järele. Viimased poolteistsada aastat on kunst tegelenud peamiselt selle esitlemisega, mis ei ole vahetult tajutav. Sellepärast vajab kunst ise esitlemist. Kas said aru?”
„Ähmaselt. Ma vaatan parem võrku, ja…”
„Pole tarvis, sealt ujub sulle igasugust sitta kokku. Kuula mind, ma seletan kõik lihtsalt ja asjakohaselt ära. Kui uues paradigmas töötava kunstniku juurde tuleb ostja, ei näe ta lõuendil mitte omaenese molli, mis on talle peeglist tuttav, või oma naisukese tselluliidivolte. Ta näeb seal…”
Mara vajus silmapilguks mõttesse.
„Noh, umbropsu – suurt oranži tellist, selle all punast tellist ja allpool kollast tellist. Kuid selle nimeks pole „Valgusfoor udus”, nagu ütleks mõni lihtsameelne hing, vaid „Orange, red, yellow”. Ja kui ostjale öeldakse, et see valgusfoor udus maksab kaheksakümmend miljonit, siis on eluliselt vajalik, et need mõned tõsiselt võetavad, tuntud ja lugupeetud inimesed, kes seisavad maali ümber, seepeale noogutaksid, sest uues kultuurisituatsioonis ei ole ostjal võimalik oma tundeid ega mõtteid arvesse võtta. Art establishment annab sanktsiooni ja see on väga tõsine asi, kuivõrd tähendab niipalju, et vajaduse korral ostetakse müüdav töö tagasi umbkaudu sama raha eest.”
„Ja ostetakse tõesti?” küsisin ma.
Mara noogutas.
„Maaliga, millest ma räägin, on seda juhtunud juba päris palju kordi. Ta on üle saja aasta vana.”
„Kuidas see sanktsioon tekib?”
Mara hakkas naerma.
„See ei ole enam kaheksakümne, see on juba saja miljoni mõõtu küsimus. Inimesed kulutavad oma elu, et seda sanktsiooni saada – ega saa sellest ise lõpuni aru. Sanktsioon tekib kaasaegsesse kunsti haaratud mõistuste ja tahete Browni liikumise tulemusena, kui need keerlevad investeerimiskapitali ümber, millele mõistagi kuulub viimane sõna. Aga kui sulle on tarvis lühikest ja lihtsat vastust, siis võib öelda nii. Tänapäeva kunst on vandenõu. Ja see vandenõu ongi sanktsiooni allikas.”
„Termin pole just päris juriidiline,” vastasin ma. „Võib-olla oleks parem öelda „eelnev kokkulepe”?”
„Öelda võib kuidas tahes, Porfiri. Kuid kunstiteaduse terminitel peab olema samasugune kapitali sanktsioon nagu kolme eri värvi tellisega lõuendil. Alles siis hakkavad nad midagi tähendama ja väärima seda, et me uuriksime nende arvukaid võimalikke tähendusi. „Kunsti vandenõu” on öelnud Sartre – ja see on muide üks tema elu väheseid selgesõnalisi väljendusi. Sartre on kallilt ostetud. Nii et kui ma neid sõnu tema järel kordan, siis poen ma peitu temale antud sanktsiooni taha ja paistan tõsiselt võetavana. Aga kui Porfiri Petrovitš räägib „eelnevast kokkuleppest”, siis lõhnab see menterie järele, sorry for my French. Ja midagi säherdust ei hakka tema järel keegi kordama.”
„Sina ju kordasid just praegu,” ütlesin ma.
„Jah. Õpetamisotstarbel. Kuid monograafiasse ma seda ei paiguta, aga vanapapi Sartre’i võib-olla küll. Sest ainus viis saada sanktsiooni minu monograafiale on kleepida ta kokku sanktsioonidest, mis on juba varem teistele projektidele antud. Nii see kunsti vandenõu toetabki iseennast. Ja kõik ülejäänud vandenõud täpselt samuti.”
„Just nagu karbonaaride loož,” ütlesin ma.
