kordasin ma ja tegin näo, nagu oleks mul suu haavleid täis, „sa oled… nii tore.”
Tema näol vilksatas rahulolematuse vari. Ma keerasin igaks juhuks baironismi kokku peaaegu märkamatuks vaibakeseks – ja naeratasin päikeseküllaselt.
„Suurepärane, Porfiri,” naeratas ta vastu. „Kas sa kujutad ette, millega me hakkame tegelema?”
„Kunstituruga.”
„Jah. Kas sa tead midagi kunstist? Eriti kaasaegsest?”
„Kaasaegsest – mis perioodi see umbkaudu hõlmab?”
„Noh, ütleme, et viimased sada või poolteistsada aastat.”
„Ausalt öelda – ei tea,” vastasin ma. „Kuid ma võin iga hetk kõik välja selgitada.”
„Ma räägin sulle parem ise. Et sa teaksid, kuidas mina seda näen. Võta istet, see nõuab aega… Kuidagi nagu piinlik on rääkida, kui sinu ees seistakse.”
Ma projitseerisin ekraanile oma kujutise töölaua taga. Ta kõõritas irooniliselt Valitseja portree poole, kuid ei öelnud midagi. Arukas inimene.
„Niisiis kuula, Porfiri. Kaasaegset kunsti ei ole võimalik määratleda, seda saab ainult kirjeldada. Meie eesmärkidest sõltuvalt võib kirjeldus olla väga mitmesugune. Ma ei hakka teooriasse süvenema, vaid üritan seletada, mida see tähendab isiklikult minu jaoks.”
Ma manasin näole ülima mõttepinge.
„Mina näen kunsti nagu mõnesugust sündmuste välja, mille ühel poolusel paiknevad ajuvaba noorsoo lustlikud salasepitsused eesmärgiga teha tõsimeelsest maailmast ha-ha-ha või ohhoo või natuke raha, ja teisel professionaalsete ajuloputajate äriprojektid püüdlusega emiteerida uusi investeerimisvahendeid…”
Ma hakkasin sulepeaga üle paberi vedama, just nagu teeksin märkmeid. Ülekuulamise ajal aitab see inimestel keskenduda.
„Esimene poolus – kus on ajuvaba noorsugu – on peaaegu alati sümpaatne. Ja teine – nutikad ärimehed – on peaaegu alati eemaletõukav. Peale nende olukordade muidugi, kus ta juhtub olema homeeriliselt naermaajav, mida tuleb ette kaunis sageli. Kuid seejuures piirduvad esimesele poolusele kogunenud noorsoo strateegia ja eesmärgid tavaliselt sellega, et ajapikku teisele poolusele trügida ja see hõivata, ning teise pooluse hõivanud vanade peerude strateegia seisneb selles, kuidas oma pooluse üle võimalikult pikaks ajaks kontrolli säilitada…”
Ma noogutasin ja joonistasin oma paberile nähtamatu aamori koos vibuga. Vaade seegi. Ilmaaegu sai siis hommikul vaadet sepitsetud, hakkas tööle mu assotsiatsiooniloogika. Sellesse iPhucki, Porfiri Petrovitš, teid ilmselt ikka ei kutsuta.
„Huvitav on see,” jätkas Mara, „et nii mõndagi sellest, mis esimesel poolusel kokku käänatakse, osutub aja möödudes hoopis tõsisemaks investeerimisvahendiks kui see, mis on teisel sihtotstarbeliselt ja püüdlikult loodud. Ning jõuab pärastpoole kaanonissegi. Seepärast püüab teine poolus kõigest väest mimikreeruda esimeseks ja esimene omakorda teiseks. Ning see vastastikuse sissetungi ja maskeeringu keeruline dünaamika kujutabki endast kaasaegse kunsti elusat elu, aga ka selle kunsti olemust, telge ja salapäevikut. Said sa aru?”
„Sain,” vastasin ma. „Siin pole ju midagi aru saada.”
„Siis pidi sul tekkima küsimus.”
„Minul?”
„Jah,” vastas Mara. „Kui sa tõepoolest said aru.”
Ma ei hakanud muidugi selgitama, et minu puhul on väljend „said aru” puhas kõnekujund ja tähendab umbes järgmist: „sooritas lingvistilise materjali analüüsi, tuvastas mõtteliste seoste tuumad ja asus genereerima seostatud repliike, mis toetaksid näilist dialoogi”. See poleks soodustanud usalduslikkust. Selle asemel pilgutasin ma paar korda rumalalt silmi ja küsisin:
„Missugune küsimus?”
