asjaga pole sel ilmselt kuigivõrd pistmist – programmeerija on praegu üldiselt võttes igaüks, sellega see noor elu algabki.
Kunstiteadlase haridus. Kah tõsine asi. Reisib USSA vahet, doktorikraad Californiast. Vahi värki – PhD. Aga olgu, neil seal võib selleks kes tahes saada. Väitekirja teema – „„Kaaluta rahva” kannatused kui XXI sajandi alguse vene liberaalse lüürika põhiteema”. Nii et ta on veel ka ajaloolane.
Ja kus on siis identifitseerimisvideo? Siinsamas ongi.
Nojah… pole ei noor ega ilus, ju ma nii ütlengi.
Naise ilu ja noorus on väga suhtelised asjad, ja ametialase instruktsiooni viimased versioonid nõuavad meilt, et me paigutaksime romaanidesse naisi, kes pole ei noored ega ilusad ning räägivad teemadel, mis pole seotud seksi ega toiduvalmistamisega. Kusjuures niisuguse teksti minimaalne maht protsentides on üsna suur. Ja normaalne jahimees püüab ikka ühe kuuliga mitmele jänkule otsa peale teha.
Maruha oli paljaksaetud peaga ja dieetidest kuivetu isik. Bioloogiliselt naine, kuid sugu oli tema ankeedis määratletud järgmiselt: „munadega mutt”. See tähendas, et tüdruk oli lasknud endale paigaldada testosteroonijaoturid, mistõttu tema keha oli muutunud pisut maskuliinsemaks ja jõulisemaks kui munadeta muttidel, kuid karvasuse ja mehetaolisuseni polnud see tema puhul läinud: tal olid küll laiad õlad ja kitsad puusad, kuid visuaalselt oli ta kahtlemata naine.
Ja aadress… Samuti kentsakas.
Maruha Tsho elas linna keskse, rahvasuus „tamagotšikalmistuks” ristitud ehk siis linnavalitsuse ametliku nimetuse järgi personaalelektroonika memoriaalpargi Igavene Piiks serval.
Inimene on meie ajal üksildane ja soovib sageli, et vähemasti tema elektroonilised lemmiklelud elaksid temast kauem. Pärast peremehe surma on iga seadme andmeid võimalik säilitada otse serveris, see pole kulukas ja on igati kättesaadav. Neile aga, kes on reaalselt rikkad, avaneb võimalus ka seade tervikuna rahupaika toimetada: kalmistu tehnikute meeskond, kui selle teenete eest on tasutud, võib seadet aastakümneid töökorras pidada.
Tamagotšikalmistu on inimtühi ja vaikne haljas park, kus asub hulganisti tillukesi hauakambreid ja kabeleid. Maa on siin väga kallis. Puid on rohkesti – nagu linnavalitsus kinnitab, on siin „pealinna veel ühed kopsud”. Kerjushulkurid satuvad siia harva: külastamine on tasuline, et ei rikutaks haljastust. Pole kuulda ei autosid, koptereid ega droone. Ainult linnukesed ja vaevukuuldav muusika (paljud arvutid ja akustilised süsteemid mängivad hauakambrites iga päev). Selle pargi serval elutseda on ökoloogiline ja prestiižikas.
Maruha elukoht oli eliitaarses korteriühistus, ja vähe sellest, koguni selle kõige peenemas hoones: osalt vana soojuselektrijaama ilmlaia korstnasse (mis oli kunagi kuulutatud lausa arhitektuurimälestiseks) ehitatud stiilses tripleksis. See oli kallis ja kaasaegne eluruum, nii et ma võisin taas veenduda – tüdrukul jätkub krabisevat küll ja küll.
Kuid TASS-i jälgimise blokeeringut Maruhal ei olnud. Või õigemini, see ei toiminud seadistusvea tõttu – ja mõni sekund hiljem jälgisin ma juba oma rentijat tema kodukaamerate kaudu.
Maruhal olid üll ogadega BDSM-rakmed. Tundus muljetavaldav, et ta kandis neid üksinda kodus olles. Tõsi küll, erilist vajadust sellise varustuse järele ei olnud, tüdruku pilgust helkis vastu rohkem BDSM-ogasid, kui neid rõivatüki küljes üldse oli, loodan, et lugeja andestab mulle niisuguse metafoori. Sest inimsilmade pilgus väljenduvat oskan ma tähele panna ja analüüsida küll.
Tema tripleksis oli kolm tasandit: magamistuba, elutuba koos kabinetiga ja olmesektsioon. Maruha liikus nende vahel mööda kitsast keerdtreppi. Magamistuppa jäi mul vaatamata – seal oli küll telekas, kuid selle kaamera oli blokeeritud.
