täiesti ametlikku tooni ja hoiatama sind, armas sõber, et imiteerivate sekventside: mõtiskluste, lüüriliste kõrvalepõigete, vaimsete valgustumiste ja muude verbaalsete genereeringute stilistika, nagu ka jutustaja tegelaskuju, eeldatava „kuulaja tegelaskuju” sooline kuuluvus, vanus jms võivad muutuda sõltuvalt programmi ZA-3478/PH0 hetkeversioonist. Modifikatsioonid toimuvad eelhoiatuseta. Kõik õigused on kaitstud.
ESIMENE OSA
KIPSIAJASTU
Maruha Tsho
Kevad on alati üllatav, imeline aeg.
Kaunist kaugusest raksatab esimene kõu, sündmuste horisondilt tulvab nõiduslikku hingust, pilved kihutavad üle pärani paisatud taeva, kleepuvad lehehakatised värelevad häbist ja langevad tuule hõngavasse embusse… Süda tõmbub kokku ja usub, usub õndsalt imet.
Ainult et ime jäi sel kevadel jällegi sündimata.
Rampa mulle ei antud.
Mõrva uurimine on politseikirjanikule ainus võimalus tõmmata endale blaseerunud publiku tähelepanu. Kui rampa (nii nimetatakse politsevalitsuses laipa) ei ole, pole ka lugejahuvi. Keegi idamaistest turuanalüütikutest on mäletatavasti öelnud, et inimesed moodustavad võõrast valust toituvate väikeste paharettide spetsiifilise klassi.
Kuid kaevata pole kellelegi, nagu on kibedusega täheldanud Konstantin Simonov ja paljud teised vene sõnameistrid (minu andmebaasi põhjal vähemalt 823 korda 1681. aastast peale). Rampadele on politseivalitsuses järjekord ja vaevalt see praegusel aastatuhandel minuni jõuab… Muidugi, lugejale ei paku kirjandusilma pisinääklused ju huvi, nii et ma ei hakka teda väsitama.
Vähe sellest, et rampa ei antud, mulle ei antud seekord üldse mingit normaalset kriminaalasja. Kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi: mind renditi välja hooajatööle.
Muidugi, sellist asja tuleb meie politseivalitsuses ühtelugu ette. Minu algoritmi võimalused on üpris laialdased ja neid saab kasutada vägagi ulatusliku ülesannete ringi lahendamisel. Vahel meid laenutatakse info kogumiseks. Vahel kasutatakse sekretäridena. Võimalikud on ka veel mõned funktsioonid, nendest ma räägin hiljem.
Mind rentis endale kunstiteadlane ja kuraator nimega Maruha Tsho (see oli tema loominguline pseudonüüm, tegelik eesnimi ja perekonnanimi olid tal teised, kuid mul puudub õigus neid siin avaldada). Ta vajas mind, nagu avaldusest nähtus, „kunstituru konfidentsiaalseks analüüsiks”. See võis tähendada ükskõik mida: ta oli ostnud teenustepaki „Päikesepaiste Täielik Ekstra-3”, ja optsioonide loetelu on seal kaks ekraanitäit väikest kirja.
Nõndaks.
„Konfidentsiaalsus” – K-3.
Ka kolm. Igal pool maksimum. Kindla peale rikas mutt.
K-3 tähendas seda, et ei mina ega politseivalitsus või oma äranägemist mööda kasutada uurimise käigus saadud infot, kui rentija ei anna selleks oma nõusolekut. Täpsemalt öeldes ei saanud politseivalitsus selle infoga isegi mitte tutvuda.
Võimalus uurimise ajal romaani kirjutada jäi mul muidugi alles (selleta mu algoritm lihtsalt ei toimi), kuid seda avaldada polnud politseivalitsusel õigust, kui tellija on selle vastu, ja paraku on nad peaaegu alati vastu.
Ühesõnaga, veel üks kaotatud hooaeg.
Seesuguste tellimuste eest saab politseivalitsus päris prisket raha ja arvatavasti leidsid ülemused, et niiviisi toon ma rohkem majanduslikku kasu kui õiguskaitsjate karmis rivis. Minusse tõsimeeli uskuma hakata ja mulle ramp kätte anda ei tulnud neil lihtsalt pähe.
Sellistel puhkudel on kõige olulisem pead mitte norgu lasta – nagu öeldakse, pühi moll puhtaks ja naerata. Millega me ka ei tegeleks, algoritm täiustub ikka ja varub kogemusi.