„Niisugune,” vastas Mara. „Kes annab sanktsiooni?”
„Prokurör?”
Mara hakkas naerma.
„Kunstimaailmas, Porfiri, ei ole karu prokurör. Et sa teaksid.”
„Hästi,” ütlesin ma. „Aga missuguse sanktsiooni siis?”
„Seletan sulle kohe minu monograafiast pärit näite varal. Vaata nüüd. Möödunud sajandi lõpp. Tunnelisotsrealism, nagu me seda tänapäeval klassifitseerime. Nõukogude Liit on hinge heitmas. Noor Peterburi kunstnik, moe lemmik, on hoolega savu tõmmanud ja läheb sõprade kambaga prügikasti juurde, sikutab sealt välja mingi läikiva rauakolaka – on see siis jalgratta lenkstang või mõni väntvõll –, tõstab selle pea kohale ja annab teada: „Kutid, veame kihla: ma müün selle riistapuu hommepäev ärituusadele maha kümne tuhande dollari eest.” Tollal olid käibel dollarid. Ja müübki. Ning küsimus seisneb selles: kes ja millal oli andnud sanktsiooni arvata see riistapuu kunstiobjektiks, mille hind on kümme tuhat dollarit?”
„Kunstnik?” oletasin ma. „Ei. Vaevalt küll. Siis töötaksid kõik kunstnikena. Arvatavasti… see, kes ostis?”
„Justament!” Maruha tõstis sõrme püsti. „Küll sa oled tubli – näed asja tuuma kohe ära. See, kes ostis. Sest temata me näeksime selle kunstniku ümber ainult minusuguste näljaste kuraatorite summa. Ühed karjuksid, et see pole mingi kunst, vaid lihtsalt prügikastist pärit rauakolakas. Ja teised jälle, et see on kunst just nimelt sellepärast, et see on lihtsalt prügikastist pärit rauakolakas. Ja veel käiks kisa, et kunstnik on pervert ja et talle maksavad teised rikkad perverdid. Ja ilmtingimata öeldaks, et niinimetatud perestroika ajal investeeris Luure Keskagentuur nonkonformistlikesse nõukogudevastastesse trendidesse, et tõsta nende sotsiaalset staatust noorsoo hulgas – lõppeesmärgiks oli NSV Liidu lagundamine ja sellepärast makstigi igasugustele lollidele kümme tuhat peo peale prügikastist pärit rauakolaka eest… Ühesõnaga, öeldaks ühte ja teist, võid kindel olla. Ja kõigis nendes väidetes võib leiduda ka mingi tõetera. Kuid enne müügiakti teostumist oli see kõik lihtsalt loba. Ent müügi järel sai sellest refleksioon asetleidnud kultuurifakti üle. Kaasaegse kunsti räpane saladus seisneb selles, et lõpliku eluõiguse annab talle – või ei anna – das Kapital. Ja ainult tema üksi. Kuid enne seda peavad kunstnikule andma formaalse sanktsiooni need, kes astuvad üles kunsti ja kapitali vahetalitaja rollis. Inimesed nagu mina. Kunstieliit, kes otsustab, kas pidada prügikastist pärit rauakolakat kunstiks või mitte.”
„Aga see on ju alati nii olnud,” ütlesin ma. „Kui rääkida kunstist ja kapitalist. Rembrandt näiteks. Või mõni Tizian. Nende maale osteti. Ja sellepärast võisid nad joonistada veel ja veel.”
„Nii see oli, kuid mitte ainult,” vastas Mara. „Kui metslane joonistas koopa seinale piisoni, tundsid kütid looma ära ning jagasid oma saaki kunstnikuga. Kui Rembrandt või Tizian näitasid oma maali võimalikule ostjale, ei olnud nende ümber kuraatoreid. Iga valitseja või rikas kaupmees oli ise kunstiteadlane. Objekti väärtuse määras vahetu mulje, mida see avaldas kliendile, kes oli valmis maksma. Ostja nägi portreel imeväärselt iseendaga sarnast inimest. Või naist samasuguste roosade tselluliidivoltidega, nagu olid tema naisel. See oli ime, see vapustas ega vajanud mingeid kommentaare ning rahvasuu rääkis just nimelt sellest imest. Kunst esitles silmapilkselt ja pingutuseta mitte ainult oma objekti, vaid ka iseennast kui