Aknaid ruumides ei olnud, neid asendasid tehisvaatega ringekraanid, kus sadas Moskva kohal päriselt tibutavat vihma. Iidset nõge, mis oli kas tõepoolest seintel säilinud või siis dekoraatorite maalitud, kattis läbipaistev läikiv lakikord ja ümbritsesid raamid.
Seintel rippus mitu mulle arusaamatu sisuga maali – eredate teravate joonte põimingud, nurgelised geomeetrilised kujundid, milles vaevu aimus midagi antropomorfset… Maalid ei tundunud mulle kuigi huvipakkuvad.
See-eest köitis kohe mu tähelepanu raamitud foto laual perenaise kabinetis. Päris ehtne paberfoto fotobutiigist, ultraviolettkiirguse eest kaitsva klaasi all. Sellel oli jäädvustatud mingi lustlik rannaseltskond – viis meest ja üks naine, kõik üsna noored. Nad istusid liival kollase kanuu ümber.
Naine… Jah, see oli Maruha, ainult noorem, mitut värvi kirjud juuksed õlgadeni. Põiki üle foto oli sulepeaga kirjutatud: DOMINICANA! Ma kopeerisin igaks juhuks kõik näod – kui peaks vaja minema, saab kontrollida, kes on kes.
Foto kõrval oli laual elektronraamis noore neiu 3D-GIF.
Neiul olid lühikesed lokkis juuksed, sirge nina ja tohutu suured tumedad silmad. Tema pead kattis kuldse võruga juuksevõrk. Kõrvades helkisid kuldkõrvarõngad. Ta sarnanes vägagi Pompeist pärit iidse portree, niinimetatud Sapphoga (kui ma nägin tema kätes kirjatahvleid ja stiilust, sain aru, et see pole lihtsalt sarnasus, vaid kuju kehastamine). Küllap oli see perenaise virtuaalarmuke, e-chan, nagu nüüd öeldakse.
Sappho astus vihmamärga aeda, pööras näo ülespoole, naeratas ja pani midagi kirja oma tahvlitele… Siis see kordus. Küllap on ikka väsitav niisuguse portreena töötada.
Raamil oli kiri Žanna. Imelik nimi antiikaja luuletajale.
Võib-olla näitas raam ka teisi e-chane peale Sappho? Või oli selle Sappho tegelik nimi Žanna? Väheinformatiivne tekst igal juhul. Võib-olla viitab lesbilistele kalduvustele, kuid munadega muttide puhul on see üsna tüüpiline. Kuigi niisuguste järeldustega ei tasu meie ajal kiirustada – pole ju veel teada, mis võib sellel Žannal peplumi all olla.
Teine portree kaunistas seina. Selle halli habemega näo tundsin ma kohe ära – Saul Reznik, California tuntud guru ja programmeerija. Polnud mingit põhjust imeks panna, et ta siin ripub. Seda fotot, mis kujutas Reznikut niudevööga kõhna mustanahalise vanamehena, kaks viskoda seljal, olin ma palju kordi näinud – programmeerijatel on see ikooni aseaine. Kiri selle all näeb tavaliselt välja nõnda: Lincoln Snoop Mazaphaka (Saul Reznik), California-3.
Etnodownshifting on tänapäeval väga moes, kuid Reznik oli ilmselgelt liiale läinud. Eriti selle hiigelsuure savikettaga väljavenitatud ülahuules. Initsiatsiooniarme õlgadel ja rinnal oli ka väheke ülearu – see peaks ju valus olema…
Maruha istus köögis. Seal mängis hingekriipivalt kaunis muusika – üks neid uusi õigeusu imesid, mürri tilkuva ikooni analoog helides: laul, milles aastakümnete järel tuli äkki esile Kristuse varem märkamata jäänud nimi. Seda võib sageli kuulda Moskva kirikutes, eriti paastupäevadel:
Taevaarm…
Naatsaretlane…
Hääled kutsuvad mind…
Oli huvitav, et Maruha kuulab seda kodus üksinda.
Ma ühendasin end mikrolaineahju kaameraga (mõned idioodid küsivad koguni, et misjaoks see kaamera seal on) ja kulutasin kaks minutit vaatlemisele, kuidas Maruha närib soolaküpsist selleri, tooreste krevettide ja krabivõiga. Sain aru, et vaatluse jätkamine ei too kaasa mingeid järeldusi tema iseloomu ja hingeomaduste kohta, ning initsieerisin ühenduse.
Ta vajutas vastuvõtunupule.
Tema
