mida kasutati Põhja-Ameerikas ja mis nüüd kehtib ametlikult kõikjal maailmas, mis aga Kreekas võeti kasutusele alles 1923. aastal. Mängude avamine pidi toimuma 6. aprillil … kuid Juliuse kalendri kohaselt oli selleks päevaks juba 25. märts ehk päev pärast jänkide saabumist. Tollest arusaamatusest hoolimata kohanesid Ameerika sportlased kähku ja võitsid kergejõustikus üheksa „kulda” tosinast võimalikust. Pole paha koondise kohta, kes vaevu õigeks ajaks kohale jõudis.
Ateena vs. Harvard
Suurepäraste atleetlike võimetega noor James Connolly õppis prestiižses Harvardi ülikoolis Massachusettsi osariigis kirjandust. Kuulnud olümpiamängude taaselustamisest, palus ta teaduskonna dekaanilt Nathaniel Shalerilt luba lühikeseks õppepuhkuseks, et sel suurel spordisündmusel osaleda. Noormees oli kindlalt otsustanud Ateenasse reisida ja valmis kulutama selleks viimse kui penni, mis tal hinge taga oli. Kuid Shaler lükkas Connolly palve tagasi, kuna tolle õpitulemused polnud kuigi head, ja soovitas noormehel ülikoolist välja astuda, naasmise järel uuesti immatrikuleerimist taotleda ning kolledžikarjääri otsast peale alustada. Vastasel juhul eksmatrikuleeritakse ta pikaajalise loengutest puudumise pärast. Solvunud nooruk keeldus sellest ning lahkus kodumaalt teadmisega, et õpingud jäävadki katki. Ent olümpiavõitjana Uus-Inglismaale naasnud, alustas ta edukat karjääri ajakirjaniku ja kirjanikuna: temast sai tuntud ajakirja Collier’s sõjakorrespondent ning ta kirjutas 25 romaani. Viiskümmend aastat pärast dekaaniga peetud ebameeldivat vestlust võttis Connolly vastu oma kunagise ülikooli kutse konverentsile kõnelema tulla. Tolle loengu järel tegi rühm õppejõude ettepaneku nimetada Connolly Harvardi audoktoriks. Olümpiavõitja lükkas aga pakkumise tagasi. Ta oli Kreekast juba saanud selle tiitli, mis talle tegelikult korda läks.
Etikett
Veidi pärast seda, kui James Connolly nimi suurte tähtedega spordiannaalidesse raiutud sai, algasid staadionil 100 meetri eeljooksud. Teiseks eeljooksuks valmistudes nägi ameeriklane Thomas Curtis – kes neli päeva hiljem võitis 110 meetri tõkkejooksu – üllatusega, kuidas esimeses eeljooksus osalev prantslane Alphonse Grisel paneb kätte valgeid kindaid. „Milleks need?” küsis Curtis. Prantslane heitis pilgu kõrgete ametimeeste looži poole, kus istus kuningas Geórgios I, ja vastas: „Sest ma jooksen kuninga juuresolekul.” Grisel jäi selles eeljooksus neljandaks – ameeriklase Francis Lane’i, ungarlase Alajos Szokolyi ja briti Charles Gmelini järel – ega pääsenud finaali. Seega ei parandanud selline iseäralik etiketi tõlgendamine paraku sugugi sportlase aerodünaamilist suutlikkust. Kuuldavasti olevat prantslane pärast jooksu Curtisele öelnud, et võistleb ka 400 meetris, kettaheites, kaugushüppes, rööbaspuudel võimlemises ja maratonis. Ameeriklane oli üllatunud, et noormees kavatseb osaleda nõnda paljudel ja nõnda erinevatel aladel, ning küsis talt, kuidas saab üheaegselt treenida nii lühi- kui pikamaajooksudeks. „Noh, see on väga lihtne,” vastas Grisel. „Ühel päeval jooksen lühikest maad hästi kiiresti ja teisel päeval jooksen pikka maad väga aeglaselt.” Curtist ei üllatanud, et prantslane ühelgi alal esikolmikusse ei jõudnud. Kuid kindlasti väärinuks Grisel medalit visaduse eest.
