba avamispäeval. Connolly püstitas rekordiks 13.71 meetrit – lausa meeter rohkem kui teiseks jäänud prantslase Alexandre Tuffère tulemus. Saksa sportvõimleja Hermann Weingärtner võitis kõige rohkem „medaleid”: kolm kulda, kaks hõbedat ja ühe pronksi. Tema kaasmaalane Carl Schuhmann sai neli kulda: kolm sportvõimlemises ja ühe kreeka-rooma maadluses. Kergejõustikus saavutasid silmapaistvad topeltvõidud ameeriklane Thomas Burke (100 ja 400 meetri jooksud), Ellery Clark (kõrgus- ja kaugushüpe) ja Robert Garrett (kuulitõuge ja kettaheide) ning austraallane Edwin „Teddy” Flack (800 ja 1500 meetri jooksud). Esimeste mängude suureks kangelaseks tõusis aga tundmatu kohalik jooksja Spyridon Loúis, kes tuli võitjaks vaid ühel alal. Mõistagi oli selleks maraton, olümpiamängude suursündmus.
Maraton
Esimeste mängude puhul, mis pidid olümpiatraditsioonile uue elu andma, tahtis Coubertin programmi lisada uue kergejõustikuala, millest saaks iga olümpia kulminatsioon. Erinevate võimaluste vahel kaaludes nõustus parun viimaks jooksualaga, mille pakkus välja ta sõber, ajaloolane Michel Bréal. Bréal uuris hoolikalt klassikalisi hellenistlikke teoseid ja pani viimaks ette taasetendada Ateena sõduri Pheidippidese lugu, kes kerkis kangelaseks esimeses kolmest Kreeka linnriikide ja Pärsia impeeriumi vahel peetud sõjast 5. sajandil eKr.
Ajaloolane Herodotos kirjutab, et Marathoni lahingu järel, mis oli kreeklaste esimeseks suuremaks võiduks, kutsus väejuht Miltiades enda juurde hopliidi10 nimega Pheidippides, et too tõttaks Ateenasse ja viiks sinna uudise pärslaste alistamisest. Raskest lahingust niigi vintsutatud noormees viskas turvise seljast ja jooksis linnriiki, mis asus lahinguväljalt umbes 40 km kaugusel. Pheidippides läbis kogu selle maa sörkides ning saabudes jaksas ta vaevalt võidust teada anda, enne kui pingutusest kurnatuna surnult maha langes.
Teise versiooni kohaselt suri sõdur siiski lahingus saadud haava, mitte ülepingutuse tõttu, sest ta oli pikkade vahemaade läbimisega juba harjunud, olles sõnumiviijaks Ateena ja Sparta vahel, mida lahutab umbes 160 km. Kolmanda kirjelduse kohaselt ei jooksnud Pheidippides Marathonist Ateenasse, vaid hoopis 200 km kaugusel olevasse Spartasse, et paluda sealt lisajõude. Neist lahknevustest hoolimata pakkus Bréal välja, et sportlased jookseksid Marathonist Ateenasse, st umbes 42 km. Coubertinile meeldis see mõte väga ja ka kreeklased olid ideest vaimustatud ning rahul, et distants saab nii ristitud ühe nende kodumaa paiga järgi ning ühtlasi mälestab üht selle kangelastest.
Ent isegi kui miski paberi peal kena näib, tuleb esiteks kontrollida selle teostatavust koha peal, eriti kuna tolle ammuse jooksuotsa lõpptulemus kujunes süngeks. Kaks kuud enne mängude algust palutigi kahel sportlasel joosta Marathoni väljalt Kreeka pealinna, et nende sooritust saaks hinnata. Üks vabatahtlik katkestas, teine aga jõudis umbes neli tundi pärast startimist õnnelikult kohale. Kuna esmakatse kujunes edukaks, taheti järgmiseks maha pidada tõeline võistujooks: Briti ajakirjanik Geoff Tibballs kirjutas, et 10. märtsil 1896 – umbes kuu aega enne olümpiamängude algust – korraldati esimene maraton 12 osavõtjaga, mille võitis kreeklane Charilaos Vasilakos, ajaks 3 tundi ja 18 minutit. Kaks nädalat hiljem korrati seda ettevõtmist ja võitjaks tuli Ioannis Laventis „uue maailmarekordiga”: 3 tundi, 11 minutit ja 27 sekundit. Teine kohalik jooksja Spyridon Loúis jõudis pärale viiendana, seitse minutit hiljem. Kuid tema hiilgehetk saabus 10. aprillil, kui uuest jooksudistantsist, mis kestis hilisest hommikust varaõhtuni, sai kuulsusrikas võistlus, mille sihiks oli võitja nimi surematuks teha ja asetada see olümpiakangelaste panteoni Pheidippidese kõrvale.
Esimene boikott
Kui mõnel riigil jääb mängudel osalemata, ei tähenda see veel boikotti. Viimase all mõistetakse ikkagi surve avaldamist ühe või mitme riigi poolt – mitte tingimata korraldajamaale, nagu olümpiaajalugu on tõestanud – eesmärgiga takistada või häirida mängude läbiviimist mõne oma väite kuuldavakstegemiseks või nõudmise täitmiseks. Sõna „boikott” tuleneb Iirimaal tegutsenud mõisavalitseja Charles Cunningham Boycotti nimest, kes esindas inglasest üliku lord John Crichtoni huve, kellele kuulus suurem osa maast Mayo maakonnas Iirimaa lääneosas. Kuna Boycott surus oma põllutöölistele peale karme töötingimusi, keeldusid nood saaki koristamast. Mõisavalitseja üritas – koguni pistist pakkudes – veenda naabreid streiki murdma ja põllule tööle tulema, kuid needki keeldusid ja paljastasid nurjatu plaani kohalikele elanikele, kes organiseerisid Boycotti vastu „boikoti”: rahvas ei kõnelnud enam temaga, kaupmehed ei müünud talle midagi, pubiomanikud keeldusid jooke serveerimast, ta teenijad ei käinud enam tema majas ning isegi postiljon ei viinud talle posti. Boycott palkas viimaks talupoegi kaugematest maakondadest ja palus politsei appi oma saaki kaitsma, kuid saagikoristuse järel pidas targemaks naasta Inglismaale.
Ateena mängudele üritas ainsana boikotti korraldada Osmani impeerium, mis koosnes peamiselt tänapäeva Türgi aladest ja oli kreeklaste vana vaenlane. Kreeka oli tegelikult vaid 60 aastat varem türklaste võimu alt lõplikult vabanenud, olles selle all kannatanud sajandeid, alates Konstantinoopoli langemisest 1453. aastal. Ükski teine riik aga ei liitunud katsega esimesi kaasaegseid olümpiamänge nurjata, seega jäid türklased tol esimesel korral ainsateks boikoteerijateks.
Segadus kalendritega
Kui USA delegatsioon – mis koosnes põhiliselt Princetoni ülikooli ja Bostoni spordiühenduse esindajatest, kelle reis maksti kinni endise Massachusettsi kuberneri Oliver Amesi kogutud rahadega – 24. märtsil