„Noh, kui see on sulle niimoodi arusaadavam, siis ole lahke,” naeratas Mara. „Ellujäämisele orienteeritud tänapäevase kunstniku igasugune loominguline tegevus on palve arvata ta vandenõulaste hulka ja kõik tema tööd on kirjatüübilt erinevad vastuvõtuavaldused. Seda libedat ja haisvat rada mööda vantsivad lõbusad noored kunsti esimeselt pooluselt, kaotades juukseid ja hambaid, teise pooluse jäledasse kloaaki – pärale jõuab muide üks tuhandest, ülejäänud joovad end põhja või raugastuvad. Esimesel poolusel puhkevad uued õied, soojendavad meid aasta või paar oma liigutava lollusega ja siis tuhmuvad, närtsivad – ja lahkuvad samale teele. Nii oli see sada aastat tagasi, Porfiri. Ja nii kestab see edasi veel väga kaua. Kunst on juba ammu lakanud olemast maagia. Tänapäeval on see, nagu sa päris õigesti tähendasid, vaid eelnev kokkulepe.”
„Kelle kokkulepe ja kellega?” küsisin ma.
„Just see ei olegi alati arusaadav. Ja kokkuleppe osalistel tuleb sageli improviseerida. Võiks öelda, et sellest ebaselgusest sünnivadki uudsus ja värskus.”
„Ahah,” ütlesin ma ja keerutasin vuntsi. „Aga miks keegi ainumas, kes kaasaegsest kunstist midagi jagab, kuid ei võta vandenõust osa, ei astu ette paljastusega?”
Mara hakkas naerma.
„Sa ei saanud aru kõige põhilisemast, Porfiri.”
„Millest?”
„Kaasaegsest kunstist „midagi jagada” selle vandenõust osa võtmata ei ole võimalik – sest vandenõulase prillid tuleb ette panna juba ainuüksi sellekski, et seda kunsti avastada. Prillideta näevad silmad kaost ning süda tajub meelehärmi ja aimab pettust. Aga kui vandenõust osa võtta, saab pettusest mäng. Näitleja laval ei valeta ju, kui ta ütleb, et on Tšitšikov. Ta mängib – ja toolist millele ta toetub, saab troika. Vähemasti kriitiku silmis, kes on kasus osaline… Saad sa aru?”
„Umbkaudu,” vastasin ma. „Ma ei ütleks, et sügavuti, kuid suudan kõneluses sõna sekka öelda.”
„Ja nüüd, Porfiri, peaks sul tekkima teine küsimus.”
„Milline?”
„Misjaoks ma kõike seda sulle seletan?”
„Jah,” kordasin ma, „tõepoolest. Misjaoks?”
„Selleks,” ütles Mara, „et sind ei paneks imestama see, mida sa näed, kui me alustame tööd. Sul tuleb tegemist üsnagi hinnaliste objektidega. Ja sulle võib tunduda kummaline, et elektrooniline koopia või videoinstallatsioon, mille võib avalikult kättesaadavast kultuurimaterjalist teha ükskõik kes, on arvatud unikaalseks kunstiesemeks ja seda müüakse meeletu raha eest. Kuid usu mind, see on täpselt sama situatsioon, mis maaliga „Orange, red, yellow”. Kui sa seda vaadates näed enda ees valgusfoori udus, siis oled sa võhik, ükskõik kui veenvalt su jutt ka teiste võhikute meelest ei kõlaks. Jäta meelde põhiline: kunstiobjektid, millega sul tuleb tegemist, ei vaja sinu sanktsiooni. Ja kunstikogukonna sanktsioon on neil juba olemas.”
„Mis kujul see sanktsioon on välja antud?”
„Porfiri,” ohkas Mara, „küll sa oled tähelepanematu. Sellisel kujul, et nad osteti ära.”
„Kas nad enne seda käisid läbi ekspertiisist?” küsisin ma umbusklikult. „Kas ekspertiisiakt on olemas?”
Mara naeratas.
„Ekspertiis on kõikide juhtumite puhul väga tõsine. Selle viib läbi kõige autoriteetsem instants, mis tänapäeva maailmas üldse olemas on. Kuid see allikas ei reklaami ennast – ja sinul pole tarvis temast midagi teada.”
„Nõndaks,” ütlesin ma. „Pilt hakkab vähehaaval ilmet võtma. Ja mis hinnalised kunstiobjektid need siis on?”
„Kips,” vastas Mara.
Just siin ta tõigi selle sõna kuuldavale
