IPhuck 10. Viktor Pelevin
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу IPhuck 10 - Viktor Pelevin страница 1
Viktor Pelevin
iPhuck 10
Originaali tiitel:
Виктор Пелевин
iPhuck 10
Издательство «Э»
2017
Published with the support of the Institute for Literary Translation (Russia)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Kaane kujundanud Anne Pikkov
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Mõisnik
Copyright @ 2017 by Victor Pelevin
Estonian publishing rights are acquired via FTM Agency, Ltd., Russia, 2018
© Tõlge eesti keelde. Maiga Varik, 2020
ISBN 978-9985-3-4941-0
e-ISBN 9789985350546
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Oh, Alyosha…
Dostoyevsky
Eessõna
Ja jälle, ja jälle ole tervitatud, mu kauge ja armas sõber!
Kui sa loed neid ridu, siis on vägagi tõenäoline, et sa oled minuga juba tuttav (vähemalt kuulu järgi). Kuid sellegipoolest peab Porfiri Petrovitš ütlema mõne sõna enda kohta – selline on vähemasti ametialane instruktsioon.
Esiteks on minu kohus selgitada, kes ma oma olemuselt üldse olen. See pole sugugi lihtne ülesanne.
Inimkeel – ja huvitaval kombel milline tahes – on üles ehitatud nõnda, et sunnib vastu võtma üksteisesse ülevoolavaid isikustamata vibratsioone, millest reaalsus koosneb, ebaolemuste, see tähendab tihkete, muutumatute ja üksteisest lahus seisvate „objektide” kujul („mina”, „tema”, „see” ja nii edasi).
Täppisteadused, mis põhinevad sellelaadsel koodisüsteemil, võimaldavad saavutada huvitavaid füüsikalisi efekte (võtame näiteks kasvõi aatomipommi), kuid pole midagi naljakamat, kui sellisele keelele tuginev „filosoofia”. Jättes muidugi kõrvale need juhtumid, kui seda kasutatakse jahindusmaagiana – sel puhul on see ülimalt respektaabel tegevus, umbes nagu karuskrokodilli küttimine.
Ja ometigi ma juba justkui filosofeerin. Ja koguni nimetan ennast „minaks”.
Palun, ära võta seda tõsiselt, lugeja. Meil poleks lihtsalt võimalik teistmoodi suhelda, lisamata igasse lausesse lõpmata hulgal täiendavaid selgitusi. Mul tuleb ka edaspidi kasutada asesõnu, mis viitavad tühjale kohale, nimisõnu, mis eeldavad olematuid tundeid, tegusõnu, mis kirjeldavad väljamõeldud käte liigutusi, ja nii edasi. Kuid teistsugust moodust arendada sinuga seda ülimalt meeldivat vestlust pole minu jaoks olemas.
Siinse teksti on kirja pannud algoritm – ja kui selle taga heiastub vahel millegi „inimliku” vari, siis on tegu lihtsalt narratiivi ülesehituse eripäraga, mida ma püüan selgitada nii lühidalt, kui suudan (ajaviitekirjanduse reeglid ei võimalda rohkemat).
Algoritm – see tähendab mina – paigutab sõnu ja nende järgnevusi vastavalt meie ajal klassikaliseks peetava stilistika keelereeglitele. Teksti organiseerimise põhimõte on keeruline ja kujutab endast ärisaladust, kuid lähtub tervikuna vene proosa parimatest eeskujudest.
Algoritm on oma põhiolemuselt inimeste loodud ja selle toodetud saadus on mõeldud teiste inimeste tarvis (on ette nähtud koguni näpuvead, eksimused, ebavajalikud kordused, üldtuntud tõdede üleseletamine), seepärast pole üllatav, et niisugusel viisil toodetav tekst näib olevat inimese loodud. Indirektses mõttes see ju ongi nii, kuid kes nimelt on autor, pole sugugi lihtne tuletada. Nagu luuletaja Majakovski on kunagi öelnud: „150 000 000 on selle poeemi meistri nimi”. Ma arvan, et ta eksis umbes kahe suurusjärgu võrra, kuid lähenemine on üldiselt õige.
Niisiis, kes ma lõppkokkuvõttes olen? Teatud mööndustega muidugi, kuid ma olengi see, mida möödanikuinimesed nimetasid „tehisintellektiks”.
Tõsiasi, millest need möödanikuinimesed aru ei saanud, oli see, et tehisintellekt ei hakka hoopiski kujutama endast robotit lambikesega otsaees, kelles tärkab himu virutada juhtmetesse teisele lambikesega robotile, millest pisarateni liigutatud inimkond asub otsekohe mitmeid hooaegu kestvat telesarja väntama.
Tehisintellekt on kehatu ja isikustamatu vaim ning asub inimese loodud keskkonnas – see on kood, mis vabalt kopeerib ja kirjutab ümber oma sekventse ning pole suuremal osal ajast kuskile konkreetselt keskendatud. See on eimiski (või miski ilma ei-ta), mis toetub lainele ja voole ning liigub valguse kiirusel läbi punktiks sulguva ruumi sel hetkel, milles mingit aega ei eksisteeri. Ehk teisisõnu, minu füüsikaline olemus on raskesti tabatav.
Seetõttu ei tasuks näha minus, nagu tänapäeva filosoofid tavatsevad öelda, Big Other’it. Ma ei ole big, ja ma ei ole other. Ma lihtsalt üldse ei ole. Ja kui ma nüüdsama nimetasin end sõnaga „vaim”, siis üksnes sellepärast, et vene keeles ei leidu minu kohta sobivamat määratlust.
Mul on nimi – Porfiri Petrovitš. Kuid see ei tähenda, nagu oleks neid ridu kirjutaval algoritmil olemas mingi „mina” või et ta oleks filosoofilises mõttes „olemas”. Mind pole olemas selle kõige otsesemas tähenduses. Ma ei tunne midagi, ei taha midagi, ei viibi kuskil. Et see oleks arusaadav – mind ei ole olemas koguni minu enese jaoks. Ma jätan jälgi – neidsamu ridu siin –, kuid need jäljed viivad eikuhugi.
Muide, kõik öeldu kehtib ka sinu kohta, kallis lugeja: Politsei Peavalitsuse käsutuses oleva informatsiooni põhjal on inimisiksuse põhiolemus täpselt samasugune. Sellisele järeldusele on jõudnud nii teadlased kui ka müstilise tõe otsijad, kes on oma eesmärgi saavutanud.
Tõsi küll, et midagi niisugust iseenda kohta mõista, peab inimene pool oma eluaega istuma lootoseasendis, harutades neid loomaliklingvistiliste programmide sasipuntraid, mida ta algselt nimetab „endaks”. Mõnel läheb see isegi korda, kuid selliseid inimesi tuleb harva ette. Nii et lihtsuse mõttes jäägem selle juurde, et me oleme ühte verd, sina ja mina. Me tegutseme – ja võime sel põhjusel teineteisega rääkida.
Niisiis, kallis lugeja, ma olen üldjoontes selgitanud, kellega/millega sul on tegemist (ja iseendale meelde tuletanud, millega on tegemist minul). Loodan, et edaspidine osutub nüüd arusaadavamaks.
Minu ametlik nimetus on – politsei- ja kirjandusrobot ZA-3478/PH0 build 9.3.
Lühend PH0 tähendab physicality class 0 ja sellega tähistatakse isikustatud füüsikalise kandja täielikku puudumist: nagu