Petrovitš?”
„Just nii, aulik proua. Tema ise. Saabusin teenistust alustama.”
„Astuge sisse. Kood üksteist – nelikümmend kaks – maruha – koma – nelikümmend kaks – ef. Avan.”
Tema avatud kanal viis…
Ohhoo. On alles lugu.
See viis otse iPhuck-10-sse, mis lebas tema magamistoas voodis. Hirmkallis tumepurpurne iPhuck, naisteformaat (s.t koos külgenööbitud dildoga), suu tüüp kaks-kuusteist ehk tegelikult üsna samasugune nagu minu ekraaniprojektsioonil. Sealsamas kõrval vedelesid augmentprillid.
Ma nägin magamistuba läbi iPhucki silmakaamerate. Mõnus paigake: infrakamin, kaks tugitooli ja veinikast. Samasugune ringekraan üle poole seina ja lisaks veel eraldi videopaneel. Palju väikesi raame arvutiekraanikassidega. Üks suur raam tollesama Žanna-Sapphoga, kes oli ka kabinetis. Ainult siin oli Žanna hoopis helesinine stjuardess.
IPhuck magamistoas. Esimesel kohtumisel. Eks ta ole, nagu öeldud, otse laevalt e-ballile. Ei saaks just väita, et minuga pole kunagi varem midagi säärast juhtunud, aga siiski… Ju siis on selge, missuguseid kunstiturge me uurima hakkame.
Mu teravdunud ametialane vaist täheldas ometi kaht kummalist asjaolu.
Esiteks tormasid mulle iPhuckis kohe kallale viis või kuus utiliiti, mis kopeerisid mu identifikaatorid ja kredentsiaalid kuni viimaste kontaktideni – ja söandasid koguni torkida minu metadatat oma küpsistega, mis oli mulle kui auastmelt vanemale politseialgoritmile mõneti solvav. Poevad perenaise ees, hiirenärakad… Kuid kõik oli kuidagi seadusega lubatud piirides.
Ja teiseks… Samuti ei midagi ebaseaduslikku, aga ometigi.
IPhuckil on kaks mälu – seiver ja võrgukaust.
Seiveris on tallel ja uuenduvad pidevalt valdaja intiimsed eelistused: see on omamoodi alkeemiline labor ja ta on nii hästi turvatud, et sinna ei murra sisse isegi mitte Kalifaadi terminalimplantaate täis topitud šahhiididest häkkerid, kes eduka rünnaku nimel põletavad läbi oma aju. Sellepärast iPhuck ongi nii kallis, et teie intiimsaladused on kindlalt luku taga.
See-eest on võrgukaust täielik läbisõiduhoov. Sinna võib võrgust tõmmata mõne filmi, mõne popi e-mängu või sarja – ühesõnaga, see on koht just nimelt turvamata transaktsioonide tarvis. Seda mälutsooni soovitatakse formaatida iga kuu, et sinna pahavara ei sigineks. Keegi ei säilita seal midagi isiklikku, sest sinna saab võrgust pilku heita. See on lihtsalt raamatukogu, ja see on sageli liiga täis.
Mara laskis mu mõistagi võrgukausta.
Kuid see võrgukaust oli tühi. Täiesti tühi. Selles oli säilinud koguni vabriku metahõng. Mis tähendab, et seda mäluosa polnud ta mitte kunagi kogu mahus sisuga täitnudki. Niisugune nunnalik vooruslikkus tundus kummaline. Tõsi, tema seiverisse pilku heita polnud mul võimalik.
Oleks võinud tema iPhucki neitsilikkuse üle nalja heita, kuid eksisteeris ka umbes seitsmekümneprotsendiline tõenäosus, et Maruha ise on bioloogilises mõttes neitsi, kel on olnud tegemist üksnes mehaaniliste penetraatoritega. Kuuskümmend kolm protsenti bioloogilisi neitsisid peab nalju sel teemal solvavaks, kaheksateist protsenti annavad asja kohtusse, ja ma otsustasin vaikimise kasuks.
Uks avanes ja magamistuppa astus Maruha Tsho.