Kettaheitja
Princetoni ülikooli tudeng Robert Garrett pidi Ateenasse sõitma, et osaleda kuulitõukes, milles ta oli üks oma maa parimaid. Kuid uudishimulik ja ettevõtliku meelega Garrett leidis, et vaid ühe võistluse pärast ei tasu nii pikka reisi ette võtta. Seetõttu palus ta treeneritel panna end kirja ka kõrgushüppeks, kaugushüppeks ja veel üheks USA-s tollal tundmatuks alaks, milleks oli kettaheide. Garretti ettepanekut võeti pigem naljana, sest ameeriklastel polnud isegi toda olulist spordivahendit nimega ketas, mida ala harrastamine nõudis. Kuid otsusekindel sportlane ütles, et teeb võistluseks valmistumiseks endale ise ketta. 20-aastane nooruk kavandaski vajaliku vahendi vanade illustratsioonide ja antiiksetele anumatele graveeritud piltide põhjal ning palus sepast sõbral see terasest valmis meisterdada. Nendesamade hellenistlike joonistuste järgi õppis ta ka heitetehnikat. Nädal aega treeninud, asus ta Kreeka poole teele. Pärast olümpiamängude avamist 6. aprillil oli kettaheide üks päeva esimesi võistlusalasid. Kohtunud teiste võistlejatega, avastas Garrett – ainus ameeriklane lisaks kolmele kohalikule, kahele taanlasele, britile, rootslasele ja prantslasele – oma üllatuseks, et tegelik ketas on väiksem ja kergem kui tema oma: läbimõõt umbes 22 cm ja kaal 2 kg. Kui ta nägi, kuidas rivaalid harjutavad, tundis ta end ka väheke narrilt, sest kõik võtsid sellise algasendi, nagu kujutatud klassikalisel skulptuuril „Kettaheitja”, mille autoriks oli Ateenas tegutsenud kujur Myron Eleutheraest. Kuid kõik need uued asjad – sealhulgas ametlikud reeglid, mis tuli viimasel minutil selgeks õppida – ei heidutanud noormeest. Tema esimesed kaks heidet tekitasid naerupahvakuid nii kaasvõistlejate kui publiku seas, sest ta liigutused olid kohmakad ja ketas lendas, kuhu juhtus. Tegelikult jäi tragöödiastki napilt puudu, sest heitevahend oleks peaaegu pealtvaatajate hulka paiskunud. Kuid oma kolmandal ja viimasel katsel võttis Garrett kasutusele vasaraheidet meenutavad pöörded ning lennutas ketta 29 meetri ja 15 sentimeetri kaugusele. See mitte ainult ei ületanud kahekümne sentimeetri võrra lähima konkurendi, kreeklase Panagiotis Paraskevopoulose tulemust – tegemist oli ka uue maailmarekordiga. Päev peale toda erakordset saavutust sai Garrett kuulitõukes veel teisegi olümpiavõidu ja tuli kaugushüppes teisele kohale. Neli päeva hiljem saavutas ta teise koha ka kõrgushüppes. Kiirkorras kettaheitjaks õppinud üllatusmees naasis koju nelja medaliga, olles esimeste kaasaegsete olümpiamängude edukaim ameeriklane.
Tšempion ja džentelmen
8. aprilli hommikul alanud 100 km trekisõidus osales üheksa ratturit – neli sakslast, kaks kreeklast, britt, austerlane ja prantslane –, kellel tuli läbida 300 ringi Neo Phalironi velodroomil, kus ühe ringi pikkus oli 333,3 meetrit. Juba mõne ringi pärast oli näha, et gallialane Léon Flameng on teistest selgelt üle ning see vähendas tema rivaalide indu, nii et nad loobusid üksteise järel. Viimaks jäi temaga võidu sõitma vaid kreeklane Georgios Kolettis, ja kuigi temagi oli prantslasest juba üksteist ringi maas, keeldus ta katkestamast, sest Neo Phalironi põhiloožis viibis ka Kreeka kuningapere. Saatuse tahtel läks nii, et Kolettisel, kel polnud enam nagunii mingit lootust liidrit kinni püüda, purunes rattakett. Kuid prantslane jäi seisma ja jätkas sõitu alles siis, kui kreeklane pärast ratta parandamist rajale naasis. Selle eest sai Flameng publiku kõrvulukustavate ovatsioonide osaliseks, sest ta vääris tunnustust nii olümpiavõidu kui ka sportliku aumehelikkuse eest.
Olümpiaajaloo noorim teadaolev medalivõitja
Dimitrios Loundras oli vaid kümme aastat ja 218 päeva vana, kui osales olümpial Kreeka võimlemiskoondise koosseisus rööbaspuudel. Ethnikos Gymnastikos Syllogose klubi liikmeks olev poiss paistis silma oma oskuste ja virtuoosse tehnika poolest. Üheksandal aprillil tuligi Kreeka teine koondis11 tänu tillukese Loundrase panusele rööbaspuude meeskonnavõistluses kolmandaks ehk sai tänapäevases tähenduses pronksmedali. Dimitrios Loundras – kes suri 1970. aastal – on seniajani noorim medalivõitja olümpiamängudel. Või vähemalt noorim, kelle nime me teame. Sest järgmisel olümpial Pariisis 1900. aastal võitis üks prantslasest poisike sõudmises „kuldmedali” roolijana. Kuid tema nimi ja täpne vanus – arvatavasti seitse või kaheksa aastat – on seniajani jäänudki päevavalgele tulemata, nagu järgmises peatükis kuuleme. Seega on too kreeklane endiselt noorim teadaolev medalivõitja.
Riigiliputa võistleja
Austraallane Edwin „Teddy” Flack saabus Ateenasse Londonist, kus ta töötas spordiklubis London Athletic Club, nagu ka mitmed tema meeskonnakaaslased. Pärast kuuepäevast merereisi, mis pearingluse ja iivelduse tõttu tundus lausa talumatu, õnnestus Flackil siiski ruttu taastuda ning ta läbis oma pingelise võistluskalendri, mis sisaldas nii jooksualasid kui ka tennise üksik- ja paarismängu, tõelise sporditähe kombel. 6. aprillil osales ta