Tellija ootas mind oma kodus täna keskpäeval. Tuli ennast valmis seada.
Uurimise (või „muu ametialase tegevuse”) alustamisel nõuab instruktsioon minult ametiisiku väliskuju taasgenereerimist – see on kuju, mida minuga kontakteeruvad kodanikud näevad oma augmentprillidega või ekraanidel. Nõudmine on tegelikult rumal ja ülearune, sest Porfiri Petrovitši välimus on juba ammu välja kujunenud, kuid instruktsioonist möödahiilimine pole kuigi raske: ma sünteesin oma look’i 243 eelmise look’i põhjal. Seetõttu ei esine radikaalseid muutusi kunagi.
Ja nüüdki ei juhtunud mingeid suuri ootamatusi.
Porfiri Petrovitš nägi tegelikult välja üsna samasugune nagu eelmisel korral: Peeter I turris vurrud, punakas põskhabe, paljas pealagi ja põiki üle selle kammitud pikk juuksesalk. Võtab luksuma, tahaks ma nalja heita.
Mõned näevad juuksesalgu pealekammimises pugejalikkust ja konformismi, kuid mulle meeldivad need punakad tulekeeled, mis annavad märku taltsutamatust kärmest vaimust ja raiskamata elujõust. Ega siis Vene Ametnik ilmaaegu järginud seda moodi aastatel, mida põhjusega arvatakse Venemaa kuldajastuks.
Mu välimuses ei puudunud ka uudsed detailid. Sedakorda oli mulle osaks langenud helesinine sandarmimunder. Nojah, ega ma pole sellegi vastu, see on kena värv, kuigi mu lemmikrõivas on sõjalaevastiku must mundrikuub, mida ma kandsin, kui uurisin jõepraami põhjalaskmist Istral.
Jalga olid mulle miskipärast sattunud kannustega ratsasaapad. Olgu siis pealegi, aitäh, et vähemasti hobuse selga ei pandud.
Üks teine detail oli väheke tülikam. Tavaliselt ajan ma asju, mustad näpitsprillid ees. See on kasulik kolmes mõttes: distsiplineerib inimesi, minimeerib võimaluse esitada hagi pilguga esitatud taotluse pärast, ja lisaks säästab ressurssi, mis kulub silmade ja nende kaudu väljendatavate emotsioonide täpseks kalkuleerimiseks (mis on oluline, kui tuleb tippkoormuste puhul end arvutada jaotatud võimsuste piires). Ja peale kõige muu on mustad peegelklaasidega näpitsprillid minu kaubamärk.
Prillid olid alles, kuid seekord oli süsteem miskipärast teinud klaasid siniseks. Ja nad olid siiski poolläbipaistvad, mis hakkab kahtlemata ressursse väheke nakitsema.
Miks siis ometi sinised? Võib-olla on mängus mundrit arvestav pooltoonide ja vastuhelkide harmoonia? Või hoopis poliitika? Mingi keeruline reveranss pimedate ühingule või Eesti lipule? Aga olgu, las nad jäävad – seda enam, et kogu selle kraami võib hiljem märkamatult välja vahetada. Eriti veel ratsasaapad. Kuid esimesel korral tuleb minna just nimelt nõnda.
Algas rekvisiidivaadete rodu.
Kirjutuslaud, mille taga Porfiri Petrovitš istus (muidugi mitte päriselt, vaid 2- ja 3D esitlustel), oli jäänud endiseks: nikerdatud lõvid lauajalgadel, kubermanguvappidega roheline lambivari, rohelisest malahhiidist kirjutusgarnituur mängivate karudega. Ja seinal rippus muidugi Valitseja portree, ei selleta saa läbi – kuigi pean tunnistama salamisi, et Arkadi Kuuenda asemel oleksin ma siia meelsasti riputanud Aleksander Esimese kõigi tema romantiliselt ülekammitud salgukestega paljal pealael. Kuid poliitika on poliitika! Valitseja peab olema tegev, see on selge. Õnnetusse sattunud, hingevalus vaevlevatele inimestele peab pidevalt meelde tuletama, et Venemaal on olemas kaitsja, vägev hiiglane!
Nõnda siis, vaade on üle vaadatud. Vahel on kehvem olnud, vahel ka etem. Nüüd võib asja juurde asuda.
Kes see meid siis rentis? Vaatame järele, kes see Maruha Tsho õige on.
Nõndaks… Isiklik toimik. Kus see on? Siin ta ongi. Kohtulikult