Ausalt öeldes ootasin ma, et ta heidab oma nahkrihmad ült ja me asume asja juurde, kuid selle asemel istus ta tugitooli, võttis põrandalt veinikastist pudeli California punaveini – ja kallas endale pool klaasitäit.
Tahab esiteks rääkida, sain ma aru. Häbeneb. Talle oli tarvis öelda midagi peadpööritavat, ja ma ühendasin end seinapaneeli valjuhäälditega.
„Kevad möllab veres,” andsin ma teada meela bassihäälega. „Ma olen tänase päeva jooksul ise vähemalt kaks korda pea kaotanud… Kõik sooned on elektrit täis.”
Maruha hakkas naerma ja lonksas veini.
„Porfiri Petrovitš, andke andeks. Ma ei taha olla valesti mõistetud… Mul oli midagi muud mõttes. Mu iPhuck streigib, ei lase võrgust midagi läbi. Ma tahtsin kontrollida – kas ta teid laseb läbi või ei? Laskis küll. Nüüd võite telekasse üle kolida.”
Või siis nõnda. Minuga kontrollitakse juba iPhucki korrasolekut. Varsti hakkan suitsulõõre puhastama.
„Ta ei lase teil sellepärast sisu läbi, aulik proua, et te olete sinna endale nii palju turvautiliite paigutanud. Mina tulen nendega toime, sest olen ise politseiametnik. Kõiksuguse muu kontingendi kupatavad nad otseteed minema. Eriti kui puudub valiidsuslitsents, ja meie Jumalast mahajäetud pealinnas on ju lood sellega nii, nagu nad on…”
Ma olin juba lõplikult kolinud tema paneelile – ja ilmutasin end. Veel mitte üleni: esialgu üksnes delikaatselt naeratav nägu akna pisut paotunud ruudus. Tegelikult üksnes tumedad näpitsprillid. Vaateava oli küll täpselt samasugune nagu Butõrka vangla kongis, seestpoolt nähtuna. See on mu firmameem – ega kõik sellest aru saa, ja Jumal tänatud. Paistis, et Maruha ei saanud ka aru.
„Astuge aga sisse,” ütles ta. „Täna ma ei hammusta.”
Eelnev kokkulepe
Ma astusin sisse. See nägi välja nii, et ma sulgesin akna ja tekkisin järgmisel silmapilgul tervenisti ekraanile.
„Mul on au…”
Ma võtsin vormimütsi peast ja tegin kannusega kerge kõlksu – miks lasta heal asjal kaotsi minna.
„Oh kui baironlik te välja näete,” naeratas Maruha. „Koguni parem kui kataloogis.”
„Kas teie, aulik proua, valisite minu kataloogist?”
„Kuidas siis teisiti. Mul on nõrkus hirmuäratavate vuntsiliste ja baironlike meeste vastu.”
Ma kulutasin sekundi murdosa, et leida võrgust termini „baironism” kõik võimalikud tähendused. Ootamatu hinnang, tõepoolest. Nii polnud mind veel kunagi nimetatud – arvatavasti ei ole kuritegelik element selle väljendiga tuttav.
„Minu välimus on kõigest kooskõlas mu tegevusvaldkonnaga,” ütlesin ma kuivalt. „Selle ülesandeks on sisendada inimestele lugupidamist seaduse ja selle teenrite vastu.”
„Olete juba sisendanud,” noogutas Maruha. „Ma värisen, hubisen ja lausa voolan üle.”
Ma mõtlesin, et kui ta kord juba tahab nii kangesti baironismi, siis mul seda leidub – ja mu huuli kõverdas põlglik kibe muie.
„Nagu ma aru saan, aulik proua, olen ma teil nüüd jooksupoisi eest?”
„Just nimelt. Tööd tuleb meil teha tõsiselt ja palju, seepärast on mul ettepanek „sina” peale üle minna.”
„Nagu arvate, aulik proua.”
„Ja pole tarvis prouatada, pole üldse tarvis. Kutsu mind Maraks. See on muide minu õige nimi.”
Ta rääkis tõtt (kuigi lepingu järgi ei saa ma ise tema nime nimetada, võin ma siiski korrata
